Leenu: me pole blogijad, me oleme staarid!

Ma olen viimased neli päeva elanud nagu päris elu, suhelnud inimestega, kes saavad aru, kes ütlevad asju nii nagu nad on ja ma olen, ma ei tea, valgustatud. Ma tunnen, et ma pole üksi. Ma olen tõdenud, et on inimesi, kes mõtlevad nagu mina ja julgevad seda öelda. Ja tõdemus milleni ma jõudsin, rahvale ei meeldi mina ja Meelis, vaid see skandaalne, aus, lahmiv marimelli karakter, keda nad viimasel ajal siin blogis on aina vähem näinud.

Neljapäeva õhtul enne magamaminekut vaatasime Meelisega Anu Saagimi intekat Renee Meristega. Kui te ei tea, kes ta on ja pole ühegi tema uudise peale sel nädalavahetusel sattnud, siis tegemist on hulljulge muusikamänedžeriga, kes lennutas päris kõrgele Vanilla Ninja! PS! Vanilla Ninja on jäätisega teeninud rohkem kui kogu oma muusikukarjääri jooksul laulmisega! Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Miks Renee hetkel igas lehes ja kanalis on, on seepärast, et ta andis välja raamatu „Mina teen sind kuulsaks“ – ehk muusikatööstuse telgitagustest, kuidas asjad tegelikult käivad. Miks ta seda varem ei teinud? Ta ütles Anule, et tal polnud enne kellelegi rääkida. Kedagi ei kottinud see 15 aastat tagasi. Noh, pole kindel, kas tänagi teda kuulatakse, aga.. vähemalt muusikud on talle tunnistanud, et neil oleks mänedžere vaja, aga noh, pole kombeks.

Pole kombeks 25% teenistusest ära anda, pole kombeks erineda, pole kombeks teha endale turundust. Õhtulehega räägitakse ainult siis kui raamat, plaat, tuur tuleb..

„Mulle näidati eile viit Eesti noormeest, kes peaks kõik olema kuulsad artistid. Ma kutsun selliseid salaagentideks. Need on inimesed, keda sa ära ei tunne. Artistid, kes on kõik ühtemoodi riides. Kui ta praegu siin istuks, siis me keegi ei teaks, et ta on artist. See on ääretult kurb, sest artistiks olemine põhineb sellel, et sa ka näed välja nagu artist.“

Kui me selle intervjuu lõpus kuulsime, et Renee laupäeval avatud loengut peab, polnud küsimustki – leidsime lapsehoidja ja võtsime plaani.

marimell on samamoodi artist

Ja kuigi me pole mingid muusikud, siis me oleme bränd, me oleme toode, me oleme artist ehk meelelahutaja. Jah, ma arvan, et marimell on „artist“, keegi, kes pakub pinget ja meelelahutust. Teid ei koti mina või Meelis või kus koolis Hedon inglise keelt õpib, teid kotib see, mida me teeme valesti, mida me arvame ja ütleme ja kelle riietus meile ei meeldi ja mida me tegelikult mõnest inimesest teame ja mõtleme.

Ja loengule minek ei olnud vale otsus. Kuigi meie reede läks sõpradega „istume paar tundi“ kella neljani hommikul, siis neli tundi hiljem ärgates polnud küsimustki, kas me lähme. Muidugi lähme. Ja see oli kõige õigem otsus. Renee on oma mõtetelt täpselt see, kes meie. Kes näeb asju nii nagu need olema peavad, nii nagu need on suures maailmas. Nii nagu meie mõtleme. Kui sa oled staar, siis eristu, käitu erinevalt. Teegi hullusi, et sinust kirjutataks, et sind märgataks ja sa huvi pakuks. Pane täiega üle. Okei, Mangi horoskoopi ma ei kopiks, aga suures plaanis, saate aru.

 

Seal oli koos päris lahe ja kirju seltskond erinevate valdkondade inimesi ja mul tekkis nii paljudega klikk, sest kõik need inimesed mõtlesid keskmisest eestlasest erinevalt. Näiteks Renee ütles, et üks kanal tahtis algul temaga intekat teha, aga kui nad olid põgusalt vestlenud, siis loobusid intervjuust, sest ta ei rääkivat mainstream juttu, mida rahvas kuulda tahab. Andke abi!

See ongi ehe näide, et võta Taukar, Uudo, Ott, Koit ja veel võib-olla keegi, pane nad kõrvuti ja mis vahe neil on? Kõigil on pintsak, teksad, tennised, samasugused pikatukaga soengud ja keskmine muusika. Noh, kuulad, käib kah, aga ei midagi erilist, et nad oluliselt eristuksid.

