Kui vanalt jätta laps üksinda koju?

Ei, ma ei hakka Hedonit üksi koju jätma, lihtsalt see tuli teemaks. Mõtlesin sel teemal blogida.

Sel aastal oli mu sünnipäeva puhul minu juures selline naljakas naiste seltskond, kes oli koos esimest korda ilmselt… ja hiljem tekitas see vastakaid tundeid osade seas.

Meelis edastas nimekirja minu kümnest parimast sõbrannast minu ühele sõbrannale, kes siis kutse saatis ja infot jagas ja kingiideed välja käis jne.

Ühesõnaga sai neljapäeva õhtul meie pool kokku üsna värvikas seltskond. Kõik nad ongi minu jaoks parimad, aga erinevalt.

No näiteks K ja K on mu sõbrannad rohkem lapse pärast. See tähendab, et üldiselt kohtun ma nendega eraldi. Loomulikult on nad mõnda mu teist sõbrannat ka näinud, sest oleme koos veinitama või meie poole sattunud, aga üldiselt on meil muud teemad kui näiteks minu vallaliste sõbrannadega C ja S. Kahe viimasega räägime rohkem meestest kui lastest. B on lihtsalt väga hea seltskond ja selline naine, kellega ma pigem käin veinitamas ja peol. L on omamoodi. Ta on nii ja naa. Sellessuhtes, et ta on lapsed ja suhtleme lastetasandil, aga samas ka nö muul tasandil. Tema sõidab tihti linna veinitama.

Jumal, ma kõlan nagu alkohoolik oma veinitamisega :D nii hull asi ka pole. Ma iga päev ei joo :)

Nagu ma aru sain, siis kolm M’i jäi tulemata. Üks oli mu sugulane ja tema oli sel ajal perepuhkusel suusatamas. Üks jäi haigeks ja üks oli tööl, aga ka nemad kolm on kõik erinevad. Kohtume nö üldjuhul eraldi teistest, sest meil on teised teemad ja jutud.

Ja siis ongi alati suht veider neid korraga kutsuda. Suvistel hoovipidudel kui rahvas lihtsalt läbi käib, sööb ja joob, ei pane seda nii tähele kui nö kinnises ruumis “ühe laua taga”.

No näiteks ma mäletan paar aastat tagasi olin ma suht samas situatsioonis. Kutsusin need parimad ühe laua taha ja.. see oligi veider, sest need inimesed on kõik erinevad ja.. minu jaoks sama olulised. Ja siis kuulda, et üks arvab, et üks on imelik ja teine, et kolmas on veidrik ja neljas kritiseerib viienda üle jne siis on selline kohmetu tunne, et okei.. aga nad on ikka minu parimad, nad poleks muidu siin…

Pika jutu point on aga muus. Sel aastal tekkis sama keiss. Ühel neist naistest on seitsmeaastane poeg, kelle ta jättis tol õhtul üksinda koju. See polnud esimene kord. Saan aru, et laps on suht iseseisev ja asjalik. Vaatas ilmselt multikat ja kobis tunni pärast magama.

Siin aga läks mingi arutelu sel teemal lahti ja järgmisel päeval ei jõudnud üks sõbranna (ka lastega) ära imestada, et issand, jättis lapse üksi koju…

Ma ei osanud ka muud öelda, kui et tal polnud ju muud valikut. “Kuidas ei olnud, ta valik oli tulla või mitte, aga ta jättis lapse üksi.” Sokkisin siis midagi kaasa, sest ma tegelikult ei osanud seisukohta võtta… Sõbranna siis küsis, et kas läheksin poodi kui Hedon magab. No ei läheks, ei jätaks teda üksinda. Aga ta on ka kaks. No kui kuller tuleb pakki tooma ja Hedon on üleval, mis sa teed? Oleneb, mis ta teeb. Kui ta on mingisse asja süvenenud, supsan kähku alla, kui ei, on variante kaks a) panen ta aknale, et ta näeks täpselt maja ette ja ütlen kus ma lähen… b) haaran ta sülle ja võtan kaasa

Sõbranna siis, et no kui jääb tuppa, kas sa mõtled ta peale. Pidin tunnistama, et mõtlen tõesti.. ega midagi ei juhtu selle 30-50 sekundiga.. “No näed! Ja tema jätab lapse mitmeks tunniks üksi. Mõtle kui ta hakkaks süüa tegema ja õli läheks põlema ja…” muutus ta dramaatiliseks.

No ma eeldasin, et ta ei hakka süüa tegema. Et ta ongi ainult selle tunnikese üleval ja läheb ilusti magama. Aga täna hakkasin mõtlema, et kui tõesti hakkaks?! Mis siis saaks? Kas ta teaks mida teha?

Ja siis tekkiski küsimus: kui vanalt jätta laps üksinda koju?

Ma arvan, et ma jäin üksinda koju… ma ei mäleta, ma arvan, et olin üsna suur. 12-13 äkki isegi? Ma elasin vanavanematega ja kuigi nad olid suvel maal, siis ma olin ka maal või teise vanaema-vanaisa juures… ma mäletan häguselt ühte suve, kui oli laulupidu, mäletan, et vaatasin seda telekast ja mugisin Snikersi šokolaadi, mida meil oli millegipärast kastide viisi ja olin üksinda kodus… vaatasin praegu Wikipediast, millal need täpselt olid.. see võis olla 1994, ehk ma olin 11. Enne seda ma küll ei mäleta, et oleksin üksinda kodus olnud.

Ja mul praegu meenus, et ma tean inimest, kes oli vist kolmene, ärkas öösel üles ja avastas, et ema-isa on peole läinud…

Millal teie üksinda koju jäite? Kui vanalt oma lapsed üksinda jätsite?