Ebareaalne vlog aga päriselt meie elu

Alles see oli kui keegi kommenteeris, et meie postitustes on ainult reklaam, meie videotes on ainult reklaam ja pakkide avamine. Teate sõbrad, nüüd on selline paha lugu, et.. kui te tahate meie päriselu, siis see ongi see elu, mida me elame.

Pakimajandus hommikust õhtuni. Mis ma teha saan? Näitan teile mingit muud elu, mingit lavastatud kokkamist, lavastatud sõprade juures õhtuti lauamängu mängimist? Ma ei saa. Mul pole selleks aega. Päriselt ka. Huvi veel vähem teile mingit lambi jura edastada.

Korra siia ühe vahelepõikena, arutasime ükspäev Meelisega tema tööle minekut, sest noh, pank nõuab, meil isiklikult teeb see elu keerulisemaks. Ja ma ütlesingi talle, et saad aru, kui sa julged sel teemal vinguda, et keegi peab su vabaduse kinni maksma ja mina ütlen, et jube mugav on kui sa kodus oled, sest nõud on pestud ja keegi tuleb mulle tööle järgi jne, et siis kui sa tööle lähed ja me ütleme, et meil pole aega blogidagi, siis esimene kommentaar on, et me kujutame endale ette, et me nii tähtsad oleme.

Aga kujutame nüüd korraks ette – tavaline 35aastane paar, ühe lapsega – milline on nende elu – äratus, laps lasteaeda, ise tööle, laps lasteaiast peale, heal juhul toidupoodi, koju, kokkama, pessu, magama. Suures plaanis, eks. Mõnel juhul paigutatakse kuskile veel trenn ja mõni hobi, aga suures plaanis ongi päevad täidetud.

Okei, oleneb tööst, mõni saab tööle minna kella 10ks ja trennis käia lõunapausi ajal mille ta kahetunniseks venitab jne. Osad töökohad ei võimalda siiski päris vabal graafikul töötamist, aga see selleks.

Ja nüüd meie elu: Leenu äratus 6.30, pesu, kohv, kiire blogi/sotsmeediaring, et vaadata kas kõik toimib, postitus ikka ilmub hommikul, instasse pildid “täna blogis” kohta, mingid ettevalmistused mõneks muuks blogiks, FB update/ajastamine. 7:15 Hedon üles, Meelisele kohv, paar sõna juttu.. Lasteaeda-tööle. Tööl olles tegelen ma ikkagi töö asjadega, isiklikele meilidele ja blogiga seonduvatele asjadele pühendun konkreetselt suitsupausi ajal telefonis. Kui siis peaks tulema mõni kiri, mis vajab pikemat süvenemist, napsan selle aja tööajast.

Mul on nädalas üks kodukontori päev nö lubatud (eelmisel nädalal võtsin konkreetselt puhkust, et jõuaks isiklikud asjad tehtud), proovin selleks päevaks teha võimalikult palju tööasju ette ära, et piisab kui ma olen meilis saadaval ja paigutan ühele päevale miljon blogikohtumist, arstiaega, juuksurit vms mida vaja on.

Meelis samal ajal – koristab, käib poes, teeb süüa, pildistab blogi jaoks asju, kirjutab postitusi, suhtleb koostööpartneritega, teeb enda tööasju mida saab kodukontoris teha, kohtub kellega vaja, viib/toob pakke jne.

Ja juba on aeg sealmaal, et laps lasteaiast, mina töölt, mõnikord käime toidupoes, siis kellelegi külla või koju. Võimalik, et keegi on tellinud reklaampostituse, kirjutan seda – Meelis-Hedon käivad kuskil mängimas, kinos, inglise keeles vms. Nüüd kui on vaja veel teha pilte, et meie ka peal oleme, siis üldiselt tuleb selleks võtta aeg ja see ära teha. Tihti ühendame need asjad nii, et lähme kellelegi külla. Samal ajal kui ma kokkan, saame ikka sõpradega juttu ajada jne.

Kui nüüd see Meelise osa kaoks ära ja ta istuks kuskil kontoris 9-17, et tegeleda enda töö asjadega ja teenida seda palka, mida pank näha tahab, siis meil ei jääks blogi jaoks aega. Aga blogi on konkreetselt meie sissemaksurahafond. Ma ei taha elada ilma blogita, sest see on mulle kasulik. Tänu blogile saan ma elada elu, mis mulle meeldib – tahan lähen ostan mantli, tahan võtan pileti viimase hetke lennule, tahan sushit tellida, siis tellin, ei pea palgapäeva ootama. Palgatöö on arvete maksmiseks, sellest ei jagu mitte mingiks meelelahutuseks.

See panga/palga/omakoduteema läheb nii laiaks, et ma parem lõpetan. Mul on plaanis nagunii sellest eraldi kirjutada, sest see on teema, mis on väga päevakorras, aga kui ma ütlen, et mugavam on üürikas elada ja mitte palgatööl käia, siis hakkab ring jälle otsast peale. Sellest siis teisel korral.

Ma tulin siia vlogile eessõna kirjutama, näha on kuhu see viis. Ehk meie päris elu eelmisel nädalal. Konkreetselt pakk paki otsa. Osad tellitud, osad saadetud, osad koostöös. Aga see ongi me elu. Vaadake ja naerge. Ma ise vaatasin eile esimest korda seda ja see vist on ainuke meie vlog, mille ma olen otsast lõpuni ära vaadanud hiljem, sest noh, pole aega. Meelis monteerib ja paneb üles ja minu jaoks on see juba eilne päev, mis ära olnud. Ma ei vaata neid ju enam üle.

Ja see pakimajandus, mida te seal näete, ongi päris.

 

Näiteks eile.. Kui ma lappasin kokku neid miljonit marimelli pakki. Kes ostis/võitis/ootab, siis andke veel aega. Meil on täna hullumaja päev (mul kodukontor ja kolm kohtumist, konkreetselt näpistan praegu seda aega selle blogipostituse jaoks!) ja kuna pakke on terve virn, siis ootan, et kuller annaks teada millal ta need peale saab võtta, aga võimalik, et see jääb homseks..

Ühesõnaga, eile kui ma nende pakkidega möllasin, käis jälle kuller… Seekord oli küll vinge üllatus. Aitäh Lartusi poele, kes mulle Villeroy & Bochi jõulukraami saatis. Ühtlasi saatsid nad mulle Instas mu OMFG video peale (soovitan vaadata, veel pole 24h täis, kui ma näen, mis pakk tuli, karjatan ma nagu hull, sorry!) kirja, et kuni neljapäeva õhtuni kehtib kood marimell, mis annab -20% (kehtib VB jõulukollektsioonile).