Kas see kui ma promon sõprade tegemisi on reklaam või ei? Pean silmas seda, kui nad ei saada meile pakke eesmärgiga, et me peame neid unboxima või neist kirjutama või kui sõbranna kutsub mind hotelli või igluparki ööbima, või kui Liis jagab head reisipakkumist ja ma seda teile sheerin… Kui ma oma elu nii jagan, siis kas see on reklaam või ei. Mul ausalt on selles osas dilemma. Ühelt poolt nagu on, ma promon neid, teisalt ma ei saa selle eest raha ja ma hea meelega sõbramehe poolest jagan nende tegemisi.
Näiteks googeldasin ma ükspäev reisiorganisaatoreid, sest tahtsin uusi tellida. Jõudsin omadega meie sõprade epoodi – poolehinaga.ee – kuna ma laoseisu ei näinud ja neil on alati kaks varianti, kas asju on üks või hästi palju, siis kirjutasin, et kuule, tahan tellida, palju neid laos on, et ma tahaks tegelikut mitu komplekti. Selgus, et neid oligi üks, õnneks oli neil teistsuguseid veel ja sain oma kaks tükki kätte, kuigi oleks tahtnud kolme, tahtsin Liis Heinale kingi teha, sest ta on küll super reisisell ja miljonite eest müüv agent, aga mitte nii hea pakkija. Lõppes see sellega, et poolehinnaga.ee saatis meile megasuure paki, kus sees oli asju nii mulle kui lastele. Unboxisin seda insta storys, sest noh, fun. Ise ka ei teadnud mida pakk sisaldab.
Reaalselt orgaanilisest puuvillast köögirätikud maksavad Stockmannis 25€, aga sealt saab kuue euroga. Rääkimata muust, suured pliiatsite komplektid reaalselt 6-7€, laste kostüümid, mida nad alati endale manguvad ja mis alati kappidest välja tiritakse kui keegi külla tuleb. Käisin eile poes Hedonile koolipükse ostmas ja Hedelin vehkis H&Mis mingi „letidgo kleidiga“ 35€ – sealt saab kostüüme juba 5€ eest! – pood kannab ilmselgelt õiget nime – poolehinnaga.ee.
Mu üks sõbranna läks hotelli tööle ja on mitu korda juba öelnud, et tulge külla, perega või kahekesi, lihtsalt tehke oma datenight meil. No pole aega olnud, aga hea meelega läheks. Kui ma seda jagan, et ma seal olen, on see siis reklaam?
Eveliis kutsus meid Igluparki ööbima, sest ma kiitsin Oiul olevat maja – jumala eest, tulge, teeme tünni soojaks, olge.. Ja kui siis kirjutas Eveliisi õde, kellega me ka muuseas megahästi läbi saame, et ta teeb neile reklaame, et kas saaksime paar pilti teha talle, siis kas see on nüüd töö? Ma ei ütleks, sest.. ma aitan oma inimestel elu kergemaks teha. See on ju sama hea kui mu sõbranna palub abi – kas saad mulle paki ära tuua või kas saad paar tundi last vaadata kuni ma depis käin. Mu jaoks on sellised asjad elementaarsed, et ma oma inimesi aitan ja neile vastu tulen.
Also mu üks sõbranna, või ma ei tea, kas ma saan kõiki inimesi sõbrannadeks nimetada, samas tuttav on ka vähe öeldud, aga üks naine, kellega me mingil ajaperioodil megatihedalt suhtlesime, olid omad tööteemad jne ja nüüd vähem, aga ikka jälgime teineteise tegemisi, ta tuli välja selle paaride raamatuga. Käisin seda mingi hetk vaatamas, et jube hea kingi idee, et mida ma Meelisele kingin, kellel kõik olemas. Sinna see jäi ja mingi hetk sattusime tööalaselt jutustama ja siis tuli see raamat ka teemaks ja ma olin mingi jaa, võid saata mulle. Loogiline, et ma jagasin teile ka, sest tegemist on ägeda asjaga. Ta tegi marimelli sooduskoodi ka, see peaks praegu ka kehtima. Ehk siis seiklusraamat “Meie koos” on selline märkmik, kus saad endale ja kaaslasele tegevusi välja kraapida ja siis neid teha. Meie lapsehoidja peika tellis selle ka talle jõuluks minu storyde peale ja siis nad nüüd saadavad pilte ja updatevad kogu aeg kui sealt raamatust midagi teevad.
Kui ma võtan oma feedi lahti, siis seal on nii palju „reklaamposte“ asjadest mis pole tegelikult reklaam, vaid osa minu elust. Näiteks Leibur, meie agentuur pakub neile teenust ja kui ma seal juba koosolekul käin ja uusi tooteid saan ja neid nagunii söön, siis ikka jagan mõne retsepti või story, marimellina ma selle eest tasu ei saa. On see siis reklaam või ei, see on ühtpidi osa mu elust, teistpidi arusaadavalt see on justkui reklaam.
