Blogimine on idiootidele?

Nädalavahetusel pakkus palju kõneainet blogijate seas teema, kas blogija on idioot ja kas blogimine on idiootidele. Otsa tegi lahti Merje, ja sellest haaras kinni nii mõnigi blogija, kes antud teemal arvamust avaldas.

Mulle meeldis kõige rohkem tegelikult Mallu postitus, kus ta ütles, et on uhkusega blogija Mallukas ja tunnistas valehäbita, et ta on saavutanud kõik, mis tal tänases elus on tänu blogimisele, alustades lauast-toolist-diivanist kuni igapäevase sissetulekuni välja.

Mina isiklikult ei saa täna veel öelda, et ma elan ainult blogimisest, aga ma saan öelda seda, et ma elan kindlasti paremini tänu blogimisele, sest on firmasid, kes tahavad oma tooteid tutvustada ja nii säästan ma päris korralikult enda vähest raha.

Näiteks kui võtta nö ilumaailm, siis ma ei mäleta, millal ma viimati šampooni või seepi, või hambapastat, või lõhna vms ostsin. Okei, ma ostsin mõni aeg tagasi realiseerimiskeskusest arbuusi kätepesuseepi, suure liitrise pakiga, aga kohe päev-kaks hiljem potsatas Smartposti kappi megasuur kast Dermoshopilt, kes mulle jõuluks kingi tegi ja ma arvan, et seepi pole tükimal ajal vaja osta. Samamoodi kreeme, dušigeeli, šampooni jne. Kuna ma üldse tarbin ilmselt ilumaailma tooteid kõige vähem, siis neid ka kulub vähe ja jagub pikaks ajaks.

Ehk siis, kahe otsaga asi. Kui ma jagan oma elu „maailmaga“, siis muidugi oleks tore, kui iga kuu viiendal või kümnendal laekumine toimuks, aga no kui minu palgaks on hetkel seebid ja šampoonid, põnevad uued kokandusalased tooted, vannilina või kell – no milles küsimus. Vähemalt ei kulu mu enda raha nende asjade peale. Ja suurema osa neist asjadest peaksin ma mingil ajahetkel nagunii soetama.

Minu jaoks ongi blogimise suurim võlu säästmine. Enda raha säästmine. See on siiski parem kui mitte midagi. Loomulikult oleks lahe, kui ma saaksin igakuiselt palka ja selle palga eest pangast laenu ja oma kodu jne, aga kui hetkel on asjalood sellised, et mul pole kindlat tööd ja ma elan ära ja olen sellise elukorraldusega rahul, siis ma ei näe ka probleemi.

Kui te arvate, et ma ei otsi tööd, siis te eksite, käin isegi vestlustel, aga ma ei näe pointi nendest asjadest blogis kirjutada enne kui midagi kindlat pole. Või keegi just jättis hiljaaegu kommentaari, et miks me last lasteaeda ei pane, et Meelis haiguslehel ja saaks viimise-toomise-harjutamisega tegeleda. Mis te päriselt arvate, et ma ei tahaks, et meil oleks ka natukene vaba aega, et näiteks kasvõi juhutööotsi teha, et laps oleks lasteaias ja me saaks natuke toimetada? Ma olen uurinud läbi kõik meie jaoks enam-vähem normaalsel kaugusel olevad lasteaiad, aga sõimerühmad on täis. Pole kohta. Eraka jaoks pole raha. Jah, mulle on pakutud eralasteaedade koostöid, aga ma ei näe ka sellel pointi, et ma teda kuu aega saan tasuta kuskile viia ja siis pean hakkama maksma mingi 400€ kuus. Okei, 140€ maksab linn tagasi, aga ikkagi on see rohkem kui munitsipaallasteaed. Täna mul pole selleks raha ja ma ei saa kindel olla, et juhutööd mulle selle nö puuduoleva summa tooksid või ma kohe tööle saaksin jne.

Kõik on kahe otsaga asi, aga kui ma kõigest ei blogi, ei tähenda, et ma istungi kodus ja lesin päevad läbi diivanil ja olen. Ma toimetan ja tegutsen kogu aeg, ikka parema elu nimel, aga kui sul on valida kahe sita variandi vahel, siis valid selle, mis vähem raha võtab. Eriti perioodil, kus rahaga priisata ei ole.

Jumal, kuhu ma nüüd selle postitusega välja jõudsin. Aga tulles tagasi algusesse, siis ma ei arva, et blogimine on idiootidele. Blogimine on õige asi neile, kes ei ela selle nimel, et tasuta asju saada, et blogimise eest tasu saada, vaid blogivad, sest neile meeldib kirjutada, oma elu teistega jagada ja nad on valmis ka mõningast heiti taluma.

Teate, kui palju ma olen kuulnud seda „peaks ka blogima hakkama, siis saab tasuta nodi“. No ega see pole päris nii, et teed blogi ja kohe hakatakse asju saatma. Sa pead selle nö välja teenima. Nagu kui sa töötad ja teed head tööd, saad preemiat. Need tasuta asjad, mis blogijatele saadetakse, ongi nagu preemia. Hea tehtud töö eest.

Aga olgu, ma pakin tänaseks pillid kotti ja kirjutan oma äriplaani edasi. Leidsin endale kamraadi, kes suudab mulle selgeks teha, kuidas ma pean asjad kirja panema nii, et tädi Maali ka aru saaks. Minu jaoks on osad asjad nii loogilised, et ma ei tule selle pealegi, et ma pean need nii üksipulki lahti harutama. Mul on aega naistepäevani, siis ma pean oma äriplaani olema ära saatnud.

Aga tulles tagasi blogimise juurde, siis kas teie meelest on ka blogijad tähelepanunäljas idioodid?