Hakkasin ka lõpuks perset liigutama…

Eile, kui panin blogisse, et mõtlesin tööle minna kui äriplaan ei peaks läbi minema, siis loomulikult tuli kohe keegi ja teatas: lõpuks ometi hakkad oma perset ka liigutama, mitte ei oota käed pikalt, kuni kõik ise sinuni tuleb!

Ma ausalt hakkasin naerma. Selle kommentaari järgi oleks ma nagu terve elu kodus istunud, söönud, seebikaid vahtinud ja mitte midagi teinud.

Ma ei hakka siin vist eraldi välja tooma, et läksin tööle juba mingi 12aastaselt, kui ma ema restos kartuleid koorisin ja nõusid kraanikaussi vinnasin, olenemata sellest, et kraanikauss oli mul üle pea kõrgusel.

Või kuidas ma töötasin kunagi hotellis, tehes nii palju tööd, et kliendid arvasid, et see hotell kuulub mulle, sest ma olin kogu aeg letis, tegelikult oli juhus lihtsalt selline, et olin vahetuses 19-7 ja kui nemad varahommikul tulid, siis mina tegelikult lõpetasin varsti, aga kell 15 olin ma letis juba tagasi ja kui nemad ärkasid, siis nende jaoks polnud ma nagu ära käinudki…

Või kuidas ma töötasin Õhtulehes hommikutoimetajana, ärkasin igal hommikul kell 6.45 ja avasin arvuti, meilid, pressiteated, kõik kohalikud ajalehed… Ja üldiselt oli igal õhtul mul ka muid seltskonnaüritusi, mida väisata. Oli aegu, kui ma magasin ainult 3-4h ööpäevas ja ma ei nurisenud.

Või kui ma töötasin Austraalias põllul, äratus kell 4, põllule, lauspäikeses ja megakuumas, nii et pilt silme ees virvendas…

Või kui ma töötasin Austraalias hotelli restos ja kuna ma elasin kohapeal, siis kes läks esimesena ja tuli viimasena? Ma mäletan selgelt neid buffee õhtusööke, kui mina jäin veel nõusid pesema ja kööki sulgema. Ja kui te arvate, et mul oli 2 taldrikut pesta jäänud, siis ei.. Umbes 200 taldrikut ja lisaks hunnikute viisi 20liitriseid potte ja panne…

Ma ei ole tegelikult kunagi kurtnud, sest ma ei ole teinud tööd, mis mulle ei ole meeldinud. Ma olen alati neid asju nautinud.

Kui ma 2014 aastal dekreeti läksin ja blogi avasin, siis… Ma ei arvanud, et kolme kuuga külastab seda ligi 300 000 inimest ja ma pean reaalselt hakkama sisu tootma, et lugejad ära ei kaoks.

Ma olen kaks aastat oma muu elu kõrvalt korraldanud blogiauhindu, sebinud sponsoreid, orgunninud ja uurinud ja teinud. Vabast ajast ja vabast tahtest, sest see meeldib mulle. Ma ei saa selle eest otseselt mingit tasu, vahel mõni firma peab mind meeles ja annab kotiga tooteid. Ja siis ma tunnen end natuke süüdi, tema panustab nii palju minu ürituse peale, ma pean talle ju midagi vastu andma. Kuigi ma ei ole kohustatud või sellist kokkulepet pole.

Lisaks on blogimine, või pigem blogija olla, täiskohaga töö. Selleks, et oleks sisu, on vaja kohtuda erinevate firmadega, mõelda mingeid põnevaid loosimisi, käia üritustel, olla nö pildis, teha end nähtavaks. Suhelda lugejate ja fännidega, tšekata kommentaare, neile vastata, hallata Facebooki ja Insta feedi, et inimestel oleks mida vaadata ja nad ei unustaks meid vahepeal ära.

Mulle meeldib teha selliseid põhjalikke postitusi, kust inimesed mingit kasu saavad, aga need postitused ei võta 20 minutit. Ma pean uurima erinevatest ametitest, küsima kommentaare jne. Keegi ei vasta üldiselt kahe tunniga. Ikka läheb aega, nii valmibki mõni postitus mitu nädalat. Ma saan vastused, mul on täpsustavaid küsimusi, siis pole aega sellega tegeleda, kunagi võtan jälle ette ja kirjutan.

Inimestele tundub, et ah, blogija, kõike saab tasuta ja elu kui lill. See, et ma tasuta asju saan, firma ikka ju eeldab, et ma blogin neist, ma ise tunnen kuidagi süüdi, kui ma ei blogi. No näiteks, blogiauhindade sponsor on MyPrint.ee – nende panus EBAle on ca 400+€. Ma ei tea siinjuures omahinda vms, lihtsalt räägin, palju nad panustavad minu silmis selle jaoks. Ma ei saa garanteerida neile, et võitja neist blogib (kuigi me seda eeldame), seega pakun ma kõikidele sponsoritele välja variandi, et lisaks EBA lehele, kajastan ma neid ühel või teisel viisil ka enda blogis. Nii pakkusidki nad mulle välja, et telligu ma üks suur album ja polaroidpildid. Mis on nende jaoks ju ka kulu.

Ehk siis, alustame algusest.

6.03 – tuli ettepanek, et kas ma oleksin nõus blogima, kui ma saan tasuta fotoalbumi ja polaroid pildid. Olin nõus.

