Kes on meie jaoks „sõber“

Siin pildil on meie sõbrad, keda julgen sõbraks kutsuda.
Meie inimesed! No matter what!

Ma tahaks öelda, et tõeline sõber on see nagu Ave Alavainu luuletuses „Poees sõprusest“:

Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
oled kaugel või ligi:
sõber teab niigi
kui pidi, siis pidi.
Sõprus ei küsi
„Kas oled mu sõber?“
ta tuleb su karguks,
kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi, kui pruut
„Kas olen sul ainus?“
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein
mida vanem, seda parem.
Arm on nii üürike,
sõprus nii püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi…

Meil on sõpru, kes on meie kõrval olnud aastaid. Aastakümneid isegi. Näiteks Naabripoiss. Me kasvasime koos. Ma mäletan teda kuueaastasena – käisime samas lasteaias. Ja ta on selline, kelle käest ma võin küsida ka kõige lollimaid küsimusi, ta on selline, kellele ma tahaks teha lahedaid üllatusi, ta on selline, kelle uksekella ma võin öösel kell kolm tiristada. Iseasi, kas ta kodus on. Aga samas, ei ole ta selline sõber, et kui keegi sihiks relvaga, kas mina või tema, siis.. mina. Samas Meelise eest saaks iga kell kuuli, eks? Et kuskilt läheb see piir.

Aga tõeline sõber on ma arvan see, kes ei pööra sulle selga. Olenemata mis paska sa teed või mida sa ütled, ta teab, kui pidi, siis pidi. Nagu seal luuletuseski.

Sõbrannatamisel tuleb vist rohkem seda „ma ei ole sul ainuke“ ette, seda solvumist ja naistevahelist hädaldamist. Kuigi tead isegi, et oli mis oli, sa oled ikka sõber. Mis seal ikka.

Ma arvan, et meil on väga palju ülihäid sõpru, kellega hängida, kellega pidutseda, kellega koos aega veeta, aga selliseid, kelle eest valimatult pea tulle paneks.. Selleks on mul Meelis. Ja Hedon. Ja noh, ma ei ütle, et ma ei võitleks mingite inimeste eest oma elus ja et neid pole teatud olukordades mu jaoks olemas, on ikka ja võitleks ja teeks, aga see null koma null null null grammi jääb puudu.

Me just arutasime seda kusjuures mõni aeg tagasi ühe sõbraga. Näed, ma nimetan teda oma sõbraks, kuigi ta on mu nö kõige uuem tutvus. Et tal on olnud suht raske lapsepõlv ja tema kõrval on kutid, kes on temaga sellest ajast peale olnud ja need ongi sellised sõbrad, kelle eest ta võiks vangi minna süütuna, sest nad on tema jaoks elus nii palju ära teinud.

Mul on ka häid sõpru, aga ma ei läheks mitte kellegi teise eest vangi peale iseenda lolluse või Meelise või Hedoni naha päästmiseks. Võimalik, et ma ei olegi piisavalt hea sõber ja ei oska inimesi hinnata või olen ilgem egoist, aga ma julgen arvata, et mul ei ole ka selliseid sõpru, või keegi ei võta mind sellisena, et minu eest vangi minna või pea pakule panna.

Hea, kui sul on sellised inimesed ümber, aga ma olen õnnelik selle üle ka, et mu ümber on inimesed, kes ei ole mulle elus selga pööranud ja kes on mind võtnud ikka sellisena nagu ma olen. Ka koos minu vigadega. Väga palju on elu jooksul olnud ka selliseid hetkelisi sõpru. Kes on olnud ja siis kuidagi ära vajunud. Selliseid hetkelisi või ma ei teagi, hooajalisi. Aga samas on ka selliseid, kes on vahepeal olnud, siis läinud ja jälle tagasi tulnud.

Ja ma usun, et paljude elus võib olla ka see, et sõbrad ongi olulisemad kui mees/naine, mulle on Meelis sõbrana ka väga-väga oluline tala olnud nende aastate jooksul, rääkimata sellest, et ta on imeline abikaasa ja super isa.

Kas teil on selliseid sõpru kes on kallimad või väärtuslikumad kui teie kallim? Kelle eest hüppaksite mõtlemata tulle?