Isadepäevast lasteaias
Ma tabasin end mõttelt, et meie lasteaias on isadele pühendatud terve nädal – ühel päeval on kaasa vaja võtta pilt endast ja isast, siis järgmisel toimub orienteerumine, siis laat, siis kinoõhtu jne. Mida teevad need lapsed, kellel isa ei ole?
Vahet ei ole, mis põhjusel seda isa ei ole, olgu selleks mahajätmine, surm või kaks ema. No siin võib olla ka variant, et kahele emale lisaks on ka isa, kes lapse elus aktiivselt osaleb. Aga kui ei ole seda isa, ei kodus ega lähedal. Ma lihtsalt hakkasin mõtlema, kuidas emad selle asja ära lahendavad. Kuidas ja mida nad teevad, et laps end sitasti ei tunneks?
Ma mõtlen, et mul oleks elusitt tunne, kui kõik kilkaks ja räägiks lasteaias isast ja vaataksid koos pilte, kus nad käinud on, mida teinud.. Siis mul oleks küll üsna kurb meel. Samas, kui ma üldse oma isa ei mäletaks, ei oleks mul ilmselt ka suurt midagi taga nutta. Aga laps vist ikka hoomab seda värki teisiti.
No näiteks mul ei olnud mingi sajandi musterisa, nagu Meelis on. Aga ta oli olemas. Ma isegi poleks oma elu väiksena ette kujutanud, et teda ei ole. Vahet pole, et ta kogu aeg täis oli, aga ta oli olemas. Sessuhtes, et ma ei tea seda tunnet, et ma pean ütlema või häbenema, et mul pole isa (ma pigem häbenesin tema vanust, mul olid omameelest vanad vanemad). Mul ei tule praegu ka ette lasteaia-klassikaaslasi, kellel poleks isa olnud. Põhikooliajast juba meenub. Aga siis olid lapsed suured ja siis oli see nagu arusaadav.
Ma ei tea, kas meie rühmas on üldse mõni laps ilma isata. Mina olen näinud lasteaias nii isasid kui emasid ja see laste siiras rõõm oma vanemaid õhtul näha, see on ikka nii armas. Kuigi mõnel õhtul on ka lasteaias nii lõbus veel, et koju minna üldse ei taha, siis see rõõm nende silmis on ikkagi olemas – järgi tulid, ei jätnudki mind siia!
Kusjuures, ma just lugesin mingit lasteaia õpetaja arvamuslugu (link), kus ta räägib, et vanematel on alati nii kiire – hommikul tuua on kiire, õhtul ära minna on kiire. See lugu oli nii kurb tegelikult. Ja järgmisel korral Hedonile järgi minnes tabasin ma, et ma ei kiirusta. Kuhu mul kiiret on? Mitte kuskile. Me ei pea kiirelt riidesse panema ja koju tormama. Üldjuhul, kui pole tõesti külla või kuskile minekut. Mis seal kodus eest ära jookseb siis? Tuleme koju ju nagunii mängima ja koos toimetama, mida ma tõmblen.
Aga ikkagi, kuidas üksikemad lahendavad selle isa probleemi nii väikeste lastega?
37 Kommentaari
Õpetajad ju tunnevad oma rühma lapsi ja peresid ja nad teavad, kas on mõlemad vanemad või ei. Meie lasteaias on selline olukord lahendatud näiteks nii, et kui on teada, et isa pole, siis teeme perepäeva vms. Keegi ikka perekonnast saab kohale tulla (ema, isa, onu, tädi, vanaema, vanaisa, õde või vend). Lapse jaoks on oluline, et keegi oleks kohal ja vaataks teda, kuidas ta esineb ja kellele kingitus (kui on midagi valmistatud) üle anda
Mina olen kasvanud isata. Pole olnud au teda kunagi kohata ning praeguseks on ta teises ilmas. Mäletan kooli isadepäevasid hästi- teistel on, miks mul ei ole? See tekitab paratamatult lapses tunnet, et ta on kuidagi teistest kehvem. Ja tegelikult jookseb ju vanemate teema koguaeg programmist läbi. Kus te perega käite, kuidas seda või teist püha tähistate? Ema teeb jôuludel süüa, isa toob kuuse? Samas on see lihtsalt paratamatus ja tuleb leppida. Kui juhtub, et minu laste isa ei saa peole minna, siis lähen ise, võin vabalt isa ka olla, lapsed on ju vaeva näinud!
