killerkott – kas ja kui palju kasutate teie kilekotte?

Kas teie ostate poest kilekotte? Panete banaanid eraldi väiksesse kotti? Kui palju teil kilekotte kulub?

Mina olen läinud seda teed, et panen väiksesse kilekotti ainult need asjad, mida niisama korvi panna ei saa (näiteks tomatid, seened, murelid..), ja suuri kilekotte ostan selleks, et kodus prügikotte oleks. Ega ju väga vahet pole, kas ma ostan rulli musti kilekotte või iga kord poest ühe kilekoti, et ostetud kraam koju tarida. Aga miks ma seda hetkel kirjutan…

Ühesõnaga, minu sõbranna ajab nüüd eesotsas Getter Jaani ja Elisabeth Reinsaluga projekti KILLERKOTT

Point siis selles, et kilekott ei idane ega mädane ja on megagigahalb, ometigi tarbime me neid kõik suuremal või vähemal määral. Getter Jaani on suurelt juba kuulutanud, kuidas ta oktoobris kilekotikasutamisest loobub ja neid ei osta.

Sõbranna palus mul teha eksperimenti, et kas ma saan hakkama nii, et ma terve oktoober kilekotte ei osta.

Ühtpidi ongi hea, saab koju kogunenud kottidest lahti, mul on köögis täpselt seina ja kapi vahel mingi ebamäärane auk, seal on mul kõik kotid – paberkotid, kinkekotid, kilekotid – kui vaja, sealt saab. Nüüd siis algab eksperiment – lihtsalt juurde ei osta ja niigi suurt kilekotihunnikut suuremaks ei aja. Samas näiteks täis kakatud mähkmed panen ma kõik eraldi pisikestesse kilekottidesse. Aga alati kasutan esmajärjekorras ära need poest võetud variandid. Kuigi mul on väikeste kilekottide rull ka olemas.

Tegelt mind ajab vahel jumala kettasse kui mingi rändom asju kilekotti pannakse kassas – näiteks ostan kammi, siis see pannakse eraldi kotti kohe. Tavaliselt ma ütlen, et pole vaja. Aga ikkagi suht surutakse peale neid kotte. Aga noh, ega ma ise ka patust prii pole, ostan neid kotte nii mis jaksan. Sest ma olen harjunud. Mul pole never meeles mingit kotti kaasa haarata. Samas turul käin ma riidest kotiga. Ja nüüd oktoobris, tuleb leidlik olla – kõik lahtiselt käru alla või kott kaasa :) Kilekotte juurde ei osta! Vaatame, kuidas õnnestub!

Miks ka sina võiksid oktoobris (miks mitte ka pikemalt) kilekotte mitte osta ja proovida nende tarbimist vähendada…

Kas teadsid, et…

Araabia Ühendemiraatides suri iga teine kaamel plastjäätmete söömise tagajärjel! Nüüdseks on kilekotid keelustatud.

2012. aastal võeti Argentiinas, Buenos Aireses, vastu kilekotikeeld, kuid see jõustub samm-sammult. Kilekotid keelustati kõigepealt apteekides, kioskites ja väikepoodides, seejärel hakkasid poed pakkuma keskkonnasõbralikke kotte või väikeseid auhindu selle eest, kui inimesed tulevad poodi oma kotiga.

Pooled Australia osariigid ja territooriumid on nüüdseks keelustanud ühekordsed õhukesed kilekotid.

1988. ja 1998. aastal kannatas Bangladesh suurte üleujutuste all, kus hukkus tuhandeid inimesi. Ränkades tagajärjes olid osaliselt süüdi kilekotid, mis ummistasid kanalisatsiooni. Bangladesh oli esimene riik maailmas, mis keelustas kilekotid (aastal 2002). See keeld on taas ellu äratanud rahvusliku jude-tööstuse.

Botswanas kehtestati seadus, mis keelab kilekottide tasuta jagamise ja sunnib kehtestama kilekotile hinna. Uuringud näitavad, et hind ei ole olnud kõige määravam, vaid asi on põhimõttes – paljud pidasid tasuta kilekoti saamist oma õiguseks. Nüüd on kilekottide tarbimine vähenenud poole võrra.

