Üks blogilugeja jättis kommentaari, et mida me õppinud oleme ja mis tööd me elus oleme teinud. Paljastame siis tagamaid. Hakkasin seda kirjutama ja jõudsin teemaga sinnamaale, et varsti saab emapalk läbi ja mis siis saab..?
Meelis | Tartu Ülikooli baka majandusteaduskonnast, lisaks hulgaliselt turundusalaseid koolitusi
Töötanud linnasüsteemis mitmel erineval ametikohal – olnud referent, projektijuht, abilinnapea nõunik jne Lisaks tegelenud fotograafiaga viimased 15+ aastat, viimased kaheksa aastat olnud ka lähedalt seotud meediapoolega ehk ta teab, mida pildistada, millal pildistada ja mida jälgida.
Austraalias olles töötas kaevanduses – ametinimetust on raske panna – lihtlabaselt koristaja, aga tegelikult tegi seda mis vaja – vahepeal oli baaris, vahepeal oli köögis, vahepeal pesumajas, vahepeal riisus lehti, vahepeal tegi tube.. Kõike ühesõnaga.
Tagasi tulles oli tal raskusi töö leidmisega, sest ta ajas taga erialast tööd, mida ei õnnestunud üheksa kuu jooksul leida. Siis otsustas ta kandideerida kõige madalamatele töökohtadele – ka sinna ei õnnestunud saada, kuniks üks mees (tervitame Marttit) halastas ja ta tööle võttis. Lambiseks laotööliseks. Lähemalt kirjutas ta sellest ise siin! Tegemist oli hooaja tööga, aga kuna Meelis polnud kõige kehvem vend, leiti talle firmasiseselt uus töö. Ja kuigi ta vahepeal erialast asja tegemas käis, on ta vanas kohas tagasi. Meel rõõmus ja tuju hea, ja ei sure sisemiselt ka. Ta kirjutas sellest siin!
Mari-Leen | sada erinevat lõpetamata asja (väikeettevõtlus, sekretär-asjaajaja, sotsiaalmeedia spetsialist) | ametlikult Saksamaal saadud paber hotellindus-toitlustus-teenindus alal (vastab Eestis rakenduskõrghidusele)
Töötanud hotellis, kokana, turundusjuhina, reporterina, toimetajana, blogijana – kui seda viimast saab tööks nimetada.
Kui ma 2007 aastal Saksamaal kooli jaoks praktikat pidin tegema, siis kuna tegemist oli Euroopa Liidu rahastatud õppega, sain ma praktika teha Eestis ja leidsin kohe siin ka töö.
Asusin tööle vastavatud hotellis (seepärast kuna ma olen seda õppinud ja sel alal töötanud, olengi ma nii kriitiline hotelli ja muude teenindajate suhtes, kuna ma tean, milline on hea teenindaja). Kandideerisin toona ka Õhtulehte, kuhu ma ei saanud. Aasta hiljem õnn naeratas ja ma sain asuda kirjutama. Kuigi ma alguses olin nagu sitahäda ja ei teadnud Britney Spearsi elust midagi, siis ajaga loksus kõik paika ja kui ma alguses pidin tegema ka tõsiseid uudiseid, siis peagi sain ma teha ainult seda, milles ma olin hea – nuhkida teiste inimeste suhetes, klatši ja kõmu taga ajada jne
Vahepeal viis mu tee mind ka televisiooni – toimetasin noortesaadet ja siis tegin „Õhtusööki viiele“. Pärast seda läksime maailma avastama, aga kihk kirjutada oli endiselt alles ja nii ma olen ikkagi kogu aeg alates 2008 aastast kätt Eesti meelelahutusmaailma pulsil hoidnud. Vahepeal küll ainult blogides.
Austraalias töötasime me alguses farmis, hiljem sai minust abikokk ja paar kuud hiljem juba kokk, kes vastutas kõikide cateringi tellimuste, omatöötajate söögi jne eest.
Tagasi tulles jätkus mu elu ikka meelelahutusmaailmas, aga kuna vabakutselisena meil väga ära ei ela, läksin ühte mahekohvikusse kokaks. Olin seal kuni raseduse alguseni ja siis tegin nö kontoripoolelt kõike – graafikuid, tellimusi, turundust… Aga seegi töö sai ametlikult rasedusega otsa ja see, mis ootab mind ees suvel – ma ei tea. Juulist ma enam emapalka ei saa.
Kui ma selleks ajaks sobivat tööd leidnud ei ole, siis enne septembrit ma ilmselt kuskile minema ei hakka ka. Küll ma kuidagi need paar kuud üle elan ja sügisest siis vaatan edasi.
Ideaalis peaks ma saama end ju töötuna arvele võtta? Ja sügisest tahaks Hedoni sõime panna, kasvõi paaril korral nädalas, et natukenegi jõuaks miskit teha – kellelegi kirjutadagi mõned read ja natukene taskuraha teenida. Noh, kui päris töö kuskilt ei terenda. Kahju, et blogimise eest palka ei maksta…
Ja kui te küsite, mida ma teha tahan, siis kokaks ma ei taha uuesti hakata, kui siis kunagi (kui ma lotoga võidan) iseenda söögikohas. Mulle sobiks igasugune kirjutamine, turundamine, projektide juhtimine… Noh, umbes nagu Mallu Cherry töö :) või ta töö Naistelehes. Ma juba oma tüübilt olen selline „tahan teada, kes kellega ja kus“.
Kui keegi teeb mulle hea ettepaneku tööle asuda kohe, siis saab ikka. Lapsehoidja saab paaril korral nädalas ikka mind hädast välja aidata ja sügisest ootab Hedonit nagunii sõim.