Ma saan küll tuua vastupidise näite – minu endine kolleeg, kasvatas üksi oma kaksikutest lapsi. Emalt oli võetud hooldusõigus ja kuigi tal oleks olnud võimalik oma lapsi ikkagi näha ja nendega kohtuda, siis seda võimalust ta ei kasutanud. Emadepäeval lasteaiapeole läks laste tädi. Usun, et kui vähegi on olemas onu/vanaisa, siis võiksid nemad kaasa lüüa. Samas, minu vend kasvas ilma isata, ta alles kooliajal sai teada (no tegi ise omad järeldused), kes ta nö isa on. Tema lasteaia peod möödusidki ilma isata, esines ikkagi ja ema käis ise neil isa asemel, aga olgem ausad, et lapse väiksele hingele mõjub see ikkagi üsna rängalt. Seetõttu ma pigem rakendaks varianti, et saaks minna eriti vahva onu või vanaisa või mõni sõber, kellega lapsel hästi klapib.
Meil ei olegi isadepäevaks midagi lasteaias tehtud, kaardi teevad ja kõik. Emadepäevaks on kontsert. Minu vennalaps kasvab nt emata ja teda narriti kooliski, et ema ta maha jättis, valus on see lapsele, mitte ainult emade-ja isadepäeval.
Ahhhoi.
Ega lapsel ongi sitt tunne. Täpselt nagu vanavanematepäeval – keda mul saata on….pole kedagi saata ja tänu sellele ei viinud ma oma lapsi ka lasteaeda vaid läksime koos linna (tallinna) kinno ja tegime selle päeva endale sobivaks ja rõõmsaks.
Ega kui meie lapstel poleks ka isa siis ma ütlen ausakt ma ei viiks need päevad ka lasteaeda vaid teeks jälle midagi muud toredat.
Aga samas on su laps ju õppinud koos teistega laule ja asju selleks päevaks, siis ka nõme kui esineda ei saa.
Tõsi ta on et nad õpivad laule ja tantse antud päevaks. Aga miks ma viin ta sinna ainukt selleks et laulda ja tantsida kui temal on ole vaatamas neid inimesi ja teistel on ja hiljem peab vaatama kuidas kõik rõõmustavad ja kallistavad omasi. Olen asendanud vanaema/isa ja see kurbus….mulle ei meeldinud see kurbus lapses kes oli klammerdunud mu külge ja vesiste silmadega vaatas teisi….enne teeme kõik koos midagi muud toredat ja tantsime ja laulame autos ja teeme lollusi :)
Mina ka hea meelega loeks teiste arvamusi kuidas ‘?
Ise 23 esimene poisslaps kelle isaga lahus ja isa ei huvitu temast hetkel laps saab 2aastaseks ja vahest on kimbutanud mind need môttes( lausa nutma puhkemised) et mis saab siis kui laps hakkab isa jãrgi kûsima .. just siis kui lasteaeda minek .. teistel lastel kindlasti hakkavad issid jãrgi tulema ja eriti poiss lastel issi ees ja issi taga .. ei kujuta ette mida/kuidas laps reageerib sellele et tema isa temast ei huvitu või kuidas ma peaks lapsele selgeks tegema et lihtsalt nii on … ja midagi pole teha . Oeh jah .
Vanemate “patud” nuheldakse laste peal, nii lihtsalt on elus. Vanemate tehtud valikud mõjutavad lapsi ja lapsed peavad nende valikute tagajärgedega elama.
