Lööge või risti! Ma olen viis kuud vaikinud, ma enam ei suuda!

MINU VASTULAUSE VAHUR JOALE, KROONIKALE JA TERVISEAMETILE: ma ei viitsi teiega vaielda (targem pidi järele andma!), minu mõtted on absoluutselt 125% täpselt ja minust paremini (selgemini) kirja pannud Indrek Saul (loe siit!)

Kui ma seda viis kuud tagasi ütlesin, tembeldati meid kergelt öeldes rahvavaenlasteks, kes oleks võinud “lolli peaga mindud reisil” maha surra. Täna on suurem osa mōistusega inimesi aru saanud, et koroona on täielik massihüsteeria, mida meedia poolt inimestesse külvatakse, sest misajast tapvat viirust kätepesu ja paratsetamooliga ravitakse (see pole minu arvamus, seda soovitas ravimiamet!). Kreetal reisil olles oli meie majanaabriks lastearst, kes kinnitas mu mõtteid. Jah, sa saad ennetada viiruse levikut kätepesu ja palavikualandajaga, aga aasta soovitus noh!

Nagu ma ka Kreeta postituses kirjutasin, mina reisides koroonat ei kartnud.

Ütleme ausalt, et me ise ka ei ole koroonapaanikast väga mõjutatud, sest mis “tappev viirus” saab olla miski, mida ravitakse paracetamoli ja kätepesuga. Mina isiklikult olen arvamusel, et tegemist on massihüsteeriaga, et kõigutada majandust, vähendada tarbimist, säästa loodust, panna inimesed nägema inimesi enda ümber ja rohkem mõtlema sellele, mis on tegelikult oluline. Aga see selleks.

Mul on alati olnud probleeme viisaka eneseväljendusega, ma ei ole ka maailma parim argumenteerija, sest ma ei pea seda oluliseks kui mul on kindel seisukoht kujunenud.

Ma ei ole kunagi sest koroonast suurt pidanud, gripp nagu iga teine, lihtsalt niitis korraga palju. Ja olgem ausad, kes meist teab, kui mitu inimest suri koroonasse ja kui mitmel oli tegelikult (gripi)tüsistus? Itaalias koroonasse surnutest 99% põdes muid haigusi! See kui ma põen AIDSi ja suren kopsupõletiku tagajärjel, siis millesse ma tegelikult suren? Kas sellesse, et mul juba oli surmaga lõppev haigus või kopsupõletikku, mida ma viimati põdesin?

Ma ei taha hakata jälle vaidlema, et gripp pole ikka sama ja nii palju inimesi ikkagi grippi ei sure jne. Meil polegi veel statistikat, et seda võrrelda, kuna koroona viirus on nii noor, et aasta lõikes teda mõõta ei saa. Kui keegi leiab kuskilt gripi tulemused esimeste kuude kohta kui viirus ülse kunagi avastati, siis võime mingist võrdlusest rääkida.

Lõpetage lihtsalt see massipsühhoosi ja hirmu külvamine! Mõelge korraks enda peaga, ilma eelarvamusteta ja unustage korraks meedias loetu. Kas ei tundu natuke imelik kogu see värk teile?

Üks asi, mida mulle alati kommentaarides ette heidetakse ongi see, et mul ei ole vanu lähedasi ja neid on vaja ikka hoida jne. Kas te saate aru, et vana inimene on iga haiguse riskigrupp, ta on ka gripi riskigrupp, kopsupõletiku, mumpsi, veresoonkonnahaiguste, südamepuudulikkuse vms riskigrupp. Nii nagu lapsed on pea alati riskigrupiks täidel ja tuulerõugetel. Siin pole lihtsalt midagi teha. Asi ei ole koroonas, asi on vanuses, selles, et vanad inimesed surevad nagunii üldjuhul enne sind. Nad on riskigrupp juba vanuse poolest. On suurem tõenäosus, et 80aastane libiseb tänaval ja kukub end katki kui 30aastane, sest sul on kiirem reaktsioonitaju ja sa suudad kiiremini näiteks käed ette panna, et mitte ninali käia. Asi ei ole koroonas, jumal küll!

2019 aastal suri Eestis 15 401 inimest, see teeb ca 42 inimest päevas (link). Kokku on Eestis koroonaviirus nõudnud 63 inimese elu (link). See on 12 “koroonasurma” kuus, arvestades, et esimene nakatunu avastati Eestis veebruari lõpus. See ei ole mitte midagi marginaalset ja kui võtame arvesse näiteks märtsi, kus meil koroona puhang nö algas, polnud ka seal midagi erilist. Suri paar vanainimest rohkem kui aasta varem. Kerge on lihtsalt koroonasilt külge riputada, kuigi tegelikult läks ta vanaduse, südamepuudulikkuse või vähi tõttu.

