Avalik vabandus ja pöördumine blogijate poole

Teate, ma tunnistan, ma ei ole terasest ja kuigi mul suures plaanis on ükskõik, mida räägitakse ja arvatakse, sest kõik ei saagi ühtemoodi mõelda ja tegutseda, see maailm oleks nii natukene igav, siis tunnen ma, et on aeg vabandada ja natuke abi paluda.

Ma saan aru, et minu isiklik olemus, väljaütlemised ja blogipostitused on paljudes tekitanud pahameelt. Ma ei saa öeldud (õigemini kirjutatud) sõnu olematuks teha, ma ei saa iga blogipostituse või Facebooki postituse all neljandat aastat järjest käia ja õigustada, mida ma millega mõtlesin. Eesmärk on täna lahendusi leida ning ilmselt see õigustamine sellele kaasa ei aita. Tunnistan, olen teinud vigu.

Lugeja loeb ikka nii, nagu tema tahab, olenemata kas minu mõte oli selline või teistsugune. Nii nagu ma ei ole mõelnud solvata ühtegi ilublogijat, ei ole tahtnud kedagi teistest halvemaks pidada või idioodiks sõimata. Ometi on need tekstid nii välja kukkunud, et paljud on end puudutatuna tundnud. Siinkohal võtan süü enda peale ja ma palun vabandust, kui olen kellegi tundeid riivanud, kellegi maitsemeelt häirinud oma blogipostitustega ja kuidagi muul viisil oma blogi ja olekuga kellelegi haiget teinud. Ma ei ole seda tahtnud. Seda võib olla raske uskuda, aga ma ei tee meelega kellelegi haiget.

Ma saan igal aastal EBA korraldamise ja avalikustamisega meeletult kriitikat – koht on paha, miks žüriid ei ole, miks selline õhtujuht, miks EBA peab olema sillaks jne..

Kas te tõesimeeli arvate, et ma ei ole kaalunud erinevaid variante. Olen. Igal aastal. Olen teinud küsitlusi ja juhindunud rahva häälel – mis on suurema osa lemmik, nii olen ka teinud. Seega, kutsun ma üles tänavusi aktiivseid kritiseerijaid EBAl kaasa lööma, et auhindade jagamise õhtu saaks kordades parem kui on olnud eelmised kolm. Äkki need ongi kehvad olnud just sellepärast, et te pole mind aidanud ja kaasa löönud. Jah, ma pole ka abi palunud. Nüüd teen seda.

Ma tahan, et EBA oleks meelelahutusuahinnad, kuhu tahaksid tulla kõik blogijad, nii need, kes mõtlevad nagu mina, kui need, kes mõtlevad teistmoodi. Et EBA oleks üks tore suur blogijate kokkutulek. Kõik ei pea mõtlema nagu mina, see viimane postitus kukkus ka jälle nii välja nagu ma ei tahtnud, EBA on kõigile, mitte ainult neile, kes näevad oma blogi reklaampinnana. Aga mis ma ikka õigustan, mis kirja pandud, see kirja pandud ja kui juba valesti on mõistetud, siis on. Palun vabandust.

Ma olen algusest peale tahtnud, et see üritus oleks blogijatelt blogijatele – tunnustada parimaid. Kahjuks pole see aastatega õnnestunud, ja asi on ilmselt selles, et ma pingutan ja mõtlen liiga palju. Tahan, et see kõigile meeldiks, iga kriitika peale olen muutnud midagi, et saaks parem… Ma pigem ei arutle avalikult oma mõtete ja ideede üle, vaid teen need ära. Nii hästi kui olen osanud ja suutnud.

Ma pole mingi imeinimene, vaid tavaline naine, ema, abikaasa, kellele meeldib organiseerida, sebida ja korraldada. Aga nüüd ma tunnen, et on aeg sealmaal, et ma ei saa üksi hakkama…

Teeme koos, teeme nii, et kõigi mõtted on kaasatud, teeme nii, et asi oleks selge ja ärme lase idee poolest heal üritusel eriarvamuste tõttu ära kaduda. Mul on ammu mõttes olnud mõned erinevad variandid EBAga, aga kuidagi on need tegemata jäänud, aja, inimressursi vms taha. Samuti olen ma alltoodud inimeste ideedele avatud. Koos on ikka parem, eks :)