Erinevad üritused lasteaias on võimalik läbi arutada lastevanemate koosolekul või rääkida õpetajatega. Kindlasti leiab lahenduse, mis sobib kõigile. Õpetajatele on lastevanemate ettepanekud ja arvamused väga olulised. Selle järgitulemise pärast ei tasu ka muretseda – lapsed on iga pereliikme üle õnnelikud. Kui ema on lapse elus kõige tähtsam, siis ta ongi oma ema nähes väga õnnelik. Peaasi, et vanem käitub ja näitab välja seda, et nii ongi hästi. Ära kanna oma hirmu isa puudumise pärast lapsele üle, ole sina tema jaoks mõlema eest!
Mina kasvatasin esimest poega 5 a üksi . Ja isadepäeva üritusel käis lapsel papa (lapsele siis vanavanaisa ) ja polnud kunagi kurba meelt :) kuidagi lahenes loogiliselt see :) emad on pigem need kes nö üle mõtlevad ;)
Sa ei näe lapse sisse. Ei pruugi olla tegemist ülemõtlemisega. Ma ei mäleta oma isast mitte midagi, sest ta suri, kui ma olin vaevu käima hakanud, aga meeletu igatsus isa järele oli mul siiski, kuigi ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi. Ema jaoks tuli see hiljem üllatusena, sest ma ei olnud oma kurbusest kuidagi märku andnud. Samas on mul sõbranna, kes isegi ei tea, kes ta isa on, ja temal pole seda igatsust kunagi olnud. Ta on oma emaga väga lähedane ja ei ole kunagi tundnud vajadust isa järele küsida. Inimesed on erinevad.
Olen kuulnud, et osades lasteaedades tähistatakse selle asemel perepäeva. Ei kutsuta isadepäeva konserdiks või emadepäeva.
Võimalusel kodus selle aja veeta kui ei soovi last kurvastada.
Mina olen hoidnud last, kellel isa ei olnud. Kindlasti morjendas see teda, kui kellegagi mänguväljakul jutuks tuli, kuid ta ei näidanud seda välja. Samuti ei tunnistanud ta teistele lastele, et tal isa ei ole. Selle asemel oli väikesel neljaaastasel poisil välja mõeldud oma lugu oma isast, mida ta siis teistele jagas. Ja see sära mis ta silmis siis oli…
Tänaseks on ta juba algkooli laps ning tal on olemas isa – ema abiellus ning uus mees võttis ka lapse omaks ja mul on tohutult hea meel selle üle :)
Meil kunagi lõpetati koolis isadepäeva üritused lihtsalt ära, kuna üks poiss läks ja ütles huvijuhile kas ta peab oma isa hauast välja kiskuma, et saaks isadepäeva üritusele tuua, mis on minu meelest väga kurb. Minu arvates oleks õige samuti teha mingi perepäev hoopiski ja emade- ja isadepäeva tähistada kodus.
Sel aastal pean Mina ise isadepäeva üritusele minema, sest lihtsalt lapse isa on hetkel tööasjus kaugel ja vanaisal on käsi kipsis. Ma usun, et lapsel pole selle vastu midagi.
Minu lapse isa on surnud, küll aga on tal kasuisa, kes ksavatab ja hoiab teda nagu enda last. Tema käib siis nt isadepäeva üritustel temaga, kui elukaaslast kodus ei ole (töötab välismaal) käib minu vend. Laps on mõlemasse väga kiindunud ja selline lahendus seni on sobinud. Minul isa ei olnud (ei ole teda kunagi tundnud) ja kooli ajal tegin kaardid emale/vanaemale, väga ei põdenud, et mul isa pole. Küll aga jäi see klassikaaslastele ette, samas mida pole olnud seda ei oska ka igatseda.