Salapärane klubinakataja

Inimene käib klubis, kinos, läheb spaasse, nakatab väidetavalt kümneid inimesi ja mitte keegi ei tea, kes ta on? Mis ta nimi on, kust ta pärit on, mis ta Tinderi või Insta konto on? Olge nüüd normaalsed.

Taavi Rõivas ei saanud külmiku tagant väljagi, kui juba oli teada, et ta oli seal koos Kadiga. Ja see oli teisel pool maakera. Hensugusta saab puid alla kuueaastataguse säutsu pärast.. Kõik nokitakse kuskilt välja, keegi teab alati kedagi, aga vaat, seda imetegelast, kes viirust käib levitamas, teda ei tea ega tunne keegi. Eesti meedia suudab välja nuhkida ju kõik ning enamgi veel. Aga seda ühte tegelast ei tea keegi. Ometigi teatakse täpselt kus ta käib ja kellega kokku puutub. Kas see ei tundu päriselt teile imelik?

Ja nagu ma ütlesin, olen ma kehv argumenteerija. Igaks sajaks juhuks, nimesid nimetamata, olen ma nõus ühe Facebookis jagatud postitusega, mis kogu selles idiootsuses tundub jah, kindlasti, ajuvaba, aga samas mõtlemapanev ja point on täiesti olemas. Ma pigem jagan seda seisukohta kui seda, et surma vastu saab maski ja kätepesuga. Tahaks peaga vastu seina taguda, ausalt!

Oli 2019 aasta lōpp..

Inimestele tundus, et elu maa peal on lihtsalt suurepärases korras. Ärid ōitsesid, palgad tōusid, nad reisisid aina rohkem ja kaugematesse maadesse, nad ehitasid aina suuremaid ja kōrgemaid maju ja ristluslaevad olid saavutanud väikeste linnade mōōtmed.

Emake Maa aga vaatas seda inimlaste poolt kordasaadetut ja oli mures, et selliselt ei kesta see lust ja pillerkaar pikalt. Mida küll teha, et inimlastele mōistus pähe panna?

Läks siis Maa Isand Universumi jutule. Kōiksusetaat vōttis Emakese kenasti vastu, aga Maa välimus tegi Universumi murelikuks.

„Maa, sa näed kuidagi väsinud ja kurnatud välja. Viimati, kui me mōni miljon aastat tagasi kohtusime olid sa palju värskem ja rōōmsameelsem,“ ütles Universum. „Tule, lähme jalutame natuke ja räägi mulle kōik hingelt ära“.

Nad jalutasid Looja vōrratus galaktikasalus. Eemalt tundis Maa ära miljardite galaktikate seast Linnutee ja Andromeeda. Oli supernoovade puhkemise aeg. Need purpurpunased hiidtähed, mis alles oma elu viimastel hetkedel avavad plahvatades oma tōelise ilu, valgustasid taevast oma värvilse iluga sadade miljonite valgusaastate taha ja jäädes sellesse tardunud ōidepuhkemise olekusse püsima aastatuhandeteks. Taamal sätendas perseiitide tähesadu.

„Selles on igavikiline ilu,“ mōtles Maa.

See galaktikasalu vōrratu ilu lummas Maad iga kord sedavōrd, et ta oleks vōinud end sinna unustada kasvōi miljoniteks aastateks, aga looja hääl tōi ta reaalsusesse tagasi.

„Sa näed kuidagi räsitud välja, Maa,“ ütles Universum. „Ise oled nii noor, aga juuksed on sul juba hõredamaks jäänud, mōni salk on kohe täitsa välja kukkunud, ja kas su nägu on nōgine ja mis armid need su kätel on?“ uuris Kōiksusetaat imestunult.

Maa langetas pea ja hakkas vaiksel häälel Looja küsimustele vastama. „See, et mu juuksed on hōredamaks jäänud, sellest pole midagi, küll need kasvavad ajapikku tagasi,“ püüdis Maa inimlaste teguviisile anda kergema varjundi, kuid pidi siiski Universumile tunnistama: „Aga see on sellest, et inimesed on viimastel aastakümnetel raiunud tohutul hulgal metsi ja see väljakukkunud juuksesalk, see on Amazonase vihmametsade lageraidest,“ pomises Maa tasakesi, sest nii piinlik oli tal oma laste pärast.

