Kas andestamine lahendab kõik probleemid?

Ma olen pikalt mõelnud, kas ma peaksin ka SEL teemal sõna võtma. Meelise ema teemal siis. Ma olen kirjutanud endale sahtlisse tuhat lugu, tuhat kirja talle, tuhat kirja iseendale, endast välja… Ja täna… Jõudsin ma ühe mõtteni.

Alustan aga sellest, et kui Hedon oli sündinud ja meie suhted olid selleks ajaks juba seitse aastat olnud üsna üle kivide-kändude, aga kui teda reaalselt ei huvitanud enda lapselapse sünd, siis ma kuidagi murdusin.

Ma mäletan, et kui ta mu rasedusest teada sai, siis ta nuttis mulle telefonis kui õnnelik ta on ja lõpuks ometi saab temast vanaema ja… Aga raseduse ajal ja Hedoni sünnile ei järgnenud muud kui sõim, siis ma tõesti olin nõutu ja kui Meelis ütles, et on parem kui me temaga ei suhtle, siis ma nõustusin, et nii on tõesti parem.

Loomulikult me proovisime suhelda, saatsime emadepäevaks Hedonist pildi ja.. saime sõimu, saatsime jõuluks kingitused, saime sõimu…

No milleks, eks? Siis ühel hetkel, ma ei tea, kas see tuli Meelise isa haigusest või millest, ta leebus ja hakkas hullult suhtlema ja tahtis Hedonit näha ja… Proovisime siis. Tegi seni head nägu kuni me seal olime. Ma arvan, et me polnud Tartust väljagi saanud kui juba halas naabritele ja sõbrannadele, et ISSAND TULID KOLMEKESTI, no ei saa see Meelis kunagi kuskil üksi käidud. No milleks see näitemäng, eks?

Ühesõnaga, pärast Hedoni sündi läksin ma meediumi juurde. Ma lihtsalt olin katki. Tahtsin teada miks. Ja kui ta rääkima hakkas, siis ma arvasin, et ta räägib kellestki teisest…

Alljärgnevalt siis see tekst mis ta rääkis. Mina usun selgeltnägijaid ja ma ikkagi usun, et meil on eelnevad elud jne, seega mina seda usun, skeptikud ilmselt mitte.

„Ma näen, et sa seisad kirikus, seal on suured vitraažidega aknad… Sa peidad oma käsi. Sul on maani must kleit ja pikad varrukad… Su selja taga on punase peaga mees… Hmm.. Selle ajastu kohta täiest ebanormaalne nähtus. Ta kallistab sind ja ütleb, et kõik saab korda… Aa, sa oled matustel… Issand, mu kõrv kuumab, kas sul ka?“

Ei, mul ei kuumanud ja ma olin reaalselt seal toolis, mida asja sa räägid, see ei kliki mulle kuidagi ja sa näed ma ei tea mida. Ma tundsin end nagu selgeltnägijate saates, et mõni nõid panebki puusse…

„Ma olen nüüd ühes majas, seal on vanem naine, kurja näoga, ta küpsetab midagi… Ja väike poiss.. See naine ei salli teda, ajab teda minema. Ahjus on tuli, ta teeb saiakesi. Laps jookseb ja naine ajab teda ikka ära… Oiii, kui kuum mul on… Issand, maja läheb põlema, laps jääb sinna tossu sisse ja karjub… Sina oled seal, püüad teda päästa, su käsi saab põletada… Aaa, sellepärast sa varjadki seda kätt seal kirikus, see on kõvasti põletada saanud… Issand, see naine tappis su lapse!“

Ma olin ikka veel wtf, millest sa räägid… Kui ta oli minu „eelmisest elust tagasi tulnud“, siis ta seletas. See oli kolm elu tagasi ja see seal on sinu ämm. Sa oled tema pärast siin, eks?

Siis ahmisin ma veits õhku. „Sa ei saa temaga läbi. Teil tekkis konflikt kolm elu tagasi ja te pole seda ära lahendanud. Sa ei ole andestanud. Ja tema vihkab siiani lapsi! Eriti poisse!“

Ja siis ma sain aru, et ta räägibki mu ämmast ja seepärast me ei saagi läbi… Ja sinna see jäi. Elasin lihtsalt selle teadmisega, kuni tänaseni.

