KLATŠ & KÕMU: “Bitch” podcast – millest me rääkisime

Mõni aeg tagasi ma ostsin (taaskasutushunt nagu ma olen) Kristinalt (Pärtelpojalt) kastiga tema lapse riideid Hedelinile ja ta just oli tulnud “Bitch” podcasti salvestuselt ja Meelis oli mingi, kuule, vea Leenu ka sinna.. Ühesõnaga, üks asi viis teiseni ja seal ma reede õhtul lõpuks lõpetasin..

Kui ma ei eksi, siis me olime Mehhikos too hetk kui Kristina kirjutas, et tavai, tule.. Ma olin okei, mis teemal me räägime ja ta oli.. hmm.. mõtleme ja mul läks kohe mõte jooksma, me pole küll kõik sama kuulsad, aga võiksime rääkida, kas mõni kuulsus on meile korvi andnud, sest oleme liiga kuulsad.. Mul oli kohe spicy lugu rääkida.. Läksin siis kohale..

Ja tšikid tahtsid ainult gossida. Okei, nali naljaks, aga tegelikult kes mäletab, siis meie blogi saigi kunagi kuulsaks sellega, et me lõputult arvustasime kleite, “Eesti laulu” laule, superstaarihakatisi, telesaateid.. Oh, you name it, we probably did it. Miks me enam ei tee?

Mis te arvate, miks me ei tee?

Ma ise arvan, et Eesti meediamaastik üleüldiselt on muutunud selliseks ilusaks nagu Instagrami feedid – helebeežideks nunnudeks, kes kunagi ei puuksu, krooksu ja halvasti ei ütle. Mitte, et inimesed seda ei teeks, eks nad end ikka välja elavad, aga kuidagi tabuks on muutunud öelda, et keegi näeb mõnes kleidis välja nagu oleks lüpsilt tulnud või kellelgi on jalas kingad, mida Gaga kandis kolm hooaega tagasi.

Eks ma olen isegi aru saanud, et oluline on end mugavalt tunda, mitte viimase moe järgi välja näha. Kingad võivadki olla mitu hooaega vanad nagu ka kotid ja mantlid, sest kvaliteet on olulisem kui iga nädal uus särk osta – eks minu mõttemaailm on ka muutunud, aga see ei tähenda, et ma arvaks, et need rõlge lõikega trikood, mille serv on naba juures, maru seksikad oleksid. Eriti kui neid kannavad bodypositive inimesed – jaa, ma saan aru, et bodypositive on igati tervitatav ja mul suures plaanis ei ole paksemate inimeste vastu midagi ja ma leian, et nii mõnigi kopsakam või ülekaaluline inimene on max seksikas, siis need trikood ja bikiinid on minu jaoks täielik turn off ja noh, ma ei saa neist asjadest täna kirjutada, sest keegi ju kindlasti solvuks.

Inimesed solvusid 10 aastat tagasi, kui nad teadsid, et minu töö basicly on teha neid lugusid ja postitusi, siis mida me veel täna teeme – see pole enam isegi mu nišš klatšida ja kõmutseda teiste kallal (kuigi ma ei ütle, et ma seda hea meelega ei teeks :D). Aga ma lihtsalt tunnen (ütlesin seda bitchidele ka), et ma ei viitsi lollidega (nendega kes aru ei saa, et see pole päris, et see on formaat, poos, roll) võidelda, kes hakkavad mind heitima selle eest ja mina tahan alati lollidega vaielda ja lõpuks ma raiskan nii palju oma aega ja närve (ja raha mis mulli peale kuluks, et ma seda jama kergemini taluks), et ma ei viitsi. Lihtsam on vait olla.

Rääkisime nädalavahetusel mitmete sõpradega sel samal teemal ja kõik olid, et ma ikkagi peaksin seda tegema – peaks arvustama Alika “Eesti laulu” ja kommenteerima Dagmar Oja soengut ja Jaagup Tuisu kingavalikut – päriselt – kas te tahaksite seda? Tahate te seda vana, bravuurset, oksendamiseni ausat marimelli tagasi, kes ei anna armu?

Ma ei taha sellele teie eest vastata, tehke seda ikka ise.

Kas te tahate draamasid, kes kellega kus – ma ei ole kohe 10 aastat tegevajakirjanik olnud ja mulle jookseb ikka kogu info kätte nagu nälgas hiir juustu järele lõksu. Ma ei tea, mis fenomen see on, aga ma tean väga palju gossi, ilma, et ma selleks midagi erilist teeksin. Ja oi, kus ma tahaks seda jagada, aga ma olen vait, et keegi kuskil ei solvuks.. Samas, osad inimesed on mu peale aastaid solvunud olnud, ei suhtle minuga.. mis sest katki on? Mitte midagi.

Aga jätke kommentaaridesse, kas me peaks selle vana formaadi “klatš ja kõmu” taastama ja millest te ekstra lugeda tahaksite? Mis teid huvitab?