Kelle blogi see on? Meie oleme siit justkui kadunud

On lugejaid, kes ütlevad, et siin blogis pole enam meid. On läinud liiga softiks ja vürtsi pole. Bitš ei mölla nagu vanasti. Milles siis asi?

Mul on tunne, et ma alateadlikult kardan mingeid kägusid, kes tulevad sappi pritsima ja ma juba eos postitan softe tekste. Kui ma mõnikord julgen vähe ausamalt paar rida kirja panna, siis saan kohe sõimu – jalad on nagu tammepakud ja mida minusugune tont üldse midagi arvab.

Viimane nädal aega on ehe näide. Jälle keegi kuskil solvub. Mingi täiskasvanute lasteaed on kohe lahti, kui julged ausalt arvamust avaldada. Ma ei tee nagu mõni portaal lihtsalt meelega mingit „tal oli kole kleit“, sest tegelikult pole ta mulle aasta aega intekat andnud. Ma lihtsalt vaatan tavakasutajana pilte ja mis silma jääb, selle toon välja. Ei, sajandi m*nn, endal on jalad tammepakud, aga kommenteerib.

Kas see, kui mul on geneetiliselt natuke teine jalakuju kui Carmen Kassil või kui ma ei ole KMI järgi ideaalkaalus, siis ma ei tohi ühtki moodi puudutavat teemat kommenteerida? Et kui ma kõrvetan ükskord pannkoogid mustaks, siis ma ei tohikski enam kunagi proovida neid teha? Et kui ma laulda ei oska, siis ei tohi ühtki lauljat või laulda proovivat inimest kritiseerida? Või kui ma ostan odan Rimist huulepulga, siis ma 80€st brändikat ei tohi kiita? Ühesõnaga mul kuidagi on mulje, et kui ma lihtsalt kirjutan, niisama endast välja, saan sõimu. Lihtsam on ju ilma sõimuta elada, eks? Lihtsam on seega vait olla. Mitte puudutada teemasid, mis kedagi solveaks või häiriks.

Samas… iga jumala kord saan ma ka kirju/kommentaare, kuidas ma olen täpselt naelapea pihta pannud ja nii ongi, lihtsalt teised ei ütle, julge kommenteerida jne

Ma ei tea, kas ma varem blogisin suvamalt, emotsionaalsemalt või valimatumalt, aga kui mingi päev Triin sellele tähelepanu juhtis, et siin pole enam meid, siis korra mõtlesin küll, et ma alateadlikult teen ilmselt valikuid, et postitada teemasid, mis riivaks võimalikult väheseid. Ma näen seda ka kommentaaride arvust. Rahvas ei räägi kaasa, sest nad ei samasta end minuga või vastupidiselt, ma ei tekita viha.

Seega küsimus, teie kes te olete siin lühemat-pikemat aega lugemas käinud. Mis te ootate sellelt blogilt? Kas ootate mu arvustusi, kriitikanooli või tahate softe pereelutekste? Mida te tahate, et ma kirjutaks?

Ma ütlen näiteks päris palju koostöid ära, kas ma peaksin kõik vastu võtma, et neist ikkagi kirjutada, et äkki teile pakub huvi? Ma olen proovinud vastu võtta need koostööd, mis mind ennast kõnetavad, mis võiks minu meelest mu lugejale meeldida. Aga mis teile meeldiks? Lõhna- huulepulga testid, riietearvustused, rohkem mingeid toidupostitusi – kas need peaks olema mingid “mida õhtuks süüa teha” või pigem mingid “kuidas kammkarpe teha”. Või mis te ootate ja mis te tahaks, et oleks äge siia tulla?

Loosimised ma saan aru panevad alati “rattad käima” ja kommentaare tuleb nagu seeni pärast vihma. Ma peaks vist hakkama tegema, et iga nädal loosin kommenteerijate/kaasarääkijate vahel auhindu välja, siis olete julgemad oma arvamust avaldama :)

Ehk siis, ei pane seda akent nüüd kinni, vaid kirjutate kommentaari (aitäh!) – mida te ootate, mida te tahaks homme siin näha. Äkki ma täidangi teie soovi :)