Hullud tunnid Hundisilmal: tasuta supp ja kilomeetrine järjekord peremeheni

Millal see oli, kui KAPO Savisaare Hundsilma talu negatiivset energiat täis külvas ja mees teatas, et korraldab avatud uste päeva, et positiivset energiat sinna juurde tuua… No mingi kaks nädalat tagasi vist. Meelis ütles juba tookord, et tavai, lähme ka..

Mul oli jõudnud see juba igapäevatoimetuste keskel ununeda, kui täna hommikul oligi see päev, kui Hundisilma uksed kõikidele huvilistele valla olid. No seda ma aimasin, et Ida-Virumaalt busside viisi venelasi kohale tuuakse, et ikka masse oleks, aga et seal on hullem kui laulupeo ajal Lauluväljakul, ma poleks uskunud.

Juba Peterburi maanteel ilutsesid rohelised õhupallid, mis huvilisi kohale juhatasid. Meie ette sattus ühel hetkel üks buss, ja me tegime kohe nalja, et noh, kas keerab ka kohe ära… Ja suuna ta sisse panigi.

Umbes poolteistkilomeetrit enne Hundisilma talu (kell 12.30, avatud uste päev algas kell 12) oli juba võimatu parkimiseks kohta leida. Mõlemal pool teed olid autoderivid, bussid enam edasi ei saanud ja meiegi olime sunnitud tagurdama, sest eest tulnud autol polnud võimalik kuskilt välja saada. Otsustasime siis, et ei hakkagi edasi pressima ja pargime sinna kus oleme, lähme jalutame. Ilus metsatukk ja ilus ilm, naudime loodust.

See, mis umbes kilomeetri pärast paistma hakkas oli KOHUTAV. Ausalt, ma olin hämmingus, mis massid sinna kokku olid tulnud. Igast aianurgast lihtsalt pressis rahvas end läbi.

Turvamehed olid olemas ja lasid rahvast ainult välja, sisse pidi minema Sulo tantsutelgi ja supiköögi eest, väike ekskursioon mõne erakondlasega (Jaanus Riibe, Priit Toobal, Oleg Siljanov jt.), sai kuulda, kui vahvad ikka on need Hundisilma jaanipäevad, näidati lava ja lõkkeplatsi, tutvustati Edgari sauna, kus ta enam oludesunnil väga ei käi…

Kõikvõimalikke kujukesi ja puukesi ja ohjumal, mutikesed olid lolliks minemas, pildistasid oma edasikeritavate seebikarpidega kõik asjad üles ja ma juba kujutlen, kuidas suguselts kokku kutsutakse kui pildid ilmutatud on.

No ja kõige lõpuks viidi sind järjekorda, mis viis Edgarini. Vaesed inimesed, kes oli tulnud suure alpikannipotiga, kes pirnipuuga, kes viinaga, kes koogiga…

Ja seal nad oma korda ootasid. Ma ei hakanud proovimagi, et Hedon Edgarile sülle visata ja kiire selfie teha. Mul on meeles, kui me käisime Monte Carlos, siis Edgar küll paitas ja tervitas kohalike eestlaste lapsi. Ja kui teil nüüd tekib küsimus, miks me seda pilti tahtsime, siis.. Edgar on ju legendaarne mees ja Hedontsikul oleks lahe aastakümnete pärast vaadata :D

Meelis tegi ühe paparatso vähemalt peremehest.

Televisioon jooksis edasi-tagasi, mutikesed kurtsid, et põlved juba seismisest valusad, aga vähemalt peletas supp külma eemale. Ja nii nad sinna jäid.. Kell kaks astusime meie tagasiteele, kui rahvast aga vooris ja vooris juurde… Ikka lilled ja kingikotid näpus. Neil polnud õrna aimugi, mis neid ees ootas. Ja need mutikesed, kes seal omakeskis seletasid, et peame kiirustama, buss läheb 14.20, ega ikka ei läinud küll. Ühelgi bussil, kes end parkinud oli, polnud võimalik isegi ümber pöörata. Meie tulime tagasi läbi autoderivi nii, et keerasime peeglid külgedele ja sõitsime umbes 2km/h. See oli jõhker, mis seal toimus.

Teate, mul on kõige rohkem Edgarist kahju, ma usun, et ta istub ikka veel seal koridoris ja kätleb nende muttidega ja ei saa veel nii pea õhtule. Vaevalt hea südamega peremehel on soovi huvilised minema saata.

PS. kiirabi ei olnudki kohal, kuigi minu meelest oleks seda täna rohkem vaja olnud kui KAPO läbiotsimise päeval. Mutidki kurtsid värava taga, et pilt hakkab juba tasku minema ja enesetunne on kehv. Mitu tundi ikkagi püstijalu järjekorras oodatud.

PPS. Just oli uudiste “täna õhtul”, kus Lenk teatas, et tänasest võiks saada rahvuspüha, kus igal aastal kõik eestlased Hundisilmalt läbi astuks.

PPPS. Nägin just Facebookis, et Delfi fotograaf Andres Putting on oma pildi kätte saanud, umbes sellise nagu meiegi teha soovisime. Aga noh, ta pidi selleks ka üle seitsme tunni ootama. Aga tehtud!