Hedon 7 | Hedelin 1

Eile oli siis meie esiklapse sünnipäev. Juba seitse. No kuhu see aeg lendab. Alles ma olin rase ja Anete tegi kõhupilte, eile oli juba tema seitsmes sünna ja ühtlasi tähistasime ka Hedelini esimest sünnat. Mulle tundus imelik teha kaks pidu kui meil on samad sõbrad ja kuna Hedelin veel väga ei hooma, tundus sobilik neile koos pidu teha.

Nende suurte pidude miinus on ainult see, et kõik on nagu koos, aga kellegagi nagu suhelda õieti ei jõua ja sel korral oli nimekiri niigi “piiratud”, st et kutsutud olid vaid need, kellega me niigi iganädalaselt suhtleme ja kohtume. Kõik sellised sõbrad, kellega aastas paar korda näeme jäid nimekirjast välja ja ikka oli meid üle 30 kokku. Õnneks on meil ihufotograaf Anete, kes aastaid on seda päeva jäädvustanud ja hea on vaadata, et kuigi mul polnud aega seal kätt pulsil hoida kõigel – et lastel oli lõbus, süüa jagus jne.

Algas muidugi päev juba kodus tordiga, kõige väiksem Gustavi oma mille poest leidsin, lihtsalt pildi tegemiseks oli ju vaja. Noh, kuna Hedon oli kurb (ta ei teadnud me plaani!), et kuidas ta hommikul tordiga lasteaeda ei lähe, sai ta selle sinna kaasa. Õpetajad kiitisid, et täpselt paras, midagi ei jäänud alles. Ja lõunaks oli ülllllaaatuuus!

Meelis viis igale lapsele oma Happy Meali. Meelis ütles, et kui ta kelguga akna taha jõudis, oli kisa selline nagu ta oleks rokk-kontsertile sattunud. Õpetajad arvasid, et juhtkond tuleb vaatama, mis toimub..

Etteruttavalt – sain selle kohta palju kirju – mida arvasid ökoemmed minu liigutusest, kas ma küsisin enne kõigilt vanematelt luba. Ei küsinud. Kui aus olla, mõtlesin ma sellele alles hiljem kui sõbranna vihjas, et kui Hedoni rühmas käiks ühe teise blogija laps, siis saaksin räigelt puid sellise valiku eest. Nagu ma talle vastasin – I wouldn’t give a f*ck! Nagu esiteks, ei saa lapsi kasvatada kuskil mujal maailmas kus me elame, burx ei pea olema igapäevane söök, aga 1x aastas, eriti kellegi sünnipäeval, ma ei näeks selle söömisel probleemi.

Pealegi on 6-7aastased juba piisavalt suured, et öelda, ma ei soovi või ma ei tohi. Teiseks, tean ma meie rühmas ühte last, kellele piimatooted ja pähklid ei sobi ja muud ma meie laste kohta kuulnud ei ole. Absoluutselt kõik vanemad ja lapsed tunduvad normaalsed ja sellised, et isegi kui nende menüüsse ei kuulu McDonalds, siis mõnikord ikkagi võib. See on sama, et mina ei anna Hedonile nädala sees magusat, aga kui lasteaias on kellelgi sünnipäev teisipäeval ja sinna tuuakse sefiiritort, kotitäis kommi vms, siis ma ei keela tal võtta või süüa.

Või kui läheme nt kolmapäeval kellelegi külla ja seal süüakse kommi, siis ma ei ütle, et sa oota reedeni. Ma arvan, et kuskilt läheb lihtsalt mingi normaalsuse piir ja keelata lapsele kellegi sünnipäeval burgerit oleks lihtsalt idiootlik. Ma väga vabandan kõikide vanemate ees oma prohmaka pärast (kui neid peaks me rühmas olema), kes oma lastele vaid ise kasvatatud veistest pihve teevad ja ise foccacia ümber küpsetavad ja oma kasvuhoonest tomati ja salati sinna vahele panevad ja ise indiapähklitest majoneesi vahele teevad..

Ja mis on olulisem, kas õnnelik ema või õnnelik laps? Iga kell õnnelik laps!

Õhtul ootas meid ees pidu kahele. Teemaks soovis Hedon pidžaamapidu ja seda ta ka sai. Kohaks valisime sama koha kus Hedelini babyshower oli ehk Mängusaar, seal oli tegevust nii aastasele kui seitsmesele. Ja kõigile sinna vahepeale jäänutele.

Söögiks – vana hea võiksijaam – tee ise just selline nagu sulle maitseb. Tellisin Maks ja Mooritsalt erinevaid sinke, Valio saatis juuste, Fazer erinevaid leibasid ja tortillasid, kuhu vahele midagi mõnusat keerata.

Tort – asi mida ma ei kannata, ei taha ma neid suuri kujusid, ei taha ma neid suhkrukattega jamasid, ei taha ma pilditorte – ma tahan seda kohta, ma tahan seda pilti, ma tahan seda tükki – hullar ju! Ja kuna Kooker saatis meile just kingituseks uisuplatsi kinkekaardi, siis ma mõtlesin, hm.. miks mitte jälle pannkooke tellida. Näidake last, kellele pannkoogid ei meeldi. See oli ikka totaalselt kümnesse.

Lisaks avasime väikse #napstationi kus pilte teha ja niisama Napsie tekkide-patjadega hullata. Hedelin nagu näha nautis seal passimist täiega.

Muuseas, ma pean ütlema selle Jumbo teki kohta – kui Napsie selle meile saatis, siis ma olin mingi.. eee.. kuus ruutmeetrit tekk – ma ei hakka seda never kasutama. Võtsin selle küll pakist välja, et teeme paar pilti neile ja et annan selle kiirelt kellelegi ära.. Aga siia see jäi. Ja saate aru, kõik teised meie fliisid seisavad, sest vanasti oli see, et igaüks haaras mingi fliisi endale teleka ees, aga nüüd mahume reaalselt kõik selle alla ja jääb ülegi. Me oleme Meelisega teinud niimoodi lõunaund, et üks magab lühema diivani poole peal ja teine pikema poole peal ja meil mõlemal on see Napsie tekk peal ja ikka jagub.. Nagu ma ei oleks never uskunud, et mulle selline asi meeldida võiks.

Kingiralli – kamaluga rändom kraami. Teadlikult!

Kell üheksa olime kodus ja hakkasime pakke lahti harutama. Kingisoov oli – tooge seda, mida te enda koju never ei ostaks. Ehk siis las lapsel olla üks päev kui ta saab rändom jama. Kraami tuli megalt, aga.. osad panen ma kohe heaga ära ja hakkan jupi kaupa jälle välja võtma, kui midagi ees olevatest juba mängitud on ja oleks aeg millegi uue jaoks. Et ei ole nii, et 86 asja korraga käigus. Hedelin sai püreesid, krõbinaid, küpsiseid – just nagu soovisime.

Vot, selline pidu oligi. Aitäh kõikidele külalistele, kingitoojatele ja Napsiele, Valiole, Maks ja Mooritsale, Fazerile ja Kooker Streetcafe’le.