Hedon ei jõua suvist koolivaheaega ära oodata, aga ma tean, et juba esimesel tunnil kui ta kodus on, tuleb lause: “issand, niiii igav on!” Seega, oleme me teda igal suvel ka kuskile laagrisse kupatanud, et ei oleks nii igav. Pluss tal on jalkalaagrid.

Tänavune suvi tuleb ekstra tihe, aga ma arvan, et sellegipoolest megafun. Odav lõbu see pole, aga ma arvan, et lihtsalt kodus passida oleks ka nadi.

Muuseas, kes siin meie kandis elab, siis eelmisel suvel sain enda terapeudilt info, et Suurupis toimuvad sellised toredad mänguhommikud/päevad, kuhu saab lapsi viia ja Hedelin käis ka eelmisel aastal seal mõned päevad ja talle megalt meeldis. Kui sel aastal ka päevad klapivad, siis kindlasti viime sinna ka.

Kohe pärast kooli lõppu põrutame me perega Aegnale, kus minul on üks tööots ootamas, aga Meelis ja lapsed saavad kaasa tulla ja chillida, see on nagu meie teine suvila lisaks Phuketile.

Jaanideks läheme seekord täitsa tundmatusse kohta, on lootust Jaak Madissoniga mulliklaasi taga diskussiooni langeda.. Ma ei tea, kas karta või kahetseda – ma tean temast õnneks piisavalt vähe, sest ma ei loe uudiseid aastast 2020!

Juuli teisel nädalal on mõlemad lapsed laagris – Hedon läheb Saaremaale Pidula Wake’i laagrisse ja Hedelin läheb  muusikalaagrisse. Ta käib muidu ka Taisi juures laulmas ja nüüd saab veel vahva laagri ka otsa.

Siis tuleb nädal puhkust ja Hedonil on jalka laager Hiiumaal, paar päeva puhkust ja uuesti Saaremaale kus toimub suvine jalka cup. Siis tuleb suisa kaks nädalat puhkust ja Hedonil on jälle laager, sedakorda lähevad nad oma jalkapoistega Lõuna-Eestisse laagrisse, kus nad käisid ka eelmisel aastal.

Hedelin jääb – ma ei tea veel, kas lasteaeda ja koju või läheb Paidesse vanaema-vanaisa juurde, sest meie läheme Meelisega reisile.

Paku, kuhu me teeme Meelisega augustis getaway?

️ Seal on saar, kuhu pääseb vaid paadiga – seal pole autosid, lihtsalt värvilised kalurimajad, türkiissinine vesi ja ainult üks kool.

Ühes lähedal asuvas veinimõisas laagerdub vein vähemalt 10 aastat enne kui seda serveeritakse.

Kohalikud ei pane paella sisse sibulat – see oleks seal kulinaarne patt.

Ühes linnaosas on majade seinad täis kirjut keraamikat, graffiteid ja lillepotte – iga uks on nagu fototapeet.

Ja siis ongi suvi läbi ja selleks ajaks oleme ilmselt end uues kohas sisse seadnud ja saame sügisest uue rutiiniga alustada.