Kes loevad marimelli blogi?

Kui ma alguses kirjutama hakkasin, siis lugesid sõbrad, siis nende sõbrad… Nüüd mul on tunne, et loeb pool Eestit, ka kõik sugulased, kelle olemasolust mul aimugi pole, meie arst, kodupoe müüja, kohviku teenindaja jne.

Päris naljakas on tegelikult, et suvalised inimesed arsti ukse taga tere ütlevad ja siis kohmetunult pilgu maha löövad, sest saavad aru, et see tere lipsas üle huulte inertsist, mitte sellest, et ta mind päriselt tunneks ja teretada tahaks.

Teate ju küll seda tunnet, kui mingi „kuulus“ vastu tuleb, tahaks talle tere öelda, sest te ju teate teda.

Mäletan kui me 2013.a. tagasi tulime Eesti ja Meelis apteeki läks, et vitamiine osta, siis apteeker teatas, et oi, tere, kuidas Mari-Leenul ka läheb.. Ahah, vitamiine, jajah, eks te sealt soojalt maalt olete tulnud, on tõesti vaja.. Lisaks olles kursis kõikide minu terviseprobleemidega, saatis ta mulle Meelisega veel hematogeeni ja ma ei mäleta mida veel. Ühesõnaga, oli aru saada, et naine loeb uudiseid :D

Enne lapse sündi ikka tuli ette, et üks või teine ütles, et a, ma loen te blogi, lahedalt kirjutate vms. Nojah. Aitäh. Pärast lapse sündi on mul kohati tunne, et pole inimest kes seda ei loeks.

Kui me perearsti juurde läksime, siis seal oli õde, särtsakas daam 60ndates (ma pakun), kes uuris kuidas poiss kasvab ja kiitis teda taevani, et ilusad tugevad liigutused… Kui me mu piimaprobleemini jõudsime, teatas ta – oh jumal, see olete ju teie, ma mõtlesin, kust ma teid tean… ma lugesin, et poja saite ja… blablabla… Ühesõnaga, kas keegi ei loe ka? :D

Või siis näiteks Meelis, käis söömas, mingi rändom teenindaja lendas laivi – no kuidas laps kosub, ärgu see Mari-Leen selle piima pärast põdegu, kui pole siis pole. Mingi teine teenindaja rääkis kiirelt asju kassast läbi lüües, kuidas tema juba teab, millised väikesed beebid on, temal olla endal kaksikud, sündinud mõlemad kahekilostena :)

Ühtpidi nii armas, et inimesed julgevad öelda, et nad loevad, või nagu mulle helistas üks tuttav, kellest ma ei oleks küll eeldanud, et ta oma õhtuid titeblogiga sisustab. „Tead, ma avastasin su blogi, ma loen seda igal õhtul enne magamaminekut…“ No südame teeb nii soojaks selline asi.

Ja siis on need, kes loevad, nad loevad iga rida kolm korda (ei imesta, kui postitusi välja prindivad, alla joonivad ja analüüsivad) ja ikka aru ei saa, mida ma kirjutan. No näiteks see rinnapiima lugu – mina aru ei saa, kuskohas seal on HALA, et ma pean KAHEKSA TUNDI SUNDASENDIS olema. No kust loeb inimene sellist soga välja. Selliste inimeste jaoks tahaks oma blogi kuidagi ära peita. Et nad ei loeks üldse, et neil puuduks võimalus valesti aru saada ja siis kuskil ASKis kaagutamas käia, et ma olen nõme eit, kes ei oska last kasvatada ja üleüldse, mismõttes piima pole? Joo teed piimaga ja rinnad purskavad kohe! No vat, ei purska, kas tead! Johhaidi, kas inimesed ise ei suuda natuke laiemalt mõelda, et inimesed on erinevad. Mis sobib ühele ei pruugi sobida teisele ja ma arvan et ka „vanasti“ oli naisi, kellel piima polnud. Ma ei ole mingi ilmaime, et mul rindades piima pole! Või hakkan äkki pileteid müüma ja lasen end vaatama tulla?

No ja siis on need „pahatahtlikud“, kes näevad/kuulevad mind ainult veini joomas või Amigos. Kes näevad Meelist laos töötamas või koristamas (kumbki pole muuseas Meelise töö) – sellise peaks kohe maha jätma ju! Ja kes lihtsalt armastavad ilkuda ja „tüli norida“ – ma ei viitsi sellistega isegi suhelda või noh, neile ASKis vastata.

Ühesõnaga, et teada saada, kes te siis täpsemalt olete, palun andke mulle teada, vastates alljärgnevatele küsimustele.

Vanad küsitlused on hetkel kinni.