„Kirjuta Hedonist rohkem“ – miks ma seda ei tee?

Ma saan päris tihti kirju, et me võiksime Hedonist rohkem kirjutada. Me kirjutame, kui ta nö teemas on, aga eraldi mingeid arengupostitusi ma teha ei taha. Olen vist oma vitsad saanud või teiste blogijate pealt näinud. Kama kaks mida keegi kirjutab, leidub ikka mingi tegelane, kes tuleb õpetama ja seletama, et ta on arengust maas ja minu oma käis juba kahekuuselt potil, neljaselt kirjutas ja kaheksaselt läks ülikooli.

Ma olen oma tüübilt ka muidugi selline rohkem vabameelsem, et mõtlengi, et kõik tuleb omal ajal. Ei pea sundima teda potile või tähti harjutama või… Kooli lähevad nad kõik suht samal ajal ja pole ma veel näinud ühtki hambutut või mähkmega või piimapudel kaenlas koolilast. Seega suures plaanis, mis see sinu asi on, kaua käib kellegi laps mähkmega, kaua ta (rinna)piima saab või millal tal esimene/viimane hammas lõikub. Muidugi, kui on probleemseid lapsi, mille puhul keegi seda kohe täheldab ja seda ütleb ja suunab, on okei, aga üldiselt ma arvan, et saab emasüda ise ka aru, millal on asi lihtsalt lapses ja millal on asi kahtlane. Aga see selleks. Täna ma kirjutan teile Hedonist.

Meil seisab mustandis üks Meelise tehtud postitus (juba novembrist). Meelis kirjutab: mu lapsel on vist OCPD! Kas aeg paanikaks?

Ma tunnistan, et ma olen kohati pedant. Ma tahan, et asjad oleks korras ja ühes kohas ja ühtegi tolmurulli minu silma ei riivaks. Kui ma märkan midagi, mis mulle ei meeldi või rikub minu zen hetke, siis ma pean selle korda tegema, sest enne ma oma töödega jätkata ei saa.

Enda puhul pean ma seda pedantsust ja korraarmastust normaalseks ja erilist probleemi ei näe. Leenu aeg ajalt pööritab silmi, et no milleks jne. Las see asi olla ja küll hiljem tegeled on tema peamine lause. Aga ei, mina ei suuda. Näiteks ei saa ma oma kodukontori päeva alustada, kui kraanikausis on kasvõi üks pesemata lusikas. See ajab mind lihtsalt nii närvi.

Viimasel ajal olen märganud seda, et ka Hedon on pisut pedant. No näiteks kui ta alustab pusle kokku panemist ja on sellega mis tahes faasis ja kui me peame välja minema, siis me ei saa uksest välja astuda enne, kui see pusle on kokku pandud. Kusjuures alati peab Hedon panema viimase tüki. Me võime küll aidata, aga viimane peab tema pandud olema.

Kõik maailma asjad, tuleb teha lõpuni. See tähendab, et kui multika vaatamist on juba alustatud, tuleb see vaadata lõpuni. Vahet pole, kas see on hommikune Maša ja karu või 3minutiline Jänku Juss või pooleteisetunnine Ralf või Coco – pole mingit juttugi, et kell on palju ja mine magama. Sama teema on näiteks LEGOdega, värviraamatutega või muinasjutu lugemisega vms.

LEGO saatis meile nüüd mõni aeg tagasi uued komplektid ja kui ma neid nägin, mõtlesin, et sobivad nagu rusikas silmaauku. Seal on politsei- ja tuletõrjekomplekt.