Panin endale üleeile aja kristalliteraapiasse, kus ka Meelis käis ja tõesti igasuguseid asju koges ja ma mõtlesin, et lähen proovin ka, äkki hakkab kuskilt otsast kergem. Kui ma sinna sõitsin, siis see asus samas majas, kus ma selle meediumi juures käisin ja… Mõtlesin sellele, kui ma seal kaks aastat tagasi käisin… Et.. äkki ma peaks andestama? Andestama selle kolme elu taguse asja, et ta mu last ei päästnud ja tal surra lasi ja äkki siis saabki mu hing rahu?

Igal juhul see teraapia mulle täna kuidagi ei mõjunud. Ma nägin igasuguseid pilte enda silme-ees jooksmas, aga ma ei mäleta neist ühtki. Ma olin nagu unes. Ja ma ärkasin vahetult enne seda kui „hakkame vaikselt tagasi tulema“.
Ja kui ma koju jõudsin ja sellele mõtlesin, siis äkki ma peaksingi andestama selle kõik mis kunagi oli ja äkki ma siis täna ei tunneks nii nagu ma tunnen. Ma ei suuda lihtsalt teda aktsepteerida, selle pärast mis ta Meelisele tegi. Ma ei suuda aru saada, kuidas üks ema nii tegi, kuidas ta minusse on ligi üheksa aastat suhtunud ja kuidas ta mind sõimanud on. Mille pärast? Okei, ma pole Meelisele piisavalt hea, aga sõimata mind selliste sõnadega, mis isegi trükimusta ei kannata… Aga äkki mind vaevab ikkagi see, et ta eelmises elus mu lapse tappis?

Ja siis kui ma pühapäeval seda hüpnoosisaadet vaatasin, siis ma nii tundsin, et ma tahaks selle Marissa juurde minna, aga ma ei julge. Telekasse kindlasti ei taha minna. Äkki ta saab mind hüpnoosiga tagasi viia kolm elu tagasi, sinna põlevasse majja, sinna kirikusse, matustele, kuhu iganes, et ma saaksin andestada ja eluga edasi minna.

Tahtsin endale psühhiaatri juurde ka aega panna (jaja, ma tunnen, et deprekas ründab), pole. Esimene aeg on 7.06 – no seal ma olen kirjas. Aga õnneks Meelis sai enda arsti juurde mulle aja, küll tasulise, aga 28. aprilliks. Pea kaks kuud ootamist, aga parem kui kolm, eks.

Ma tunnen, kuidas see Meelise ema teema mind nii rämedalt rõhub. Ma ausalt tunnen, et mul on depressioon sellest Meelise olukorrast, sellest, et ma püüan aidata ja ma ei oska. Ma ei saagi midagi teha, sest need on Meelise mälestused, millega tema peab tegelema, aga minul on mingid omad kalad. No ka minu isa-ema teema on mul leinamata jne. Aga et mitte veelgi süvendada seda depressioonialget, siis äkki peaks kohe sellega tegelema?

Alustama peaks sellest, või kellest, kes on elus ehk Meelise emast. Äkki ma lihtsalt peangi andestama ja ta ära unustama ja elu lähekski edasi nii, et see ei segaks mind.

Ja Meelis ilmselt peab veel lihtsalt kirjutama, jagama neid asju ja see üks postitus näitas selgelt, et selliseid postitusi on vaja – te ei ole üksi, kodune vägivald ei ole okei. Selle vastu tuleb võidelda, isegi kui see oli 20aastat tagasi, või kaks aastat tagasi või eile. See ei ole normaalne, sellest peab rääkima või siis kasvõi kirjutama, aga seda ei tohi endas hoida ja seda normaalseks pidada.

Hommikul lisaks: Eile ütles see terapeut, et ilmselt jõuab asja sõnum sinuni pärast esimest pikka und. Aga ma jõudsin selleni enne magamaminekut.