Henry õhtujuhiks

Eelmisel aastal ei oldud Ženja õhtujuhtimisega rahul. Esimene mõte, mis mulle aasta tagasi pähe tuli, oli kõigi poolt armastatud isablogija Henry kaasamine. Kui ta oma eelmise aasta auhinnal järel käis, siis rääkisime sellest. Ta arvas juba siis, et ta on osalenud kolmel aastal ja võitnud alati oma kategooriad suure ülekaaluga ja otsustas, et jätab aasta vahele. Mõtlesin kohe, et ta oleks ideaalne seda õhtut juhtima. Blogijaid motiveerima ja tunnustama. Arutasime igasuguseid EBA mõtteid. Aga sinna need jäid. Kui ma mõni aeg hiljem uuesti temalt õhtujuhtimise kohta uurisin, siis ma ei teagi, kas ta jäi tagasihoidlikuks või mis, aga huvi ta erilist üles ei näidanud. Ma ei tea, kas ma peaksin rohkem peale käima või vait olema. Kui ma juba seda siin kirjutan, siis, Henry, lööd kampa? Ma olen kindel, et nii mitmedki sooviks sind selles rollis näha. Tule tee oma stand up’i avapauk EBAl.

Pakutud on, et ma võiksin ise seda juhtida – ma ei taha, see on niigi minu „beebi“ ja siis oleks see veel rohkem minu moodi. Ma tahaks toimetada kaadri taga, et see poleks marimelli korraldatud EBA, vaid lihtalt EBA – blogiauhinnad blogijatele, mõnus üritus, kuhu tulla kaasblogijatega kohtuma ja suhtlema, jagada auhindu, nautida õhtut…

Mulle on alati ette heidetud, et ma ei kaasa teisi blogijaid. Ma olen sellele nii palju mõelnud. Mul oli ka selleks aastaks megaplaan, kuidas ma ikkagi tekitan žürii, aga see pole nii kerge. Meil on 15 kategooriat, kolm eriauhinda, igas osalemas kümneid blogisid. Kuidas see teha kõigile meeldivaks – kes valib välja ja mitu blogi, kes žürii ette saata, kes on nõus kümneid blogisid läbi kammima ja otsustama, kes on parim. Mõtlesin kokku panna blogijatest žürii, tekitan hääletussüsteemi… Siis selgus, et mu IT kutt on haige, kõik töö, mis ma talle oktoobris teha andsin on tegemata ja EBA registreerumine pidi minu plaanide järgi lahti minema nädala pärast.

Ma kehastusin seitsmeks ööks IT mutiks, kes google abil kodulehe koodi muutis, et kategooriad saaks õiged, et registreerujatest tekiksid listid, et kõik toimiks… Mul polnud enam aega tegeleda žüriiga, uute ideede genereerimisega, uute kategooriate loomise ja kodulehe nö ehitamisega, et uusi kaste esikale saaks jne. Ma olin niigi ajahädas, sest nagu ma ütlesin, ma tahan alati, et oleks parem kui varem, minu ideaalis pidi see valmima 1.02 ja selleks ma ka veri ninast välja vaeva nägin.

Ja siis tuli see, mis tuli. Ühest lausest sai selline lumepall, et mul oli korraks tunne, et ma jäin laviini alla. Meie viimane nädalavahetus lapsega enne reisi oli tegelikult rikutud, sest igast uksest ja aknast tuli EBA teemalisi kommentaare ja ausalt, ma võtsin jälle selle kaitsepositsiooni, õigustasin ja selgitasin… Kaotasin pooled päevad lugemisele ja kassimisele, selle asemel, et perega olla.

Lõpuks tundsin, et ma pole terasest, ma panen selle putka kinni ja mulle aitab. Aga kui ma mõtlesin kristallikoja peale, siis ma sain aru, et ma pean selle lihtsalt välja hingama ja edasi elama. Sest mis ei tapa, teeb tugevamaks. Minu probleem on ilmselt see, et kui tekib takistus või mingi murdepunkt mõne projektiga, siis tahan selle ise lahendada. Nagu näha, on see vale otsus. Kuid vigadest annab ainult õppida. Ma ei pea üksi tegema. Alati saab teha vigade paranduse – siin see on :)

Ebapärlikarbi tekstid EBAle

Minu meelest on Ebapärlikarp suurepärane sõnasepp ja see kuidas ta mõningatele (eriti mulle) „ära paneb“ on vahest nii vaimukas, et.. Ma isegi ei solvu. Sest on naljakas, irooniline ja sarkastiline. Mulle meeldib. Ma arvan, et ta oleks ideaalne inimene koostama tänavused õhtujuhtide tekstid. See oleks abosluutselt lahedaim kogemus – natuke sarkasmi, natuke nalja, natuke irooniat – täpselt Ebapärlikarbivõtmes tekstid, mis puudutaksid igat blogijat. No ja ideaalsuse tipp oleks veel see, kui Henry need ette vuristaks.