„Aga need nōgised laigud, noh, need on sellest, et maalased ei ole veel jōudnud oma arenguga sinna maale, et oskaksid puhast energiat toota. Et oma järjest suurenevaid soove täita, siis nad pōletavad kōike, mis vähegi pōleb ja sellest mul nägu tahmane ongi ja kui päris ausalt tunnistada, siis hingata on ka raske, sest mu kopsud on nii Siberis kui ka Amazonases kahjustada saanud,“ seletas ōnnetu Maa.

„Aga sinu kurnatud olek, kallis, ma pole sind veel nii väsinuna näinudki,“ jätkas Universum küsimustega.

Maa ohkas ja ütles: „Jah, ma olen tōesti väsinud ja kurnatud, inimesed paljunevad nii kiiresti, et varsti ei jätku mul ressurssi neid ära toita ja pealegi nende soovid aina kasvavad, nad raiskavad arutult, nagu kōike oleks lōpmatuseni,“ pihtis Maa Universumile.

„Aga need armid su kätel?” muutus Universum silmnähtavalt kärsitumaks. „Kas jälle su laste kätetöö?“

„Need on aatompommi armid, mille ameeriklased Jaapanile heitsid,“ ei saanud Maa tōde Taevase Isa eest varjata. „Need on juba palju paremad, kuid täielik paranemine vōtab veel aastasadu, aga pole midagi ja nagu öeldakse pulmadeks saab terveks,“ püüdis Maa asja naljale keerata.

Aga Isakesel oli tuju naljast kaugel. „Mingid sitikad, keda Maa inimesteks kutsub ja keda ta nii piiritult armastab, on nüüd küll üle piiri läinud,“ arutles Universum omaette. Maa on nad oma liigse armastusega ilmselgelt ära hellitanud. Lapsi ei tohi poputada, neil tuleb lasta kasvada spartalikes oludes, kus nad peavad viimse kui leivakoorukese välja teenima oma kätetööga.

Nüüd ei jää muud üle, kui neile tuleb anda korralik ōppetund, leidis Universum ja ütles Maale: „Kallis Maa, sa tead, et sa oled mulle väga kallis ja koos sinuga ka kogu su looming, aga nüüd on aeg käes, kus ma enam läbi sōrmede vaadata ei saa ja me peame inimesi karistama,“ oli Looja resoluutne.

Maa nägi, et tal pole valikut ja noogutas vaevumärgatavalt, sest nii kōvasti armastas ta oma lapsi ja ei tahtnud neile isegi selles olukorras halba. „Saadame neile veeuputuse, nagu ma olen seda varem juba mitu korda teinud,“ pakkus Universum.

„See on imelihtne, ma panen mitmel pool maakera Yellowstone’i suurused supervulkaanid ühel ajal purskama nii, et maakera teeks nende ühise plahvatuse jōu tulemusena oma pöörlemisteljel ühe väikse nōksaka, piisab kui see on kasvōi mōne sekundikûmnendiku pikkune peatus, et kōik, mis planeedil kinni pole, paiskuksid maa pöörlemiskiirusega 50 m/s ida suunas. See hetkeline nōks lōikaks maapinnalt läbi kōik inimeste poolt ehitatud hooned ja muudaks need hetkega rusudeks. Ookeanid rulluksid kahe-kolme kilomeetri kōrguste hiidlainetena üle mandrite ja pühiksid viimse kui kivikese teelt. See käiks vâga kiiresti,kolme ja poole tunniga liiguks see puhastuslaine üle Ameerika, Euraasia saaks veega üle ujutatud kuue tunniga ja Austraalia peale ei kuluks üle kahe tunni,“ lōpetas Universum oma monoloogi.

Maa oli silmnähtavalt kurb.

„Aga siis hävib ju kogu elu maa peal ja nad ei ōpi jälle midagi,“ ütles maa nuuksudes. „Ja siis peaks Noad hoiatama, et ta ehitaks suure laeva, mille peale kōikidest pudulojustest kaks isendit ära mahuks, aga see vōtaks liiga kaua aega,“ kavaldas Maa. „Ja nad ei ole nii suurt karistust ära teeninud, et kogu inimkond ära hävitada,“ lisas ta veel lōpuks.

Universum vaatas Maad imetlevalt. Talle meeldis, kuidas Maa oma laste eest ennastsalgavalt ja kavalusi appi vōttes seisis. Looja meel muutus leebemaks.

