iPad vs muud mängud ehk millega lapsed mängivad

Jah, ma tunnistan, meie majas on iPad, mida Hedon saab mõnel korral nädalas näppida, millest mõnikord vaatame ja õpime koos. Aga nagu ikka, arvavad mõned inimesed, et a) iPad on kõige halvem asi maailmas või b) kui ma näitan talle iPadi, siis ta midagi muud kodus ei teegi :D

Eile ta pani puslet kokku ja lappas mingeid lasteajakirju ja ma mõtlesin, et MA PEAN JU SEDA PILDISTAMA, muidu ei usuta. Hahaha.

Ma postitasin paar päeva tagasi Facebooki üleskutse, et palun pange Meelise tehtud pildile like, siis on meil võimalus võita iPad. Aitäh kõigile, kes on meie pilti laikinud :)

Aga siis ujus välja jälle see seltskond, kes „ma põhimõtteliselt ei laigi, et LAPS saaks iPadi“. Ausalt, see on naljakas.

Esiteks, kas tõesti on selliseid inimesi, kes üldse oma lapsele „pahasid“ asju ei tutvusta/luba? iPadi ei anna, telekat ei näita, noaga lõigata ei luba, porilompi hüpata ei tohi, voodis hüpata on keelatud…

Ma olen seisukohal, et kui ma täna, eriti kiiresti arenevas maailmas, hoian oma lapse kõikidest sellistest asjadest eemal, siis paari aasta pärast on ta justkui elust maha jäänud – ta ei teagi, et telefone tuleb svaipida, mitte vajutada. Samas tahan ma, et ta hüppaks porilompi ka – lihtsalt ma pean ise hoolas olema – hüpata võib kummikutega, saabastega ei tohi. Seda pean ise meeles pidama, et ma talle teadlikult saapad/kummikud jalga panen kui välja lähme. Miks ei tohi voodis hüpata? See on ju lihtsalt voodi. Fun on voodis hüpata :)

Teiseks, siis need kes lubavad (nagu mina), siis need esimesed arvavad, et nende teiste lapsed MUUD ei teegi (kui neid pahasid asju). Kui ma kirjutan, et Hedon vaatas hommikul iPadist multikat, siis ma tõesti ei täpsusta, KUI KAUA SEE OLI ja kas see oli Maša ja Karu, mingi tobe Bad Baby või hoopis mõni õppevideo – meil on näiteks numbreid/värve õpetav äpp, pusled, mingi muu kokkupanemise mäng. Ühesõnaga, ta ei vaata alati mingit paska, vaid võib juhtuda, et me vaatame koos ja õpime – räägime, mida näeme, mis värvi miski on, kes mida teeb, kas auto sõidab või lendab, kas rong on vagunitega, mitu vagunit on, mis värvi vagunid on jne.

Samamoodi vaatame me iga päev läbi vähemalt ühe raamatu (ta võib ise oma raamatukapist valida, millist vaatame), me vaatame ajakirju – olgu selleks siis lastele mõeldud ajakiri või mõni reklaamajakiri mis postkasti tuleb, või Kroonika. Me saame ju rääkida, mis on pildil. Ma arvan, et on üsna okei näidata talle erinevaid asju. Aga tõesti, ma ei pea vajalikuks vist kogu oma elu instasroryda, et mis me täpselt teeme, või mis ajakirja vaatame. Ja see, et mu instastorys seda pole ei tähenda, et me seda ei tee :D

Iga päev paneme me kokku ühe pusle, okei, vähemalt 5. Pusleraamat näiteks tuleb otsast lõpuni kokku panna. Ei ole nii, et paneme ühe kokku ja teised jäävad homseks. Kohe kõik kokku. Pusled on meie majas igati au sees. Samamoodi ajakirjad. iPad.

Plastiliiniga mängimine. Palli mängimine. Ja kõikvõimalikud muud mängud. Ma lubasin enne Hedoni sündi, et tal saab olema ÜKS MÄNGUASJAKAST (sahtel suures riiulis mis taustal paistab) ja punkt. Täna olen ma seisus, kus tal on neid kuus (neli sahtlit, üks kapp, üks riiul – kõik tema tavaari täis).

Mis vahe on siis iPadil ja muudel tegevustel. Teisi tegevusi teeme me koos. Ta tahab, et keegi aitaks (pigem vaataks) kuidas ta puslet kokku paneb, või raamatut loeks ja no, üsna loogiline, et teeme neid koos. iPadiga saab ta üksi hakkama. See on see hetk, kus sa saad kiirelt mõne oma asja ära teha. See on hüpoteetiline näide. Ma tean, et kohe tuleb kommentaar „mis oma asju sul on vaja teha, sa passid päev läbi kodus kui laps on lasteaias“. Aga näiteks saab hommikul oma kohvi rahus ära juua, ilma et keegi seelikusabast sikutaks, et tule, vaatame raamatut, mängime palli, hüppame… Või saan söögi valmis teha 20, mitte 45 minutiga vms.

Pilt tänahommikust – Meelis teeb hommikusööki, mina blogin.. Selleks, et saaks rahus teha, paneb tema minu kõrval puslet kokku:

Millega teie lapsed mängivad, kas tahvlit/telefoni ka lapsele annate?