Meil rühmas öeldi ja, et kuigi ürituse nimeks on “Pudruhommik isaga”, siis kui isa ei saa tulla, pole probleemi kui tuleb mõni teine pereliige. Lihtsalt, et lapsel oleks keegi, kellega meisterdada koos. Ja putru süüa. See pudruhommiku mõte tuli meie õpetajatel eelmisel aastal kui nad märkasid, et lapsed eriti putru ei taha, siis mõtlesidki, et kui isad tulevad ja ka söövad, siis see on heaks eeskujuks. Peale seda olevat olukord paranenud küll, nii et otsustati sel aastal korrata.
Kasvatan oma last üksi ja sellel reedel on isadepäev lasteaias ja mul mõtted peas et ei vii last lasteeada või siis lähen lõunaajal järele. kuna tean et minu poiss tahab olla isaga koos räägib isast aga isa ei taha teda rohkem näha kui 1 korra kuus ja kõigerohkem pooltunnikest. isa poolest on välistatud isadepäev ,sünnipäev ,jõulud.. teda ei huvita et tal laps on. aga lapsele on isa väga tähtis. . näen et lapsel on kurb meel kui isast juttu teeme.. kahju..
Meie lasteaias on samuti perepäev, oodatud on emad, isad, teised pereliikmed.
Kui lastel isa ei saa nt töö tõttu minna, siis tulevad appi onu v vanaisad..keegi ikka saab. Emadega sama teema appi tulevad tädid v vanaemad
Meil ongi lasteaias öeldud, et lapsele tähtis, et keegigi tuleks on see siis ema/isa v mõni sugulane.
Mäletan oma lapsepõlvest sama. Ise olen käinud õel lasteaias isadepäeval kuna keegi ei saanud minna ( õega 10a vanuse vahe).
Mul on isa, aga ta meie elus pole iialgi osalenud ja alati elanud kuskil mujal. Laseteaiaealisena oli mul isast ja tema puudumisest pigem ükskõik. Või vähemalt ma ei mäleta küll, et oleks teda kuidagi igatsenud, taga nutnud, end sellep. kehvasti tundnud vms. Ikka emmet oli kogu aeg vaja kui oli. Koolieast aga juba mäletan neid olukordi, mil see s*tt tunne peale tuli. Aga koolilaps on koolilaps, see oskab mõneti oma tundeid millegi muuga asendada jms. Pereteemadel tundsin mina alati häbitunnet ja surusin selle endas alla. Tegin ka näo, et tean väga hästi, mis tähendab kui pere koos midagi teeb, mis roll isal on jne. Muffigi ma tegelt ei teadnud. Ja see allasurumine kujundas salamisi muudkui deprekat. Päris karm teema see vanemate puudumine. Tänapäeva lapsed tunduvad juba pisikesena kõik juba nii arusaajad inimesed, et selline tunne, et nad laksavad ikka kõik jooksupealt ära, ei ole võimalik neile midagi kokku sokkida isa puudumisest. Ja tundub, et neile lähevad isad ka väga korda. Mulle nii pisikesena ei läinud.
Emadepäevaga ju samad küsimused. Mäletan omast käest, kui raske see oli, kui pidi koolis oma perest rääkima ja alati ka ema kohta. Eriti teismeeas oli keeruline rääkida, et ema on surnud, ei tahtnud sellist tähelepanu, aga valetada ju ka ei saanud.
Meie lapsel (küll koolilaps) on nii et isadepäeva ei olegi. On perepäev ja seal ei ole vahet,kas emad ,isad ,õed ,vennad. Kõik võivad minna
Endal mul isa polnud. Lastel on, ja täiesti suurepärane isa. Ainult et isadepäeva peo ajal on ta Eestist ära tööl. Nagu enamikel kuudel kahel esimesel dekaadil. Meie pere lahendus on väljend “issi volitatud esindaja” – lähen peole, tunnen rõõmu ilusast esinemisest, saan isadepäeva kingid ja panen need kodus hoolikalt ära. Kui isa koju jõuab, annavad lapsed talle kingid kätte, loevad ette luuletused ja laulavad laulud. Saan aru, et see mudel ei tööta, kui isa üldse pole, aga võib-olla kellelgi on ka sellisest lahendusest kasu.