Triin, ma palun sind, löö kampa ja teeme koos paremaks!

Blogijate žürii: Mirjam, Britt, Jaanika, Pille, Liisa Lotta, Eveliis

Kõik suure südamega, üllad, armsad blogijad, kelle õiglustunne on täiesti õige koha peal, kelle südametunnistus on puhas ja kellel ei lasu kriitikanooli, kes veel oleks paremad žüriiliikmed kui blogimaastiku ausad arvajad, kes suudavad oma seisukohti meeldivalt ja ilma liigsete emotsioonideta väljendada. Erinevalt minust, eks. Kes ma keen iga asja peale üle, postitan emotsiooni pealt. Nemad ei lahmi, nemad kontrollivad oma väljaütlemisi ja enne mõtlevad kui ütlevad.

Ma mõtlesin, et ma ei käi seda ideed välja enne EBA õhtut, sest tahtsin midagi üllatuseks ka jätta, aga mul oli mõte anda välja eriauhind ühele blogijale, kes on kuidagi Eesti blogimaastiku muutnud, olnud eeskujuks, motivaatoriks, teejuhiks vms. Jagada kiitust kellelegi, kes on korda saatnud midagi suurt, paistnud silma, olnud positiivne laeng aasta jooksul.

Kes oleks kõige õigem teda valima, kui mitte eeltoodud blogijad, kes on Eesti blogimaastikuga väga hästi kursis, kes loevad ja tunnustavad tegijaid alati hea sõnaga kommentaarides ja blogides.

Seega, naised, palun lööge kampa ja teeme koos paremaks!

Mariann moodustab eraldi žürii

Mul on Mariann kogu aeg mõttes olnud, kuidas teda ikkagi kaasata. Mingeid asju oleme kunagi veiniklaasi taga arutanud ka, aga nendega on ikka nii, et head ideed, mõtteks nad jäävadki…

Aga sel aastal võiks Mariann valida välja õhtu stiilseima. Esimesel aastal sai ta ise selle tiitli!

Mis mu point tegelikult on, on see, et tal on väga suur ja lojaalne jälgijaskond, paljud tema lugejad loevad ka teisi blogisid jne.

Vaadake kasvõi seda Igor Mangi juhtumit. Mariann sattus hätta ning lugejad tõttasid appi ilma, et ta oleks seda palunud. Miks mitte rakendada Marianni ja tema lugejaid osaks blogiauhindadest. Koos oma lugejatega võiks Mallukas välja valida õhtu stiilseima.

Ideaalis näen ma seda nii, et Mariann tuleb blogiauhindade üritusele, pildistab ülesse inimesed, kes on tema arust stiilsed ja vääriks seda auhinda. Paneb valitute pildid enda blogisse või Facebooki ja laseks lugejatel hääletada. Nii saabki võidu enim laike saanud pilt ehk kõige stiilsem sel õhtul :)

Tsiteerides Helle Meri

Paar õhtut tagasi oli Helle Meri „Pealtnägijas“, seal tuli teemaks ka Ojasoo-Reinsalu-EV100 teema ja mulle meeldis, mis ta ütles.

“See on juba läinud sinnamaani, et ma ütleks: Eesti rahvas, olge rõõmsad, pidutsege, jätame ükskord järele, kui kord on nii tehtud ja nii, siis ma ei kiida seda üldse heaks, aga me suudame unustada ka seda. Palun rõõmustame, pidutseme.“

Ma loodan siiralt, et te kõik võtate minu vabandused vastu, ma ei saa oma eelnevaid tegusid olematuks teha. Aga ma saan tunnistada oma vigu ja vabandada. Seda ma just selle postitusega teengi. Me oleme ju kõik inimesed. Me kõik eksime. Ja teeme vigu.

Lepime ära ja lähme koos edasi ja teeme paremini. Me oleme täiskasvanud inimesed ja peaksime suutma läbi rääkida, et koos EBA paremaks muuta, sest lõppude lõpuks oleme me ju kõik blogijad ja tegutseme selle nimel, et see õhtu oleks tore ning tehtud blogijatelt blogijatele.

Mina olen oma ideed välja käinud, jään ootama tagasisidet, kuidas me saaksime koos paremaks teha EBA. Ma tahan, et see oleks mõnus ja lahe blogijate üritus. Meilt kõigile. Ma olen aru saanud, et ka teie tahate seda, teeme siis koos paremini.

Minu postkast ja messenger on teile avatud, suhtleme ja teeme ära :) Olen küll järgeva ööpäeva lennus, aga ma olen olemas ja tulen tagasi, valmis kohtuma ja maailma vallutama. Loodetavasti siis juba koos teiega!