Ausalt, jätke mind rahule!

Palun öelge mulle, kuidas ma saan selgeks teha nendele kaubanduskeskustes olevatele tegelastele, et nad ei pakuks mulle iga kord kui ma neist möödun, mingit toodet või teenust.

Mõni päev on neid nii palju, et kui ma jõuan sihtkohta ehk toidupoodi, olen ma nii vihane, et tahaks korvivirna ümber lükata.

Minu tavaline päev – sisenen Kristiine keskusesse tagant uksest, vanasti olid seal LHV vennad, siis Starmani tüübid ja nüüd on seal need piffid, kes kutsuvad „Tulge osalege Tai reisi loosimises“.

Esiteks, kes kurat loosib välja NÄDAL aega Tais, kui juba lend kaotab nö kaks päeva reisist. Mida iganes. Teiseks, ma kunagi, kui enne seda Tai reisi oli mingi, Pariis vist, siis panin oma andmed sinna ja hakkas kohe samal päeval tulema sellist spämmi meilile, et sure maha. Lihtsalt kogutaksegi emaile ja ma ei tea, müüakse maha kuskile. Ajuvaba.

Kui ma siis viisakalt teatan, et olen juba osalenud või mind ei huvita, siis nad naeratavad malbelt ja otsivad uusi ohvreid.

Liigun siis paar sammu edasi ja seal on mingid Elisa vennad, pakuvad imetabast tahvlit, kui ma teatan, et olen juba Elisa klient ja mul on iPad, siis nad arvavad, et see pole ikka see ja mul oleks vaja seda uut tahvlit. Ma ei kasuta iPadigi rohkem kui korra kvartalis ja siis mul on ilmtingimata mingit mõttetut tahvlit veel koju tolmu koguma vaja.

Natuke maad edasi on end sisse seadnud Starmani vennad. Mul on juba vastused otsas, sest neid ei koti, et mind ei huvita, mul on Elion, või et nad juba ise pakuvad mulle teenust… Lihtsalt, kuidas nad viitsivad kõnetada kogu aeg ja mingit ila ajada.

Aga sealt Starmanist, on mul ühe kutiga üks lugu ka rääkida. Siis nad olid veel seal tagumise ukse juures. Ma käisin praktiliselt iga päev Hedoniga jalutamas ja alati käisin Krissust ka läbi, üht-teistpidi ma neist IGA PÄEV möödusin ja iga jumala päev see tüüp tüütas mind. Kuidas neile näod meelde ei jää? Nagu päriselt?

Ma olen oma elus töötanud klienditeenindajana mitmetes kohtades ja mulle jäid küll inimesed meelde.

Ükskord ma siis peatusin viisakalt ja asusin noormehega vestlusesse, ütlesin, et kuule, kas sa päriselt ei mäleta mind? Ma möödun siit iga jumala päev? Ei mäletavat jah. Ma siis ütlesin, et okei, kui sa mind ei mäleta, jäta see käru meelde ja kui ma ausalt üks kord veel pean kuulma „Vabandage, proua..“ siis ma saadan su v*** Ta oli üsna ehmunud.

Järgmisel korral temast möödudes… „Vabandage, proua..“ Ma reaalselt karjusin üle kuradi Kristiine keskuse, et faking jäta mu nägu meelde ja ära tüüta mind! Ausalt, kui kuradi raske on mõni nägu meelde jätta! Kuidas see on võimalik, et inimesele ei jää meelde keegi, keda ta iga faking päev näeb?

Näiteks kui ma töätasin Solarises, siis igapäev poes käies need müüjad ja kassapidajad küll juba mäletasid nägupidi mind.. Kuidas üks suvaline Starmani jorss ei suuda mind meelde jätta?

Umbes kaks päeva ta ei teretanud mind enam. Siis ta kadus sealt ära. Ja nüüd passib ta Prisma iseteeninduskassade väljapääsu juures – ja ikka ja jälle see debiilik tüütab mind oma juraga. Ausalt, inimene peab olema vaimse puudega, kui ta ei suuda nägusid meelde jätta, seda enam kui ma olen temaga sel teemal rääkinud, ilusti, koledasti…

Ma ei kujuta ette, kui palju need vennad palka saavad, et nad viitsivad seal seista ja seda jura pähe määrida. Nagu reaalselt suurem osa Krissus käiatest on ilmselgelt sellised, kelle kodupood see on. Ja jumala ära tüütab see pähe määrimine.

Kuidas teie suhtute nendesse pakkujatesse kes pidevalt poodides teid kõnetavad? Kuidas te neile ära ütlete? Lihtsalt ignoreerite?