Käisin väljas! Appi, sa oled rongaema!

Käisin laupäeval väljas. Jah, lugesite õigesti, jõin sõbrannaga kaks klaasi veini ja läksime siis Amigosse Koitu kuulama. Etteruttavalt olgu öeldud, et kainena Amigosse ma enam kunagi ei lähe ja üleüldse ajasid sealsed “pidulised” tuju tükiks ajaks ära!

Koju jõudes hakkasid anonüümsed kõiketeadjad mind askis pommima ja kuigi ma alguses mõtlesin, et vastan neile, siis peagi sain aru, et tuuleveskitega võidelda pole mõtet ja lihtsam on blogida üks kord, mitte igale lollile uuesti vastata ja veelgi õli tulle valada!

Väljavõtteid askist:

Appi, kas sa käisid tõesti laupäeval Amigos? Mul ei ole ka midagi selle vastu, et emmedel ka oma aeg oleks aga su laps pole veel kuu aega vanagi ju?! Ma ei saa aru sind kaitseti rinnapiima puudumise teemal ja üks julge kirjutas, et raudselt tahad peol käia ja seda tehti maha ja mis nüüd välja tuleb?! :D oligi pidu plaanis? Sest mohito klaas käes, lava ees möll tõestab ju seda…või kuidas kommenteerid? Ei tee sinust joodiku aga ilmselgelt ei läinud sa ju kodunt otse ööklubisse üheks tunniks vaid istusid kuskil eelnevalt sõbrannadega jne. Kauaks sa reaalselt Hedoni maha jätsid? Asi ei ole selles, et käia!Paljud käivad ja tuulutavad jne aga laps pole veel kuu aega vanagi kui juba siis vaja tuulutad. Miks Te siis üldse plaanisite last, kui teadsite, et Te isegi kuu-kaks ei suuda kodus olla ja lasta tal uue ilma ning Teiega harjuda? :) Ei osanud enam midagi ennastkaitsvat vastata, et üldse kõik ära kustutasid? Tõesti, ega siin polegi enam midagi öelda Sul :) Miks küsimusi kustutad? Arvasin, et oled avatud ja julge naine?! Kirjutasid ju et ei jätnud kedagi maha jne..kas valetasid või miks oma sõnadest taganed? Miks sa ööklubi küsimused kustutasid? Kas mulje jätmise eesmärgil? :O

Appi-appi, kass läks kappi. Ma sain emaks ja julgesin hetkeks kodust välja minna. Hirrrrmus! Täielik rongaema, mis? Ja mis see lapse vanus loeb, kas aastase lapse võib isaga koju jätta, aga kuuajast ei või? Kui mul piima pole rindades, siis pole, sellest küll pidu ei olene. Võiksin ka imetava emana välja minna. Ja kui ma tahaks end mällu juua, siis võiksin ma seda teha ka kodus, mitte Amigosse ronida. Oled ehk alkoholivabadest kokteilidest ka midagi kuulnud?

Ma pole kedagi maha jätnud, laps jäi juhuslikult isaga koju. Me ei läinud koos välja ei jätnud last võõra inimese hoolde… Mis siis saab, kui me kinno lähme ja ma tõesti lapse nö võõra hoolde jätan? Või mis siis saab, kui me lapsega reisile lähme, praegu tekitab seegi poleemikat, kui ma temaga koos poodi julgen minna. Ma ei saa aru, kas lapse saamine on haigus? Mingi sündroom, mis aheldab sind nelja seina vahele koju? Emaks saades on su elu 24/7 ainult piimapudelid ja okselapid? Mida üldse üks värske ema teha tohib? Lapsega kaubanduskeskusesse minna ei või! Sõbrannaga shoppama minna ei või! Veinitama absoluutselt mitte! Ööklubisse tunniks ajaks ka mitte! Kas see oli ikka lubatud, et ma nädalavahetusel tädile last käisin näitamas? Ja lapsega teise lapse sünnipäeval? Või mida üldse üks ema siis teha võib? Kodus passida, juuksed sassis, titt kaenlas?

Vahelepõige – kui mees välja läheks ja ema lapsega kodus oleks, oleks ülinormaalne, keegi ei ütleks, et issand, kuuajase lapse jättis maha! Sest mehed võivad, eksole?! 

Kell on kohe üks päeval, ma ei ole täna veel näiteks sööma või pessu jõudnud (juuksed jõudsin ära kammida ja patsi panna), olen võtnud paar lonksu Meelise lauale jäänud ja jääkülmaks muutunud kohvist (oi, ma unustasin, head emad kohvi ei joo! joovad ainult vett ja söövad tatart, sest muidu tulevad lapsel gaasid..!) Olen terve hommiku ja veerand päevast beebiga kudrutanud, temaga pesus käinud, söötnud ja niisama voodis tšillinud. Nunnutanud ja teda heldinult vaadanud. Kui ma seda viiel-kuuel päeval nädalas teen, siis üks päev võiks Meelise oma ka olla, mis? Meelisele, erinevalt nii mõnestki mehest, meeldib lapsega tegelda, teda vannitada ja sööta ja jutustada. Ta ei helista esimese nutu peale mulle, et appi-appi, tule koju, mis ma teen… Mida mina saaksin paremini teha, kui ta näiteks gaasivaludes sipleb? Mitte midagi ja nii rahustabki Meelis teda maha, silitab selga ja krõnksutab jalgu.

See on ikka uskumatu, et avaliku blogijana ei tohiks ma nagu oma elu üldse enam elada. Vaikselt tekib tunne, nagu ma peaks olema mingis majas luku taga, kus kõik saaksid siis 24/7 mu tegemisi jälgida ja mul puuduks oma elu. Nii need asjad kahjuks ei käi. Kui keegi mulle sellise nalja eest maksma hakkab, siis ehk ma mõtleks sellele… Aga siis see poleks enam reality!