„No heakene küll, aga saadame neile siis sōja,“ pani taevane Isa ette. „Mäletad, kuidas nad eelmine kord ise oma arvukust 20 miljoni võrra vähendasid,“ ütles Universum. “Sõda hävitab hooned ja kogu taristu, mida saab inimkond ühiselt taastama hakata.

Kōik väljamõdud mured ja lollused, kaovad iseenesest, näiteks nagu banaanide kōveruse ja kurkide pikkuse mõōtmine.”

„Ma mäletan väga hästi sōda,“ vastas Maa. „Aga see oli ikka väga kole ja pealegi kas sa tead, mu Isand, täna on inimestel teised relvad, aatompommi arme sa mu kätel juba nägid. Kui nad juhtuksid käiku laskma kōik oma maapealse aatomiarsenali, siis ei jääks mu kehale ühtegi tervet kohta,“ ütles Maa ja oli juba ette uhke, et sōda ei lähe läbi.

Nii ka läks. Taevataat mōtles korra ja ütles: „Aga no saadame siis näljahäda!”

„Pole erilist mōtet,“ vastas Maa. „Meil juba sureb nälja kätte 9 miljonit inimest aastas, kellest on kolm miljonit lapsed, aga nad ei liiguta selle peale sōrmegi. Lisaks on näljasurm pikk ja piinarikas,“ lisas emake.

„No siis ei jää muud üle, kui saadame Maa peale viiruse,“ ütles Kōiksus.

„Sellisel juhul jäävad kōik hooned terveks, sinu keha jääb kahjustamata ja need, kelle ma enda juurde tagasi kutsun, surevad kiiresti, maksimum kahe nädalaga,“ ütles universum ja jäi Maad vaatama, et kas tal on ka selle pakkumise peale vastuväiteid.

Maa tundis, et tal ei ole viiruse saatmise vastu erilisi argumente, kuid ütles siiski: „Lapsed on igasuguste viiruste vastu kōige vastuvōtlikumad..“

„Heakene küll,“ ei lasknud Universum Maal lauset lōpetada. „Teeme siis seekord selliselt, et saadame maale sellise viiruse, mis jätab lapsed ja noored puutumata ja kutsub minu juurde tagasi need hinged, kellel enam eriti midagi maa peal juurde ōppida ei ole.“

Selle peale ei olnud Emakesel Maal midagi muud teha kui pakkumisega nõustuda ja nii saatiski Isand Universum viiruse Hiinasse, kus inimesed kōige kontrollimatul moel paljunevad ja seal riigis toimub ka kōige suurem looduse reostamine.

Sealt edasi aga pidi viirus, mis sai nimeks Covid-19, levima kogu maailma peale, et inimkonna ridu natuke harvendada ja et nad korraliku ehmatuse osaliseks saaks ning oma tegemiste üle järele mōtlema hakkaks.

Poole aasta pärast küsib Universum Maalt, et kuidas inimeste korralekutsumine viiruse meetmega läks.

„Kahjuks mitte nii, nagu sa arvasid ja lootsid,“ vastas Maa. „Kohe, kui viirus Hiinas levima hakkas, pugesid hiinlased oma urgudesse, nagu hiired ja loodetud 10 miljoni asemel suri kōigest alla nelja tuhande. Euroopas läks natuke paremini, sealsed elanikud olid rohkem üleolevamad, kuigi ka nemad võtsid lōpuks hiinlastest eeskuju ja sulgusid tubadesse, siis seal suri mõnikümmend tuhat kahe miljoni asemel. India jäi praktiliselt üldse puutumata, kuigi ka sealt planeerisime kuni 10 miljonit hinge tagasi kutsuda,“ raporteeris Maa.

„Rahvaarv tõuseb ikka samas tempos ja peale väikest ehmatust on inimesed taastamas oma igapäevahullust,“ tunnistas Maa olukorrast maal peale viiruse taandumist.

„No siis ei jää muud üle, kui tuleb karmimad meetmed kasutusele vōtta,“ nentis Universum ja läks uut plaani hauduma, kuidas peatada maalaste tarbimishullus ja rahvastiku juurdekasv, kuidas saada inimesed vaatama enda sisse ja et nad hakkaksid tegema otsuseid südame järgi, sest kui järgida oma südant, siis pole võimalik teha valesid otsuseid, sest südamest tulevad otsused on kōik kooskõlas Looja tahtega.

Jätkub aasta pärast..