elame rootsis ja siin (nii lasteaias kui koolides) ei tähistata emade-isade päevi.Samuti ei uurita lastels (vähemalt mitte minu laste lasteaedades ,koolides) ,mida tehti või kavatsetakse teha vaheajal .Samuti ei tohi lapsevanem jätta sünnipäevakutseid laste riiulitele kui kutsutud ei ole terve rühm .Jah on neid idioote kes endiselt “kogemata” seda teevad kuid enamus vanemaid respekteerivad seda reeglit . Mitte ükski laps ei peaks end tundma ebamugavalt ja peresisesed asjad ( peod ,isade-emade päevad jne) ongi perekeskne teema ja seda koolis ja lasteaias ei peeta . Minul näiteks tütre klassiõe ema suri eelmine aasta vähki.nad käisid siis veel kolmandas . No ülitore oleks seal sellel leinaval tüdrukul olla kui ta peaks harjutama emadepäeva kontserti jaoks ,ema taevas ,teiste emad kohal. Samuti poja lasteaiagrupis on poiss kelle isa jäi kaks kuud tagasi kadunuks ja leiti hiljuti surnuna. Mis tunneks see vaene laps siis kui ka lasteaias hakkaks see trall isadepäevaga pihta. Samuti on mul hästi hea meel et ei küsita lastelt “mida te vaheajal tegite ” . Eks omavahel ikka räägitakse aga ükski laps ei pea kõva häälega klassi ees rääkima sellest .Samuti ei korraldata kalleid reise (nagu minu kooli ajal) vanemate raha eest. On käidud küll klassiga teises rootsi otsas lõbustuspargis aga selle raha teenisid lapsed ise kooli kaudu (müüsid mingeid asju),kellegil raha pärast minemata ei jäänud. Nii palju on lapsi kes elavad halbades tingimustes ja neil on niigi sisimas selle üle ehk kompleks .
Mina usun et tänu meie sellisele “kõik on võrdsed” süsteemile siin koolides ja lasteaedades on kõigil lastel enam vähem võrdselt võimalusi leida sõpru ,saada koolis hästi hakkama jne .Ja neil lastel ,kelle vanemad teenivad keskmiselt rohkem) ei teki üleolevat suhtumist ja mingit “olen teistest parem” suhtumist . Ja kui tekibki siis kindlasti vähemal määral kui seda oleks tekkinud eesti koolis käies .
Väga armas suhtumine :)
Loen kommentaare ja vägisi liigub asi vähemuse diktaadi poole. Et kui ühel lapsel pole isa, siis isade päeva tähistada ei tohi, mis sellest et teistel on. Kas järgmiseks keelame jõulud, kui üks pere on budistid või moslemid? Alati on mõni erand.
Mina tegelikult lugedes neid kommentaare oleks ka selle poolt, et oleks perepäev või need jäetaks nö kohustuslikus korras pidamata. Kellel isa on, saavad kodus isadepäeva tähistada.
olen samal arvamusel!
Aga jõulud ,munadepühad ,halloween on ju hoopis midagi muud .mõtle loogilidelt nüüd . On ikka väga väga palju lapsi eestis ,kellel isa kas ei ole ,elab mujal ,ei huvitu oma lapsest jne .See on ju mingi teatud pereliikme tähistamine .Tööl me täiskasvanud ei tähista ju “lastepäeva” (vist nimetati seda päeva nii ) .see on ju samuti päev mil oma pere teeb lastega soovi korral midagi erilist. Jõulud ja munadepühad näiteks on ju suur püha ,enamus on sel ajal töölt vabad jne .emade ja isadepäevad on ju teatud vanema tähistamiseks ,täiesti pere sisene asi pigem.
Lapse koju jätmine ei lahenda probleemi. Järgmisel päeval lapsed ikka jagavad oma emotsioone ja muljeid.