Kuidas teil tööga on? Kas teete tööd, et oleks raha ja töö, või teete seda, mida tõesti naudite ja millest olete unistanud?
Ja kui keegi teab kedagi, kes mind tööle võiks vajada, siis ma olen käpp :)
Kui sa töötasid, siis arvatavasti olid ka dekreedis? Siis peaks emapalk isegi varem lõppema ju..mina nt dekreeti veebruari lõpus ja kestab juuli keskpaigani..emapalka saan augustis poole kuu eest ja viimane emapalk peaks mul olema kas äkki okt kuus 2017..ehk aasta ja 2 kuud saan umbes täpselt..muidugi kui dekreedis polnud, siis jah 1, 5 a :)
Lugesin veel su postitust dekreedirahade jne kohta ning sain juba aru, et dekreedis ei olnud. :)
Läksin dekreeti 1.01.2015, vanemahüvitist saan kuni 12.06.2016
Ma olen kindel, et Sulle pakutakse mitut huvipakkuvat töökohta- oled minu silmis küll üks asjalik naine! :)
Loodame :)
Mul on minu unistuste töö :) unistada tasub, ja kõvasti! Mõtetel on jõud!
Mina panin hiljuti oma lapse sõime ja läksin ise tagasi tööle. Ma tõesti armastan oma tööd, aga ma ei ole kindel, kas see mu unistuste töö on. Minu eriala spetsialiste on alati kuskil vaja ja nii on mulle tehtud viimasel ajal mitu tööpakkumist, mis omakorda teeb mind rahutuks… Tahaks ju kõike proovida. Unistuste kohalt vist ära ei kipuks…
Oleneb, millises suurusjärgus palgaga Sa nõus oled. Minu tütar sai gümnaasiumi viimases klassis olles lapse ja kuhugi edasi õppima ei saanudki minna. Kohe peale kooli lõppu läks MaXimasse tööle ja praegu, kui tibu on kolmene, töötab ta postkontoris klienditeenindajana. Ja väikelinnas vist eriti palju suurem miinimumpalgast see palk pole.
Ah-jh, kui mu tütretütar pisike oli, siis käis tütar ikka ka tööl, sättides graafiku vastavalt mehe töögraafikule või siis aitasime meie, vanaemad, vajadusel-võimalusel last hoida. Ja lasteaeda pani tüdruku ka juba enne kaheaastaseks saamist
Esiteks kas sa oled kindel, et su laps sügisest sõimekoha saab? Ta pole siis veel kaheaastanegi ju?
Teiseks, mind panevad alati imestama emad, kes emapalga lõpus karjuvad “appi, mis nüüd saab! Kuidas edasi elada jne” Te ju teate juba enne lapse saamist kaua emapalk kestab ;) koguge! Mina panin last planeerides juba oma palgast veidikene iga kuu kõrvale, jätkasin emapalgast raha kõrvale panekut. Ei, summad ei olnud suured, aga ka nende abiga sain veidi kauem lapsega kodus olla ja mitte karuda igal pool kuidas emapalk “ootamatult” läbi sai!
Aga su tööleidmises ma samas ei kahtlegi! Pealinnas on võimalusi palju, kes tööd teha tahab, see tööd ka leiab :)
Ma olen muidugi teadnud kogu aeg, millal see lõppeb, aga mul pole väga aega olnud mõelda ja süveneda ja ma pole väga suur ette planeerija.. Kõik läheb täpselt nii nagu minema peab :)
Ma armastan oma tööd. No isegi siis kui see on sigaraske parasjagu. Aga sellest enam pakub mulle minu vabatahtlik tegevus noortega. Ma naudin sellest iga hetke. Ja tasu on sellega seonduv reisime. Ja muidugi inimesed kellega ma kokku puutun.
Olen ise natukene vanema lapse ema ja sain viimase emapalga detsembris, ka mind huvitab kuidas nii kergesti Hedonile sõimekoha leidsid/leiad? Meie järjekorras kõige paremal kohal 136ndad :)
Ma panin Hedoni kirja teisel elupäeval ja ametlikult 43s nimekirjas. Aga ma olen mõelnud eraka peale, munitsipaalides on nii vähe sõimekohti, et pole isegi mõtet vist loota. Ja siis kui ma teda kirja panin, ma ei mõelnud üldse sellele, mis vanusest mingi lasteaed võtab vms, lihtsalt panin kirja neisse lasteaedadesse, mis asukohalt ja olekult sobisid.
Hah. Ma olen enam kui kindel, et leidad midagi lahedat.. ses suhtes, mis sulle sobib. Oled hakkaja.
Ise tegid peale esimese lapse sündi tööd, et ära elada..Hästi elada. Peale teise lapse sündi naasesin samale kohale ja nädalaga sai selgeks, et no ikka ei sobi. Õnneks sain kohe sama firma tütarettevõttes logistiku koha.. noh 4k proovisin.. Väga tuim töö.
Siis nägin kuulutust, et otsitakse pagarit..väljaõpe firma poolt. Pole ma kunagi küpsetaja olnud..aga kandideerisin ja nüüd naudin täiega oma tööd ja tunnen, et tegin õige valiku. Palk on ka väga hea :)
Mina olen alati pannud mingi summa kōrvale emapalgast .Tegin seda teise Lapse ajal ja nüüd ka kolmanda Lapse ajal.Teades ette,et lasteaeda ei saa.Kuna lapsed on lühikest aega väiksed,naudin seda koosolemist.Tööl jōuab käia küll ja küll.