Loe eelmisi osi siit! Kõige raskem on mul olnud omaenda hirmudega silmitsi seista. Mitte need suured ja nähtavad – nagu surmahirm või hülgamine –, vaid need vaiksed, alateadlikud, argised hirmud, mis juhivad mind nagu nähtamatu käsi. Nagu tunne, et kõik peab olema kontrolli all. Et kui ma ei halda, siis variseb kõik kokku.

Loe eelmisi osi siit! Ma ei tea, mis minuga juhtus, aga ma saan nipsust minna enda alateadvusesse, just sinna kuhu ma tahan. Ma ei tea, mis selle tegi või kuidas see võimalik on, aga ma saan seda teha. Tahan minna aastasse 1999, plaks, kohal. Tahan minna aega kui olin kaks, plaks, kohal.

Loe eelmisi osi siit! Mingil hetkel elus hakkad sa küsima: kas see, kes ma olen, on piisav? Mitte ainult teistele, vaid endale. Kas minu olemasolu on väärtuslik, isegi kui ma ei pinguta, ei teeni, ei tõesta midagi? Kas ma olen piisav… lihtsalt olles?

Loe eelmisi osi siit! Ma ei teadnud, et öö võib mind rohkem muuta kui ükski päev. Et silmad kinni näen ma selgemini kui lahtistega. Et pimedus võib paljastada tõe, mille valgus alati ära peidab.

Loe eelmisi osi siit! Ma ei mäleta enam, millal täpselt see hakkas. Võib-olla siis, kui elu tundus liiga valus, liiga palju, liiga segane. Võib-olla siis, kui tundsin, et ma ei jaksa olla kõikidele kõigeks ja endale mitte kellekski. Aga üks hetk sain aru — ma ei joonud kunagi selleks, et lõbutseda. Ma jõin, et mitte...LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Märts oli minu jaoks justkui murdepunkt. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see kuu võib endas kanda nii palju sisemist revolutsiooni, vaikseid ärkamisi, suuri murdumisi ja lõpuks – taipamisi, mis raputavad kogu senist olemist. Märtsis ma hakkasin ärkama. Mitte kella peale, vaid iseendale. Märtsis ma vaatasin endale otsa ja küsisin: kes...LOE EDASI