Või võta Liis Lemsalu, Ines või jumal, kes meil veel on Elina Born või Birgit Sarrap – same same. Kuulad, on ilusad ja toredad, lood on ok, aga mis neid tegelt teineteisest eristab? Birgitit võib-olla ainult see, et tal on eestikeelsed lood. Aga suures plaanis? Mitte midagi, mingid keskmised lood, mis käivad kah.

Kui võtta välismaa, siis jah, olen nõus, palju on sarnast, aga on ka erilisemaid ja eristuvaid, võta kasvõi Ozzy või Kardashianid (nad küll ei laula, aga on täiega TEEMA ehk meelelahutus ja no mis rahad seal liiguvad), või.. Kerli näiteks, kes minu silmis erines küll suurest massist oma teepidude ja erilisemate outfittide ja värkidega. Kahju, et ta ei tahtnud olla staar, vaid tahtis teha oma asja. Nüüd istub kuskil metsas, mediteerib ja kirjutab mida..? Keegi, kurat, pole aastaid temast kuulnud. Kas asi on selles, et see ei koti kedagi? Tahetakse hulljulgete outfittidega imeliku häälega teepidusid ja metsareive?

Ostsime ka Renee raamatu, aga selle lugemisega ei ole ma veel alustanud. Aga ootused on kõrged. Renee tuleb uuesti Eestisse aprillis ja ma siiralt loodan, et sarnane üritus tuleb uuesti, sest tegelikult on veel paljust rääkida ja palju kuulata ja õppida ning veelgi rohkem muuta. Seega, Renee, kui sa satud seda postitust lugema, siis suured tänud sulle raamatu, loengu ja kõige selle eest mida sa oled teinud. Ja meile oli sinuga tutvumine megainspiratsiooniks. Nüüd ma tean, kõik ongi võimalik. Eestis kindlasti :)

Ja kui me tuleme nüüd selle juurde, et vaadata Eesti blogijaid, sest meie, ja veel umbes tuhat inimest, oleme blogijad, siis suures plaanis, mis meid eristab? Mitte midagi. Mallukat kunagi eristas see, et ta oli julge ja labane, meid see, et panime avalikult puid alla, kristiseerimise kleite, kaitsesime neid, kes seda ehk väärt ei olnud, tunnistasime, et Rõivas pole kaugeltki ainuke, kes oma naist petnud on jne

Ülejäänud rahvas on kõik sama – keskmine. Pereblogid, kes natuke fäänsimad, kes natuke maakamad, aga suures plaanis sama. Ainuke, kes mulle praegu pisut eristub ongi Porgand. Jah, ma vihkan ta ületoodetud keha, liiga suurt perset ja liiga pikki küüsi (ise samal ajal öeldes, et ole naturaalne ja sina ise), aga ometigi ta eristub ja panebki üle oma lapsemeelsusega vlogides, samas kirjutades jätab hoopis teise mulje. Suva, aga ta on hea toode. See ongi see, mis loeb. Hea turundus ja töö seal taga.

Kui inimesed nagunii peavad meid ülbikuteks, pidagu siis juba põhjusega

Rääkisin täna me lapsehoidjaga ja küsisin, et kui tema me blogi loeb, kas talle tundub ka, et oleme ülbed ja endast megaheal arvamusel, siis ta ütles et jah, talle jääb see mulje, aga ta teab, et me tegelikult pole sellised. Aga kirjapildist võib see mulje jääda, sest puudub tonaalsus. Seega inimene loeb nii nagu ta tahab lugeda. Üks sõna võib omandada täiesti teise tähenduse, kui sinna juurde panna see, kuidas seda loetakse. Kuna meil ei ole audioblogi, siis teeb inimene ise selle valiku, kuidas ta seda loeb.

Seega, polegi ju vahet, mida me kirjutame, kas me oleme ilus ja poliitkorrektne blogi (nagu viimased umbes aasta aega), kirjutame meie elust ja käikudest või laome kellelegi puid alla, inimesed arvavad nii ehk naa, et me oleme üleolevad sitapead. Arvake siis edasi, aga vähemalt põhjusega.

Skandaal, draama ja kisa ning kära on tegelikult see, mida rahvas tahab lugeda. Öeldagu ja kommenteeritagu mida tahes, numbrid räägivad enda eest.

PS! Pole mõtet vist öelda, et marimell karakterina ei ole EBA korraldaja, marimell karakterina ei ole see, kes me oleme tööl ja kuidas me oma tööd teeme. Aastad on näidanud, et sellest ei saada aru. Aga tööd teevad ja üritusi korraldavad, koostöid teevad jne Mari-Leen ja Meelis, mitte marimell, mis on karakter, millest rahvas ammu on puudust tundnud. Kui te olete üks neist, kes sellest aru ei saa, siis ei saa ma kahjuks aidata :)

Piis on juu tuu, näeme jälle!