Olgu väike laps, ikka peab rääkima, miks ei ole isa. Kurbus on osa elust ja ilma selleta ei saaks paljud aru, kui palju head ja ilusat me ümber on.
Kui meie issi on pidanud olema tööl või haiglas või mõni muu põhjus, siis olen mina issi eest ja teen mida vaja ning selgitan, miks on tekkinud selline olukord.
Rääkida, rääkida, rääkida! :)
Lihtne öelda, alati mitte nii lihtne teha. Minu sõbranna laps suri kui laps oli 4.a. See väikese lapse valu ja yleelamine on kohutav!!!! Ka aastaid hiljem kui haiget näiteks saab, hakkab emmet otsima…….
Tema lasteaia emadepäevale on läinud vanaema ja ryhma õpetajad ei rõhutagi ekstra et see on vaid emadepäevapidu. Et väga palju annab ära teha ka õpetajatel, et laps ei tunneks end kurvana.
Meil on asjad lahendatud ka nii, et üritused on mõeldud peredele. Tuleb emme või vanavanemad, onud/tàdid vahet pole. Kingi teeb ka laps siis kas vanaisale või onule-üldjuhul mõni meesoost làhedane isik ikka on. Korra oli ka juhus, kui ei olnud ja siis tegime kingi natuke ümber, et see emmele sobiks. Ja probleeme polegi :)
Meil on ka valdavalt perepäev/perenädal, mis on siis suunatud pigem emale või isale. Aga meil on ka nii väike lasteaed, et kõik tevad kõiki ja ühelgi lapsel ei ole olukorda, kus ta elus ei oleks ema või isa. Jah elatakse küll lahus aga kõik osalevad lapse elus. Selles suhtes on meil hästi läinud. Ma just vaatasin, et lapse dolid isadepäeva puhul pere pildi joonistanud ja kui teistel oli pildi peale õde/ven, ema ja isa siis näiteks minu pisema lapse pildi peale oli ikka kogu laiendatud perekond – mamma, papa, onu, vanaema, siis veel üks onu (vanaema abikaasa) ja siis oli sinna veel joonistatud kaks lapse jaoks väga lähedast perekonnasõpra. Ja see jutt, mille laps sinna juurde oli rääkinud ning õpetajad kirja pannud :D
Mul poiss 3,5a ja bioloogiline isa tema vastu mingit huvi üles ei näita. Olin ka mina selle dilemma ees, et kindlasti hakkab küsima ja uurima mingi aeg jne. Esimesele isadepäeva peol ja sellele eelneval nädalal lasteaias ei käinud. Sellele järgneval aastal läks sinna mu elukaaslane. Kuna hetkel on näha, et poiss võtabki teda kui isa ja ka mees justkui selles rollis siis läheb ka see aasta.
Olgem ausad ega lapsed pole lollid, saavad ka nad sellest aru, kui öelda, et vahel on nii, kui pole isa, ema, vanaema või vanaisa aga ega selle pärast keegi halvem pole. Uhked oleme oma laste üle siiski ja armastame ka sama palju või isegi rohkem
Meil käis taadu (vanaisa) ja osadel isadepäevadel pole viinudki lasteaeda miski 2 nädalat kuna endal oli võimalus tööd kodust teha.
Lastel on täitsa isa olemas aga kahjuks satub ta olema mingite ürituste ajal komandeeringus. Lasteaias/koolis tavaliselt osalengi siis mina, kuna üks vanaisadest on meil surnud ja teine ei osale meie elus.
Lastel on oluline vaid, et Keegigi, kes on talle kallis, osaleks seal. Et seal rahva seas oleks tema jaoks samuti keegi.
See aasta on samuti meil issi sõidus aga isadepäeva peame ikka. Maiustame koogiga ning lapsed teevad kaarte või kinke. Ja kui, issi jõuab koju, siis lähme koos välja sööma või teeme niisama midagi koos toredat