Viimased päevad on blogijate hulgas kirgi kütnud teema, et Paljas Porgand müüs talle sponsorkorras antud asju, läks ahneks ja tahtis teha iga püksipaari ja kreemitotsiku rahaks – kas see on eetiline või mitte? Kas blogijaid peaks juhtima mingi eetikakoodeks, millest tuleks blogima hakates kinni pidada või peaks kõik olema vaba nagu praegu?

Kui nüüd päris aus olla, siis on olnud piinlik lugeda neid kirjutisi. Piinlik on olla blogija, nö samadel tingimustel. Kui üks blogija teeb sitta, kannatab kogu blogimaastik. Nii lihtsalt on. Turundajate jaoks pole vahet, kas sa oled Paljas Porgand või Mallukas, marimell või Lipsuke – kui turundaja kuuleb blogija, siis tal tekib ettekujutus sellest, mida ta meediast on näinud. Ja kui ükskõik milline blogija ei ole seal positiivses toonis mainitud, kannatavad tegelikult kõik.

Nagu eile üks sõber ütles – porgand on praegu terve peenra täis pasandanud ja tuulega on see laiali kandunud ka kõikidele teistele peenardele. True that!

Ma ei hakka praegu kohut mõistma, kes on eetiline asju müüa või ei, või milliseid asju ja mis hinnaga võiks müüa ja milliseid mitte, aga ma pigem tahaks peatuda eetikakoodeksil, mille järgi justkui blogimaastik januneb, aga kui see teha, siis tegelikult on mul küsimus, kellele?

Blogijate eetikakoodeks – teeme ära, aga kellele?

Oletame, et valmiks blogijate eetikakoodeks, (vahet pole kas selle teeks meie või keegi teine või mingi x ühing), siis kuidas see reaalselt toimiks?

Meil on Eestis olemas Pressinõukogu ja ajakirjanduseetikakoodeks, mis antakse sulle väljaprindituna kaasa koos töölepinguga. See on aga avalik saladus, et “toimetusele teadaolev isik..” pole tegelikult eetikakoodeksiga kooskõlas. Isegi surmakuulutusi ei tohiks seaduse järgi avaldada, sest surnud isiku nõusolekut selleks pole…

Eetikakoodeks näeb ette, et ajakirjanikuna ei võta sa vastu kingitusi, kui need pole just tädi Maali kootud sokid, et su jalad soojas oleksid, siis mida me tegelikult igapäev näeme on see, kuidas ajakirjanikud käivad pidudel, saavad goodiebage, tasuta dinnereid ja pool toimetust on kohal – instastoryd on nö tasuta reklaami täis. Ajad on muutunud, ma ütleks. Mina omal ajal Õhtulehes tööl olles ei tohtinud oma online-blogis teha reklaami – ei tohtinud kirjutada, kus ma söömas käisin, või mis kingad mul parasjagu jalas on. Täna pole see isegi küsimus, kas see ilmub või ei. Väga palju reklaami peidetakse oskuslikult sisuturunduse sildi alla. Aga see on üldse teine teema.

Mu point, kuhu ma jõuda tahan, on see, et kui meil oleks blogieetikakoodeks, siis kes kontrolliks kas blogija seda järgib? Kui iga blogija peaks oma blogi pealehele panema logo, mis viitaks, et ta on eetikakoodeksi järgija, siis kui paljud seda reaalselt teeksid?

Guugeldades leidsin, et ka Norras on ajakirjanduskoodeks lihtsalt mugandatud lühemaks ja konkreetsemaks blogijatele. Soomes on igal agentuuril oma mingi lühike koodeks, mida konkreetselt nende all olevad blogijad peavad järgima. Kas sellist asja oleks Eestis vaja? Kas see paneks blogijad reklaamartiklitele viitama, sponsorkorras asju loosidega ära andma või sõpradele jagama, mitte müüma?

“Tehke blogiagentuur” – reaalne näide elust enesest

Kevadel pöördusid mu poole kümned blogijad „Leenu, koonda meid kokku, tee mingi koodeks, tee mingi agentuur või ühing, et me saaks väärilist tasu kõik küsida. Ma ei oska ega taha firmadega suhelda, sul on kogemust, sebi diilid välja, meie kirjutame. Seisa meie eest. Tee, ole inimene!“

Kui sügiseks oli agentuur valmis ja me lepingutega blogijate poole pöördusime, siis leidus kümmekond julget, kes lepingule alla kirjutas. Teised, ma ei tea, lõid araks, sest asi läks tõsiseks?

Tegelikult ei läinud asi tõsiseks, vaid reaalseks, sa ei lähe ju ka tööle ilma tingimustega kursis olekut või lepinguta? Kui sa tahad, et ma sind esindan, peavad meil mõlemal olema kohustused ja õigused.

Täna ongi BLOGITil rohkem firmasid, kes koostööd teha tahaks kui blogijaid kes end päriselt ka siduda tahaks ja head sisu toodaks.

Kuskil selles praegu kirgikütvas porgandi loos oli mingi firma esindaja kommentaar, et tihtipeale turundajad ei maksa blogijatale ja las siis müüb maha oma asjad, saab ka tehtud töö eest raha. Jah, on firmasid, kes ei anna raha, aga annavad tooteid. Jah, on blogijaid, kes teevad toodete eest väga häid ja sisukaid blogipostitusi; on neid kes küsivad kõigilt kindla summa; on neid kes küsivad summa olenevalt firma mainekusest ja suuruses ja neid, kes küsivad utoopilisi summasid – on neid, kes selle saavad ja neidki, kes ilma jäävad; on kliente kes jäävad rahule ja neid kes pettuvad.

Aga antud käitumine, millest blogipostitus alguse sai – asjade müük ilma nõusoleku vōi kokkuleppeta, ei heida halba valgust mitte ainult porgandile vaid kõikidele blogijatele. Ka neile, kes ei küsi oma postituste eest sadu eurosid ja teeksid seda toodete või teenuste eest. Sellise käitumisega on kahjustada saanud kõikide Eesti blogijate maine. Jälle.

Eks see blogimaailm üks keeruline kordineerimata kogukond on, mis teha. Aga kurvaks teeb kui kuuled ja näed, et turundaja hakkab ka blogijaid kui koostööpartnereid nägema, neisse uskuma, on nõus investeerima ja tuleb jälle mingi bläkk.

Nüüd pole muud kui tuult oodata…