Meelis kirjutab: kes on süüdi, et sa teenid miinimum palka? Sina ise!

Juba mõnda aega tagasi ilmus Delfis üks lugu, kus räägiti säästmisest. Nagu ikka, on kommentaarid tihti põnevamad kui lood ise. Kiikasin siis ka, mida rahvas arvab, lahmimise ja sõimu vahele jäi mu pilk pidama hoopis ühel konkreetsel kommentaaril.

Muki: „Paluks geniaalsel blogijal koostada selline eelarve miinimumpalka saavale üksikemale, kes ei saa sentigi raha laste isalt. Ootan põnevusega.“

Vastus: „a kle muki, nmiks sa oled miinimumpalgaga tööl? täitsa sinu enda viga, et üle miinimumi ei teeni. no ausalt, tule taevas appi.“

Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et tegelikult on sellele kommentaatoril ju õigus. Kes on süüdi selles, et inimene töötab miinimumpalga eest? Inimene ise.

Ma juba tean, kuidas osad lähevad nii leili, et kuidas ma saan nii öelda ja on väga suurtes raskustes elavaid inimesi jne. Ja inimesed elavad kuskil maal ja neil ei olegi kuhugi tööle minna ning kui valida on kas miinimum või mitte midagi, siis võetaksegi pigem miinimum. Jah, nii ongi ja igaüks võib tuua mulle näiteid, mis selle väite ümber lükkavad, aga mina vaatan suuremat pilti.

On ka minu elus olnud väga keeruline hetk, kus tuli tööle minna ja seda ükskõik mis raha eest. Kasvõi miinimumi. See oli minu teadlik valik ja otsus seda teha. Kuid ma teadsin, et see on ajutine otsus ja lahendus, et mitte lihtsalt nälga jääda. Aga minu puhul ei toiminud ka see, sest ma ei saanud sellistele kohtadele tööle, sest noh, ma olin ülekvalifitseeritud ja personaliinimesed said kohe aru, et ma oleks sealt esimesel võimalusel vehkat teinud.

Ma teadsin esimesest hetkest peale ju, et isegi kui ma selle koha saan, siis samal ajal otsin ma uut ja parema palgaga tööd. Seega ma ei saagu aru nendest, kes töötavad aastaid miinimumi eest. Päriselt ka ei saa. Kui sa tunned, et see tasu ei ole sinu panuse vääriline, siis oleks aeg a) seda mainida või b) leida uus töö. Jah, ajutiselt saad ja vingud, et elus püsida, aga teha seda aastaid või terve elu, sellest ma aru ei saa.

Üks lahendus olekski näiteks see, et käid kuus kuud tööl ning siis läbi sahker-mahkeri saad end sedasi töölt vabaks, et saad minna Töötukassasse ning hakata koolitustel käima. Ideaalne võimalus ju. Oled töötu, saad toetust, kuid samal ajal lihvid oma oskusi ning otsid parema palgaga tööd. Kui on tahet on ka võimalusi.

Kindlasti on ka need tööandjad mölakad, kes palka ei tõsta ja ootavadki neid keerulise olukorraga inimesi, sest noh, lõpuks ikka ju keegi tuleb selle raha eest tööle.

See on olnud aegade algusest nii ja on kindlasti ka edaspidi. Kuid millal see muutub? Ei tea. Kindlasti mitte enne kui inimesed ehk töötajad hakkavad kisa tegema või streike korraldama. Aga Eesti inimene on nii vaikne ja tagasihoidlik, et pigem on vait ja kannatab ära. Äärmisel juhul elab end välja reedel kuskil klubis või pubis. Minu arust ongi eriti kehvas seisus just meie poekettide palgasüsteem. Eks varsti jääbki alles terve poe peale kaks-kolm müüjat ja ülejäänud on iseteeninduskassad.

Kui ma sellele nüüd mõtlema hakkan, siis ega neid kassapidajaid praegugi väga ei ole. Miks? Kaubandusketid ju ka ise nutavad, et töötajaid ei ole ja ei taha tulla. Aga miks? Sest palgad on väiksed. Palk on ju investeering töötajasse. Palk näitab, kuivõrd palju või siis vähe panustab ettevõte oma töötajatesse. Antud hetkel siis mitte piisavalt. Loomulikult on ka laisku ja lohakaid töötajaid, kes teavad, et peaks nagu tööl käima ja suva, kasvõi miinimumi eest, kuid ega nad ka rohkema eest tööd ei tee. Lihtsalt koht on täidetud ja that’s it.

Näiteks, meie tuttavad soovivad oma toitlustuskohta laiendada, aga mis on takistuseks? Inimesi ei ole. Nemad pakuvad palgaks neli eurot tunnis, mis on juba üle miinimumi aga ikka ei ole inimesi võtta. Töö ise on suht lihtne, isegi nõusid ei pea pesema, istu, toksi tellimus sisse, sheeri raha ja kõik. See aga tõestab järjekordselt seda, et see inimene, kes töötab tänasel hetkel miinimumpalga eest on ise selle eest vastutav, sest kohti kus saaks rohkem kui miinimum on kindlasti päris mitu.

Eile näiteks uurisin huvi pärast, et mis on turundusega tegelevate inimeste töötasud. Ega keegi siin ju väga rahast ei räägi, aga no õnneks korraldatakse alati igasugu uuringuid ja siis sealt saab selle keskmise. Näiteks on minu tegutsemisvaldkonna keskmine palk 2024 eurot. Leenu võiks palka küsida 1976 eurot. Siinkohal olgu öeldud, et me kumbki ei saa sellist summat. Ja kui te küsite, et miks ei saa, siis see ongi meie teadlik valik. Meie valisime need tööülesanded ja kui me kuulsime palganumbrit, siis oli meie endi otsustada ju, kas me võtame selle vastu või mitte. Ehk siis… kõik on sinu enda teha ja otsustada.

Kui sa tunned, et tehtud töö eest ei saa sa väärilist palka, siis tuleb reageerida. Isegi siis kui sa oled sundolukorras ja pead miinimumi eest tööd tegema, et kuidagigi ära elada. Kuid mina leian, et ka see on pigem ajutine lahendus. Kui on tahet, siis on ka võimalusi.

Oodatud on ka lugejate mõtted. Kas aastaid miinimumpalga eest töötamine on OK? Kes on vastutav selle eest, kui töötaja teeb tööd ja saab miinimumi? Töötaja või tööandja? Kuidas üldse tööandjale viisakalt öelda, et sorry, aga miinimumi eest ma tööl ei tule?