Kõige suurem error on mul reisidega – ma käin kas omal käel või Go Traveliga (kõik pakettreisid ostan Liisilt). Ma olen selle eest maksnud ja jagan ju lihtsalt oma nädalat, muul juhul oleks nädal vaikust. Kas see on reklaam? Jah, see ilmselgelt on, sest ma jagan nende kohtade plusse ja miinuseid ja ütlen ka kust reisi osta saab, aga teisalt, see pole kinni makstud reklaam.
Oi, te ei kujuta ette ka kui palju mulle on pakutud bartertehinguga reise. Mu süda ei luba lihtsalt seda teha, sest mu jaoks oleks see feik – kui ma olen alati reisinud Go Traveliga, siis mul on tunne, et kui ma jagan mingi konkurendi asju, siis see pole lihtsalt õige.
Millal saab elust elu ja reklaamist reklaam? Kuidas teie jälgijatena seda tunnetate? Millal te saate aru, see on reklaam, see on elu jagamine? Ja millises osas teid see segab, et te panete näiteks storyle next?
Minu jaoks on reklaam kõik, mida mainitakse, ükskõik kas tooted või teenused on saadud kingiks, tasu eest või tutvustatakse niisama sõbramehe poolest. Kui millelegi juhitakse tähelepanu, kas otseselt või kaudselt, siis on tegemist reklaamiga. Ma ju tean suunamudijate kontosid vaadates, et nad võivad erinevaid asju tutvustada või niisama pildis hoida ja osaliselt ma neid sellepärast jälgingi. See käib mängu juurde ja minu jaoks ei ole siin mingit errorit. Minu asi on edasi vaadata, kas see mind kõnetab või mitte, kas pakub piisavalt huvi, et osta või mitte.
Kui üritatakse reklaami peita, siis see on võlts, läbinähtav ja sellise story peale lähebki kohe next. On hea, kui on tasakaal reklaampostituste ja päriselu vahel. Liiga palju teleturgu muutub ebameeldivaks.
Ja kuidas sulle marimelli kanal tundub, kas ja mis on ülekaalus? Kas päriselu on piisavalt või on reklaami ülearu palju? Olgu see siis reklaam reklaam või sõbramehe poolest.
Ütleksin, et kõike on täitsa parasjagu. Aga ma jälgin teid ka juba 10+ aastat ja oskan sellega arvestada, et teie kanalilt tuleb rohkem tutvustavat sisu. Seda enam hindan, kui jagate isiklikumaid hetki, eriti muidugi reisidelt. Pole mõtet punnitada, et rohkem isiklikke asju jagada, sest see ei too midagi peale kaarnate kraaksumise väga palju juurde. Jagage kõike just nii palju kui endale sobib.
Instagramis on aga kõik palju vahetum kui blogis. Jah, on küll palju reklaami, aga teid on nii üksinda kui perena videoformaadis hästi vahva vaadata ja see aitab palju kaasa. Pigem vaatan Instagrami põhikanalina ja blogi ongi selle jaoks, et kust täpsemalt mida saab, palju kõik maksis jne. Hea hiljem otsida, sest storyd kaovad. Seega on blogil rohkem seda reklaami vaibi juures, sest lingid ei ole ju eriti huvitavad, kuid nii mõnegi jaoks on need vajalikud. Lisaks veel kokku koondatud sooduskoodid. Pikaaegsed jälgijad juba teavad, mida oodata.
Reklaamiga ongi nii, et mõnikord ei ole vaja asjade kohta üldse midagi öelda, piisab ka lühidalt näitamisest. Alles hiljuti oli juhus, kus tegite paki avamist ja vilksamisi oli näha mingit toodet, mis minus tähelepanu äratas. Läksin kodulehele, vaatasin ja ostsin ära. Ei olnudki vaja mingit pikka kiidulaulu või tingimata mingit päriselu lugu sinna juurde. Sisuloome ja pakimajandus ongi ju osa teie päriselust ja seda on ka põnev jälgida.
Mulle meeldib sotsmeedias surfates teiste tegemistele kaasa elada. Minu meelest parim on see, et teid jälgides ma ei tunne vahet (ei pane tähele), et see nüüd on reklaam postitus ja teine on tava elu oma. Meeldib, et näitad pakke mis saad või jagad retsepte, soovitusi mida ise kasutad jne. Et kui mul endal just seda asja või inspiratsiooni vaja on, siis on hea teada kust saab või kuidas teha. Ausalt öeldes ma teiste rahakotis sobrada ei armasta ehk mul isiklikult üldiselt pole vahet kas postituse autor saab selle peal tulu või mitte, kui mul sama asja vaja ja näen, et keegi soovitab ostan omale ka ja lähen eluga edasi.