Kilekotiseaduse järgi Brasiilias, Sao Paolos, võib müüa ainult biolagunevaid kotte (milles on vähemalt 51% taimset päritolu materjali). Kilekottidel peab olema hind ja selle reegli vastu eksijaid ootavad kopsakad trahvid. Kilekotte peetakse vihmase ilmaga linnades tekkivate üleujutuste süüdlaseks. Seadusega pole paljud rahul, sest osade arvates oleks pidanud kohe keskenduma korduvkasutatavatele kottidele, mitte tooma turule veel üht liiki kilekoti. Sao Paolos läheb vaid 3% prügist taaskasutusse.

Kilekotte nimetatakse Egiptuse kõrbelilleks – värvilised kotid „õitsevad“ nagu lilled kõrbetes. Alates 1. oktoobrist 2009 on Hurgadas kilekotid keelatud poodides ja toitlustuskohtades. Seaduse vastuvõtmine viibis, sest enne keelustamist taheti korralikult läbi töötada alternatiivsed lahendused. Näiteks HEPCA tootis 50 000 riidekotti, millel olid keskkonnaalased sõnumid ja mis jagati tasuta laiali. Trahv kilekotiseadusest rikkumise eest on kas rahaline või tegevusloast ilmajäämine kuuks ajaks.

Hiinlased kasutasid 3 miljardit kilekotti päevas! Kilekottidele on neil lausa eraldi nimetus – “white pollution” ehk “valge saaste”. Hiina keelustas tasuta kilekottide jagamise ja vähem kui 0,025mm tihedusega õhukeste kilekottide tootmise, müügi ja kasutamise alates 1. juunist 2008. Maailma suurima rahvaarvuga riigil on õnnestunud vähendada kilekottide kasutust 67 miljardi koti võrra. Sellegipoolest eiratakse kehtestatud reegleid tihti, eriti maapiirkondades ja valitsusel on plaan kontrolli tõhustada.

Kanaari saartel muutusid kilekotid lõpptarbija jaoks tasuliseks aastal 2008 ja tänu sellele langes ühe aasta jooksul kilekottide kasutamine 90% võrra.

2002. aastal kehtestas Iirimaa kilekotimaksu 15senti, mis vähendas kilekottide läbimüüki 90%! See on enim inpiratsiooni andnud kogemus teistele riikidele. 2007. aastal tõstsid iirlased maksu juba 22sendi peale. Selliselt kogus valitsus 75 miljonit eurot, mida kasutati keskkonnaprojektide toetamiseks. 2011 lubati hakata tõstma iga aasta hinda, et tulemuseks oleks 21 kilekotti inimese kohta aastas. Sellise tulemuse saavutamiseks on lubatud kõrgeim hind kilekoti kohta 70senti. Kilekottide valmistamine ja nende eksport Iirimaalt ei ole maksustatud, samas kui import on.

15 aastat on üritatud Indias keelustada kilekotte, aga see ei ole läbi läinud, sest pole piisavalt selle nimel tööd tehtud ja kilekotitööstusest tulenev surve on liiga suur. 2009. aastal võeti New Delhis vastu seadus, millega keelustati kilekottide müük, ladustamine ja kasutamine. Tootmine jäi lubatuks. Hiljem tuli tõdeda, et seadus oli halvasti läbi mõeldud ja selle rakendamine veelgi nõrgem. 2012. aastal karmistati seadust, millega keelati ka kilekottide tootmine. Kuna tänavatel oli korrakaitsjatel raske kontrollida kilekoti paksust või selle materjali sisaldust, keelati ära ka biolagunevad kilekotid ning kotid, mis olid paksemad kui 40 mikronit (need olid eelmise seadusega lubatud). Ainsad lubatud kilekotid on need, mis on mõeldud biomeditsiiniliste jäätmete jaoks. Seadus hõlmab ka nt ajakirjade kilega katmist, filme, kilelehti ja toidu pakendamist.

