Beebiga restoranis – üsna ebamugav kogemus, kuigi toit võib olla imeline

Seda, et kohv külmaks läheb ja ühtki sööki sa lõpuni süüa ei saa, oli mul selge esimesel päeval haiglast koju tulles, et… Söömisest, kus sul on aega toitu nautida, saab luksus. Otsustasime aga sõbrapäeva eel minna sõpradega õhtustama. Mis seal siis ikka nii keerulist saab olla, mõtlesin ma esiti. Eksisin.

Üsna pea kui olime Platzi kohale jõudnud, hingasin kergendatult, et mu sõbranna aastane poeg oli haigeks jäänud ja nad ei saanud meiega liituda ja kiirkorras kutsusin sööma hoopis sõbrannad. Saalis oli üsna palju inimesi ja meie väike präänik oli üsna häälekas oma gaasimuredega, mis oleks veel saanud kui aastane Kevin oleks seal mööda saali traalivaalima hakanud – ta sai äsja jalad alla… Okei, tegemist on küll lapsesõbraliku kohaga ja seal on isegi väike mängunurk, aga keegi peaks seal lapsega olema ja istuma ja mängima. Vähemalt nii väikesega. Ja ma koguaeg mõtlesin, et appi, kas meie beebi kisa segab kedagi või ei.

Ja rääkimata sellest, et eelroogadest ei tea Meelis tänu lapsele ööd ega mütsi – ta maitses kõiki asju, aga nautida neid ei saanud. Ja mina ei tea pearoogadest midagi, kuigi maitsesin kõikide taldrikutest, mida me kokku tellisime. Kui laps on süles, vajab ta oma ja sina jääd niiehknaa tahaplaanile.

Selliseid „sheerime kama“ õhtusööke oleme me ka varem teinud. Nii on tore uusi kohti avastada ja palju erinevaid toite mekkida.

Menüü ei ole Platzis ülearu suur ja lai – täpselt paras valik mereande ja erinevaid lihasid, suppe, salateid ja magustoite. Meie valikuks osutusid: veiselihatartar, hiidkrevetid, sinimerekarbid ja seafilee-confit.

Ja kuigi Platzis on väga hea klaasiveinide valik (ka šampust saab klaasiga), mida iga roa juurde eraldi tellida, otsustasime meie pudeliveini kasuks.

Lisaks Aasia ja Itaalia köögile armastan ma böffi. Aga see konkreetne mulle ei meeldinud. Ma ootasin klassikat, kuigi menüüs oli kirjas, et mind ootavad ees küpsetatud šampinjonid, oliivi-tapenade. Vürtsikas tomatikaste käib alati asja juurde, aga et seda selline tilk oli, et isegi ühe saia peale väheks jäi, oli pettumus. Samuti oleksin ma oodanud muna, rohkelt sibulat ja hapukurki. Aga noh, võib ka teistmoodi serveerida, asi on lihtsalt maitses. Klassikalisest pöffist oli asi kaugel, muidu maitsel polnud viga.

Hiidkrevettide kõrval oli mingi imetabane määre, nüüd loen menüüst, et karrimajonees. Karriselt see mulle ei maitsenud, aga see oli väga-väga-väga hea. Krevetid ise olid hästi küpsetatud, ei olnud üleküpsetatud ja kõvad, vaid täiesti al dente! :)

Sinimerekarbid olid head. Punkt. Ma ise teen paremaid. Vürtsikamaid. Aga arvestades, et üldiselt mulle veinikastmes karbid ei meeldi, olid need väga head. Mõnusalt mahlased.

Seafilee-confit oli mõnusalt krõbe, kapsasalat sobis sellega ideaalselt. Seesamiseemne-sojakaste seal kõrval oli (sama mis ühel pearoal) igati sobilik.

Edasi liikusime pearoogade juurde ja kuna lammast meist keegi ei tahtnud ja kana on nii tavaline, siis valisime kaks veisesisefileed (erineva küpsusastmega), Aasiapärase krõbeda seakõhu ja pardikoiva confit’.

Veis oli imetabane, samuti seal juures olnud peedigratään. Seda viimast peaks kohe kodus proovima teha. Liha oli mahlane ja mõnus ja hästi maitsestatud ja kenasti krõbeda koorikuga. Väga-väga hea. Oma hinda igaljuhul väärt.

Mina isiklikult pole suurem asi pardisõber, aga sõbranna, kes selle valis, kiitis taevani. Maitsesin ja polnud viga. Mõnusalt läbiküpsenud ja murenev.

Mina läksin oma valikuga alt. Mallukas, kes oli paar päeva varem käinud Platzus söömas, näitas mulle mõningaid pilte ja kohe kui ma Kardo sööki nägin, teadsin, et tahan seda aasiapärast siga. See oli aga pettumus. Esiteks polnud see krõbe ja teiseks ma eeldasin jälle, et tegemist on mingi vürtsika asjaga. Ei olnud. Kogu aasia taldrikul oli sojakaste.
Pluss, mis selgus, ka serveering oli teine kui paar päeva varem. Okei, ma saan aru, et vahetused on erinevad, aga mulle vähemalt meeldiks, kui toit oleks alati ühtmoodi serveeritud. Aga noh, mul omad kokkamiskiiksud võibolla.

Magustoitudest valisime pavlova, kihilise majakoogi, pirni tofeesupi mündijäätisega ja plaksusuhkruga eukalüpti brüleekreemi. Magustoidud olid imetabased. Ausalt. Eriti soovitaks brüleekreemi ja pirni tofeesuppi, kuigi viimane on hirmus magus ja seda on päris palju…

Kokkuvõttes – toidud olid head, aga ootused olid kõrgemad. Ja lapsega restorani – naljalt enam ei kipu :) vähemalt saab WCs muretult beebil mähet vahetada, seal on selle peale mõeldud!