Kuidas me kõike jõuame?

Ega vahel ei jõua ka. Üsna tihti on tunne, et ööpäevas võiks mõni tund lisaks olla. Või on tunne, et tahaks end leida, et oleme end selles segasummasuvilas ära kaotanud.

Lugesin mõni aeg tagasi Kirsti Timmeri blogi, et need, kes..

Minu käest küsivad abi päris tihti inimesed, kes ütlevad, et kõik oleks justkui korras, aga nad ei oska edasi minna, ei leia end enam üles ja ei näe oma elul mõtet või sihti. Mida ütlevad kaardid? Need inimesed elavad enamasti teistele, püüavad kõigile meeldida, teha nii, et kõigil ümberringi oleks hea, aga nad ei mõtle endale. Ei võta aega endale, ei sea enda vajadusi esmatähtsaks ja tunnevad pidevat süütunnet.

Ma tundsin end ära. Ja mõtlesingi, et Berliinis olles me võtsime, vähemalt mina võtsin, aja iseendale. Olingi enda vajaduste ja mõtetega ja ei tundnud mingit süüd, kus käisin, mida ostsin, mida tegin jne.

Ükspäev oli meil täiega tamp peal, tuli megalt igast kirju ja kutseid ja koostööpakkumisi ja mingid tööasjad ja.. saime aru, et sügis hakkab tulema, kõik aktiveeruvad, tulevad puhkustelt tagasi jne.

Ja mulle meenus üks koolitus, kus Metsakutsu rääkis, et tema laeb oma akusid tööd tehes. Et mida rohkem on teha, seda rohkem ta tahab ja jõuab teha ja me tabasime end samast situatsioonist. Üks mõte tõi teise ja inspireeris kolmandaks ja me saime sel päeval megalt tehtud. Tekst jooksis klaviatuuril kiiremini kui mõte järgi tuli.

Minu akud laevad ka orgunnides ja töö sees olles, see inspireerib veel rohkem toimetama. Ja samas need paar reisisutsakat aastas, kus olemegi kahekesti, lülitame end välja teeme ööpäevas ehk ühe story.. Need laevad ka. Hinge. Annavad jõudu edasi toimetada.

Seega, mis ma oskan öelda, osake seda enda aega võtta ja mitte midagi teha ja enda ego korrakski esiplaanile panna.