See tähendas, et ma pidin läbi lappama mitutuhat Tai pilti, et valida välja parimad, mis albumisse panna. See ei ole lapse kõrvalt mingi 20 minuti töö. Jah, kui sul on kodus kahekuune, kes sööb ja magab, siis on aega rohkem, aga täna, kui ta tahab joonistada, palli mängida, õue minna, süüa, Mašat, maja ehitada, raamatut vaadata, süüa teha, vanni minna jne, siis see piltide sortimine ei ole “istun korra arvutisse ja teen ära”.

9.03 – tegin tellimuse, läksin nö eelarvest natuke üle, maksin arve.

11.03 – ootas pakk mind pakiautomaadis

Nüüd oli vaja leida aeg, et teha pildid, teha midagi lahedat. Aga aega ei ole iga päev kogu aeg. Lõpuks tegime Meelisega pilte, videoid, samal ajal Hedonile tegevust leides, sest nii lahe oli, et paberid krõbisesid ja paelad ja pakendid ja “ooo… piltiii! vaata!” Noh, lõpuks said pildid tehtud.

15.03 – uuris MyPrint, kas sain paki kätte, kas kõik on hästi… Ehk siis behind the scenes – millal sa postituse teed?

Kell on hetkel 13:55, alustasin selle postituse kirjutamist kella 10 ajal hommikul ja ma olen alles poole peal. Ma pole piltegi veel arvutisse tõmmanud, mis mälukaardil ootavad. Hedon magab täpselt nii, et ma ei pääse üle tema kaamerani. Seega, läheb veel päev või kaks kuni ma selle postituseni reaalselt jõuan. Tegelikult ei jõua ma selleni ilmselt enne nädalavahetust, sest täna õhtul lähme pildistama, homme sõidame Karksi Nuia noortele blogimisest rääkima… Ja ka nädalavahetuseks on väikesed plaanid.

Mu point on see, et jah, ma saan selle albumi tasuta, aga ma pean selleks tööd ka tegema, et see tasuta saada. Ja kui see ilkuja arvab, et saan ka lõpuks jalad persest välja… Siis need pole seal kunagi olnudki. See, et ma kuskil palgatööl kaheksast viieni või kümnest kümneni ei passi, ei tähenda, et ma midagi ei teeks ja aina ootaks, et palukesi ja (maju, autosid, tööpakkumisi, ma ei tea mida) sülle kukuks.

Praegu kiirelt guugeldasin – blogimine, kui töö. Leidsin näiteks Merje postituse, kus ta ei saa aru, millele see aeg kulub. Ju tal siis tulebki vähe meile, millele vastata; ju teda siis kutsutakse vähem ja pakutakse vähem ja küsitakse vähem. Näiteks juba Tai hooajal, saan ma iga päev mitu kirja Tai kohta. Mul ei ole südand inimest vastuseta jätta, kui ma oskan talle vastata. See kõik võtabki aega ja ma olen enam kui kindel, et ööpäevast 8 tundi vabalt, tegelen ma blogi asjadega. Sest Facebook võrdub ka mu jaoks “blogi jaoks tegemine”. Meilid – suuremas osas blogiga seotud.

Leidsin Postimehest artikli ilublogija Eneli Rahulaga, kes kinnitab mu sõnu – blogimine on täiskohaga töö.

“Kõik oleneb väga palju postitusest, kuid vaidlen tulihingeliselt kõigile vastu, kes arvavad, et blogimine on ülehinnatud või ei olegi töö. Postitada vähemalt kaks korda nädalas sisukaid artikleid koos kvaliteetsete piltidega, sealjuures olla aktiivne ka sotsiaalmeedias, avalikus elus ning arendada nii ennast kui blogi – see kõik võtab aega ja energiat,” ütleb Eneli.

Õhtulehes räägib videoblogija Anna Ovsjankina (Estonianna) täpselt sama. Blogimine on Anna jaoks täiskohaga töö ja kogu tema sissetulek pärineb samuti sealt – kosmeetikafirmade kaastöödest ning Youtube’iga seotud sponsorlepingutest. ”Alguses ma ei teadnud, et sellega saab raha teenida. Kuna Eestis puudub programm, mille abil saaks Youtube’iga lepingut sõlmida, pidin omale leidma vahendaja.”

Blogija Ehtel leiab samuti, et pole vahet, palju sul blogi peale kulub, olgu selleks tund või kaheksa, see on töö. Või miks ta on vähem töö kui fotograafi tunnine fotosessioon või kui ajakirjanik kirjutab tund aega arvamuslugu…

Olen ise sel teemal samuti varem kirjutanud, kusjuures just siis, kui käisime kaks ja pool aastat tagasi Karksi Nuia koolis blogimisest rääkimas… Tänaseks on mõned faktid selles paariaastataguses loos muidugi muutunud, aga olen samal seisukohal mis siis – blogimine on täiskohaga töö, siis kui sa tahad lugejaid hoida, regulaarselt postitada ja sa armastad seda, mida teed.

Kell on 14:26 ja ma sain lõpuks postituse valmis. Vahepeal panin liha ahju ja enam polegi pikalt jäänud, Hedon peaks ärkama, meikar peaks saabuma ja pildistama minek!