Itaalia on esimene Euroopa riik, mis keelustas kilekotid. Seadus jõustus 24. märts 2012. Aasta hiljem anti dekreediga välja täpsustused, milliseid kotte võib kasutada – näiteks biolagunevaid ja komposteeruvaid kilekotte, aga ka selliseid, mis on paksemad kui 200 mikronit ning milles on vähemalt 30% taaskasutatud plastikut. Lubatud on ka kilekotid, mis on paksemad kui 100 mikronit ja milles on vähemalt 10% taaskasutatud plasti, kuid tingimusel, et need pole mõeldud söögi jaoks. Trahv reeglite eiramise korral võib olla 2500 kuni 25000 eurot ja suurte koguste puhul suuremgi. Üks itaallane kasutas enne keeldu 330 kilekotti aastas.

Läti jaemüüjad maksavad kilekottide eest makse.

Alates 2010. aastast trahvitakse Mehhikos poode, mis jagavad klientidele tasuta kilekotte. Kilekotid on olnud Mehhiko üheks suuremaks saastajaks. Seadus soosib biolagunevaid kotte ja ümbertöötlust.

Ruanda on üks rangemaid riike, sest keelatud on ka kilekottide kasutamine. Selline hoiatav silt on üleval juba lennujaamas ning turiste võib ees oodata kilekottide konfiskeerimine. Mitmetes sisemaal paiknevates politsei kontrollpunktides või lausa tänaval võidakse inimesi läbi otsida ja kilekotid konfiskeerida. Mõned süüdistavad politseid seaduse halvasti ärakasutamises ja väidavad, et korravalvurid varastavad asju, mida kantakse kilekottides.

Kõik poed Saksamaal, kes jagavad või müüvad klientidele kilekotte, peavad maksma taaskasutamismaksu. Sellised kaudsed maksud pole seni olulist muutust kilekottide tarbimisse kaasa toonud. The German Federal Environment Agency (UBA) (Saksamaa Riiklik Keskkonna-agentuur) tahab tõsta kilekottide maksumust, et vähendada ühekordsete kilekottide kasutamist.

Juulis 2013 oli 17 USA osariiki, 132 linna ja maakonda kas juba keelustanud kilekotid või protsessi selleks algatanud. Juuliks 2015 oli juba 20 osariiki ja 132 linna teatanud kilekotikeelust. See puudutab ligi 20 miljonit elanikku USAs. Protsess jätkub.

California on USA suurim kilekotivaba linn. Los Angeleses anti igal aasta välja 2,3 miljardit kilekotti. Kilekottide keelustamise seadus võeti vastu 23. mail 2012, mis jõustub järkjärguliselt. Seadus puudutab 7500 poodi ja praegu on kilekotikeelu vastased saavutanud selle, et seaduse jõustumine Californias on peatatud ning välja kuulutatud referendum. Nüüd saavad California inimesed ise otsustada, kas nende jaoks on olulisem mugavus või keskkonnahoid. Linnaametnikud on välja arvutanud, et kilekottide tõttu tekib neil iga-aastane 75 miljonit dollarit lisakulu, mis läheb koristustele ja kilekottide käitlemisele.

LA proovis ka kõnniteede äärest kogutud kilekottide ümbertöötlemist, nii nagu plastitootjad soovitasid, kuid ümbertöötlemine oli väga kulukas ja see ei olnud keskkonnasäästlikust vaatepunktist mõttekas. Huvitav on ka fakt, et kilekotitootjad kaebasid LA maakonna kilekotikeelu tõttu kohtusse, kuid kaotasid.

Kilekotikeelu on kohtusse kaevatud ka San Franciscos, Marin County’s ja San Luis Obispo County’s.

Paljud tele- ja muusikatähed toetavad kilekottide keelustamist – nagu näiteks Julia Roberts, Jeff Bridges, Amy Smart, Kyra Sedgwick, Julia Louis-Dreyfus, Ted Danson, Rosario Dawson, John Cusack, Peter Fonda, Jackson Browne, Bonnie Raitt, Linda Ronstadt, Ed Begley Jr.

Kuidas siis jääb? Oktoober kilekotivabaks? Ehk olemasolevaid võid kasutada, aga juurde ei osta? Teeme koos seda eksperimenti ja jagame novembris tulemusi? Diil? Jäta aoma kommentaar kui osaled :)