Leenu tööelublogi

Enne veel kui ma end eelmisel esmaspäeval ilusaks tegin ja tööle sättisin, olin ma täiega meeeh emotsioonidega. Ma ei osanud kuidagi olla. Ma mõtlesin, et ma olen õhtul megaväsinud ja ma ei harju sellega, et pean ärkama ja tööle minema ja..

Tõesti, esmaspäeval olin väsinud, teisipäeval keerasin magama juba poole üheksa ajal.. Aga kolmapäeval suutsin ma juba täiesti normaalselt üleval olla, neljapäeval ärkasin 5.45 ilma kellata. See tähendab ainult üht – ma olin end ilusti välja puhanud ja mul polnud vaja nii palju und kui ma arvasin. Reedel asendus uus olukord eufooriaga ja ma ei jõudnud ära oodata, et tuleks esmaspäev ja saaks tööle minna.

Ma hoian end nii räigelt tagasi, et ma töövälisel ajal ja nädalavahetusel tööasjadega ei tegeleks. Ma olen ju harjunud viimased neli aastat kodus 24/7 kätt pulsil hoidma. Teen millal saan, samas võisin ka suvalisel hetkel lapsega mängukale jalutada, sest otsest tähtaega millelgi eriti polnud. Nüüd on mul töö aeg ja töö arvuti ja kõik ei olegi käejala ulatuses. Väga hea, sest muidu ma oleks totaalne töönarkomaan ja ei puhkaks ilmselt hetkegi, sest kõik on uus ja põnev.

Samas, nädalavahetused võiks ikka puhkamiseks ja enda aja jaoks olla. Ei pea tõmblema. Maailm ei kuku kokku kui ma töömeilidele esmaspäeval reageerin. Ideid töö ajal genereerin ja mõtlen, mitte igal vabal hetkel tööjuttudele ei keskendu. Sorry, sõbrad, muud vist viimasel ajal pole, kui „tead, meil tööl…“

Mis ma siis teen? Mul on näiteks kümme erinevat Instagrami ja Facebooki kontot hallata. Õnneks, ma ei pidanud nö kuskilt jätkama ja kellegi tööd üle võtma, vaid saan alustada täiesti nö nullist, oma nägemusega. Sest varasem on olnud lihtsalt mingi sisu, et oleks sisu. Nüüd hakkab see olema esiteks järjepidev ja teiseks ilmselt põnevam kui lihtsalt pilt, või osta meie toode :) Kuniks mu entusiasm ei rauge, eks. Hetkel küll seda karta pole vist vaja, olen nii õhinas nagu laps kommipoes.

Aga tegelikult on see töö palju väljakutsuvam kui ma arvasin. See üks projekt, mis mulle lisaks sotsiaalmeediakontodele on antud, tundub nii põnev ja kuidas ma ütlen, laiahaardeline, nii nooruslik ja metsik, hulljulge ja out of the box… Pealegi, sellega on sama asi – ma ei pea kuskilt otseselt jätkama, vaid alustama. Mis teeb sellest minu uue beebi, nagu ma EBA olen üles kasvatanud.

Tööjuures on sellessuhtes mõnus, et keegi konkreetselt tunde ei loe. Näiteks eile jõudsin tööle juba 7:54, sest lihtsalt juhtus, ummikut ei olnud ja sain kiiremini kohale. Õhtul tulen ära mitte kella peale, vaid siis kui tunnen, et tänaseks aitab. Täna otsustasin üldse kodukontoris olla ja meie tooteid natuke testida ja pildistada. Kolmapäeviti saab tööjuures massaažis käia (töö ajast ja keegi ei pane pahaks!), iga nädal toimuvad toote tutvustused või koolitused.

Ainus miinus on see, et all kohvikus on liiga suured portsud. Ma sööks neid terve päev. Õnneks on variant alati suppi võtta, sest see mahub vähe paremini kui praad, aga iga päev ei ole supp, mis isutaks. Mul ülemus juba ütles, et ma peaks kohvikusse tegema ettepaneku, et tõstan ise ja maksan nädalas 10€, sest rohkem ma nagunii ei söö. Wolti tellida oleks ka imelik, sest nt kui ma muidu koju tellin, siis sööngi arvutis olemise kõrvale, ampsu haaval. Kontoris oleks veits imelik oma salatikausiga istuda mujal kui köögis.

Aga üldiselt. Olen ma põnevil, sest väljakutsed on suured ja kui ma ise endale pandud eesmärgid täidan, olen ma megarahul. Ja üks hea asi veel – koolitustel saab käia ja reisida. Esimene töölähetus ootabki mind juba vähem kui kuu aja pärast!