Kas Hedon saab õe või venna?

Olete tähelepanelikult viimasel ajal me pilte vaadanud, näinud, et ma joon laivides mahla, mitte veini.. Ragistate ajusid, kas ma olen rase või ei? Kas Hedon saab õe või venna? Hea kui ma saaks teile vastata, kumb tulemas on. Aga ma ei saa, sest mul pole isegi kahte triipu veel testil vastu vaadanud. Mitte, et ma üldse neid püüdnud oleks. See on järjekordne teema, mis meile Instagramis ette söödeti.

Mu meelest on see laste teema mingi igavene. Kui sul lapsi pole, uuritakse, no millal.. Meil läks sellessuhtes hästi, et konkreetselt kaks seksi võrdus kaks triipu kui ma omal ajal plaastrid ära jätsin ja me Hedoniks valmistuma hakkasime. Samas mu sõbranna, kes oma mehega pea sama kaua koos kui meie, proovisid juba teisel kooselu aastal beebit saada ja said alles siis kui meie Hedoni. Seega, ma saan väga hästi aru kui mõni heidab küsijatele tihti ette, et miks te uurite ja puurite, millal see beebi tuleb, sest beebi ei pruugi üldse nii kiirelt ja kergelt tulla. Ja noh, mõnikord ei mõtle ka vanemad või vanavanemad midagi halba kui jahuvad, et tahaks juba vanaemaks saada, mõtlemata, et võib-olla on see üldse hell teema.

Järgmine sarnane küsimuste laviin tuleb siis, kui esimene laps on sündinud – no millal siis teine. No näed, poiss on käes, nüüd on tüdruku aeg. See on minu jaoks veel natuke mõistetavam kui see esimene surkimine. Aga mitte selle kohapealt, et üks on käes, nüüd on kindlasti teist sugu vaja.

Esiteks, kas te ei arva, et ka teisega võib olla keeruline rasestuda? Või kui sul on üks poiss, siis miks ilmtingimata peaks teine olema tüdruk? Mis kuradi komplekti jutt see on?

Näiteks, kui ma „väike“ olin, siis ma alati mõtlesin, et tahaks kaksikuid – poissi ja tüdrukut, et oleks mõlemad. Aja möödudes, juba veidi ajudega olles, tahtsin ma üht last. Et pakkuda talle kõike mida ma saan ja et ta ei peaks millestki puudust tundma.

Vahepepõikena – see ongi peamine, saa nii palju lapsi, kui sa ise suudad üles kasvatada. Unusta toetused, abilised, kõik muu. Mõtle enda peale, enda rahakotile ja võimalustele ja siis saa nii mitu last kui sul võimalik on. Jah, küll hakkama saab, nälga ikka ei sure.. Aga mis elu see on? Parem olgu ülihea elu ja ühe lapsega, kui virelemine viiega. Okei, nii ilmselt kõik ei mõtle, aga ma pigem mõtlen, et parem ühele kõik kui kahele jao pärast.

Kui ma täna peaks veel ühe lapse saama, siis pigem eelistan ma poissi. Ärge saage valesti aru, kui peaks selguma, et tuleb tüdruk, siis oleks sama imeline, aga ma olen poisiga harjunud ja.. seda roosamannat ja metsikut tarbimist oleks kordades vähem kui poisiga.

Ja kui me nüüd jõuame päriselt selle teise lapseni, et kas Hedon saaks õe või venna, siis.. me oleme teisele lapsele mõelnud ilmselt sellest päevast peale kui ma rasedaks jäin Hedoniga. Et kas peaks, ja millal võiks.

Tunnistan, me andsime talle KOHE võimaluse tulla. Mõtlesin, et oleks megaäge kui üks laps on sündinud jaanuaris ja teine sünniks detsembris. No ei tahtnud ta kohe tulla. Siis jälle mõtlesime meie, et okei, kui kohe ei tulnud, siis vaatame hiljem.

Ma ei ole vahepeal rasestumisvastastest vahenditest loobunud, aga teema on päevakorda tulnud küll. Algul mõtlesime, et peaks väikse vahega saama, hea koos mängida. Siis jälle, et peaks just mingi suurema vahe jätma, et üks on juba iseseisev. Siis, et mõistlik oleks saada teine siis kui Hedon kooli läheb, esimesel kooliaastal oleks vist hea kui keegi teda sooja toiduga koju ootab ja õppida aitab.. Kui juba kodus olla, siis beebiga.

Ja ma tunnistan, mul ei ole mingit seda tunnet, et issand, kogu see mähkmemajandus hakkab otsast peale ja juba on nii hea oma elu elada ja laps on suur ja mõistlik.. Mul poleks vähimatki beebinduse vastu, sest me oleme ka Hedoniga suutnud säilitada oma datenight’id ja oma aja ja ilmselt suudaks ka kahega. Aga siin ongi see.. kahega.

Kui ma ühe lapse saan sujuvalt kellelegi üle ukse tõsta, et ole hea, vaata paar tundi, käime kinos, poes, restoranis, siis kahega on juba keerulisem. Eriti kui üks neist on beebi. Kaks eraldi hoidjat? No vapsee skeemitamine.

Kui ma ühe lapsega saan minna ilma temata puhkama ja anda ta lapsehoidjatele hoida, siis kahte last on kuidagi veider anda. Metsik koormus ju sõpradele.

Jah, võime suurema kaasa võtta.. Aga seni kuni ta ei ole ikkagi iseseisev, et üksinda meist trippida, pole lapsega koos mingi puhkus.

Käige eraldi, ka seda on soovitatud. Eee, ja millal see meie aeg siis on? See armastajate aeg, et suhe ei hääbuks ja lihtsalt harjumuseks ei muutuks? Toanaabite aeg jääb ikka koolipõlve mitte abielusse.

Noh, ja siin me oleme. Võiks ju saada teise lapse, takistusi pole ei rahaliselt, ruumiliselt (jep, me mahuks ka neljakesti oma kööktuppa ära!) ega anatoomiliselt.. Aga näed, ei kipu näpud seda plaastrit kõhult eemaldama. Ma kardan, et me mõtleme nii kaua, et ma olen nelikümmend ja siis on juba liiga hilja.. Ja nagu keegi mulle soovitas, saa teine laps, siis blogilugevus kohe tõuseb.. No ei!

Aga nagu ma ennegi olen öeldud, kõik siin elus on ette määratud. Kui Hedon tuli meie ellu selleks, et saada üksinda hellitatud ja nunnutatud ja kukerpallitatud, siis nii järelikult pidigi olema.