Hedonil on selline kiiks, noh, et kõik peab lõpuni tegema, eks.. Ja kunagi me autos õpetasime talle – kui kiirabi tuleb, mis siis on? „Keegi on haige“. Aga millal politsei tuleb? „Siis kui keegi on paha poiss!“ Aga tuletõrje? „Siis kui midagi põleb.“

Mingil ajal oli neil lasteaias ka 112 päev, kus nad tegid jääst numbreid ja külmutasid ja möllasid nendega, värvisid, proovisid helistada jne – no kõik sellega seonduv. Siis külastasid nad tuletõrjejaama, kus nad said teada suitsuanduritest ja tulekustutitest ja kõigest sellest ja ma ei liialda, et nädalas vähemalt viiel korral ta ütleb – räägime politseist, kiirabist ja tuletõrjest.

Kui ma proovin teha seda teises järjekorras kui ta on harjunud, siis ta ei taha, nuiab, teeme minu moodi. Nüüd ongi nii, et ükskord teeme minu moodi ja teine kord tema moodi ehk siis mulle alguses tundus, et tal on peas, esimesena on keegi haige, teisena on keegi paha poiss ja kolmandana midagi põleb, aga et talle ka päriselt meelde jääks, ajasin need segamini. Kord küsin esimesena politsei kohta, siis hoopis tuletõrje kohta jne. Nüüd lisaks siis veel, et mis käib laes (Meelis küll vahepeal proovis talle õpetada, et laes käib Nublu), mis meil kodus on, kuhu helistada, mis numbril..

Number oli tal pikalt 12 või 122 või 123, aga mitte 112. Ma siis seletasin, 1 suu, 1 nina, 2 silma – 112.

Mul muidugi tuleb iga kord sellega meelde see nali, no kui ta valesti ütleb, mingist telefonikõnest kus see vanamees ei saa aru telefoninumbrist 16115 (kuula siit!).

Aga nüüd on hea, et meil uued LEGOd on, sest nendega saame veel rohkem neid mänge nö keerulisemaks muuta ja uusi teemasid juurde mõelda. Näiteks oleme me rääkinud, et millest võib põleng tekkiga – kui küünal jääb üksinda põlema, kui keegi jätab triikraua sisse, kui pott jääb tulele, kui keegi suitsetab toas ja jääb magama jne.

Politsei koha pealt on vaja teda natuke rohkem harida, sest tema meelest tuleb politsei, võtab pahad poisid ja paneb käed raudu ja viib vangi. No päris nii see ei ole. Aga politseid ta kardab. Kusjuures mul endal on sama teema, et nii kui ment on läheduses, tekib selline kõhe tunne. Kuigi peaks tundma end pigem turvaliselt, eks? Igaljuhul, kui küsida Hedonilt, kas sa oled paha poiss, teatab ta „ei, ja politseid ei ole vaja kutsuda!“

Me just ükspäev arutasime Meelisega, et mida Hedon peaks tegema, et ma möliseks temaga. Jah, ta ei saa tihti aru, et oota tähendab, et oota sekund ja sa saad, mitte ära jaura kõrva ääres. Aga näiteks üks hommik tahtis ta joonistada. Ma olin, no plinn, pole vaja.. Samas no jumal, las ta pläkerdab. Ütlesin siis, et tavai. Nii kui ta oma glittervärvi purgilt kaane maha sai lendas see poolde elamisse laiali. Ma olin, ah, mine muhvi.. Ja mõtlesin, noh, nüüd peaksin karjuma vä? Ja sain aru, et mida see annaks? Koristasin ära, tema sai joonistada ja elu läks edasi.

Kui ta siis mõni hetk hiljem pintslit loputas ja ta särk glittervärviseks sai, teatas ta „emme, mine muhvi, mis just juhtus..“ Ma olin naerukrampides. Ta näitas oma särki. Ütlesin, et pole midagi, pärast paneme pessu ja kõik tšill. „Jah, seni ma saan nii ilus olla ja sädeleda!“

Kuna LEGO on alati helde jagaja ja meil juba on pääääris palju klotse, siis kaks DUPLO kasti loosime välja ka. Võita saab Hedoni instagrami kontol:

#KOOSTÖÖ