Blogijatel kriis peal

Ma olen viimased paar nädalat näinud palju blogisid, kus blogijad tunnistavad, et neil on masekas peal, insporatsioonipuudus ja üldse tunnetavad nad mingit blogi kriisi. Kurat, ma tundsin veel nädal tagasi end sama sitasti.

Mõnikord on kohe tunne, et lained löövad pea peal kokku. Ma olen teadlikult valinud mõned asjad, millest ma ei blogi (nimed (sõprade ja sugulaste), töökohad (meie endised ja praegused tööandjad), lasteaed (nimi ja töötajate nimed) jne). Näiteks suvel tembeldati mind valetajaks, kui ütlesin, et läksin tööle aga ei löönud kohe blogis letti, kellele ma töötan. „Mis tööandja see selline on, kes ei taha, et teatakse, kes tema heaks töötab!“ Nagu ah? Ma töötasin pikalt seal mahekohvikus, ma ei pidanud vajalikuks seda kuskil kuulutada. Meelis töötas aastaid (ei, mitte Selveris ega Maximas) nii, et tema tööandja ega ametinimetus blogis ei kajastunud. Lihtsalt on asju, mis minu meelest pole olulised blogis jagada.

Ja siis tuleb keegi, kes teab – kes teab mõnda eelnevast ja arvab, et on tal on õigus mind tümitada ja maha teha, miks ma neist asjust ei blogi. Ei taha ja ei blogi. Lihtne.

Kellele ma blogin?

Keegi jättis hiljuti kommentaari, et on tunne, justkui ma blogiks blogimise pärast, mitte, et ma tahan. See pani küll korraks mõtlema. See pani mõtlema, et ma tõesti teen kõik, et see blogi oleks mu töö. Rapsin. Aga milleks. See ongi mu töö. See ongi mu päevatöö. See moodustab ühe suurema osa mu sissetulekust. Ma ei pea enam kramplikult genereerima, millest blogida, kas lugejaid on, kas see teema on huvitav. Kui on üks teema huvitav ühele ja teisele mitte, siis see üks jätab selle postituse lugemata ja loeb järgmist. Mida ma tõmblen.

Mul tuli täielik energialaen peale nädalavahetusega. Kui tuli see valgustatus – et ma ei pea tõmblema. Midagi ei juhtu, kui ma iga päev ei postita. Kui ma ei ärka mõttega, millest täna kirjutada. Äkki mul tuleb hea mõte hoopis lõuna ajal. Ma sain aru, et ma pean blogiga ka „go with the flow“ rohkem minema :)

Ma lihtsalt tean omast käest, et kui sa oled harjunud mingit blogi lugema, siis sa tahaks kogu aeg uusi postitusi ja käid vaatamas, kas juba on.. Sa ahmid blogi nagu mingit raamatut, aga iga peatükki pead ootama. Sorry, life is a bitch.

Ühesõnaga, ei mingit hala, pea püsti ja tähtede poole. Inspiration level up!