Mul on umbes korra nädalas tunne, et ma peaksin marimelli kokaraamatu välja andma, sest praktiliselt iga kord kui ma storys mingit söögiasja jagan, tuleb kümme pluss kirja, et kas retsepti saaks.. Ja siis ma mõtlen, et mis raamat see on, kus on näiteks selline pilt:
Ja tekst – sega need omavahel kokku, pane silma järgi vahukoort, maitse järgi suhkrut ja valmis. See pole ju kellegi raamat. Või noh, ta võib ju raamat olla, aga mitte just kõige parem kokaraamat oskamatule kokale.
Mina jälle ei oska mõõta ja kaaluda. Jah, ma olen seda teinud ja välja arvutanud kaloraaže ja asju ja siis selgub, et ma olen pannud liiga palju valke omavahel kokku ja tegelt on balanss ikka Viljandis, mitte su taldrikus. Seepärast ma jään vist oma liistude juurde ja jagan retsepte siin blogis.
Aga küsimus – kas siin peaks olema eraldi kategooria kuskil menüü all – retseptid? Ma muidu märgistan ära küll postitused eraldi kategooriana kui ma toidust kirjutan, aga sellist eraldi alamlehte retseptide jaoks mul pole. Kas peaks ja võiks olla?
Ja kuna ma juba siin retseptidest jahun, siis jagan mõnda viimase aja toitu, mida olen ka storydes põgusalt jaganud..
See supp valmis tegelikult koostöös Multifreshiga, kellele ma tootefotosid tegin ja siis ühtlasi ka suppi keetsin. Mu retseptid on nagu nad on, eks, ärge unustage.
Ja nüüd oleneb, kui kasutate mingit masinat, siis segab ja blenderdab ta teie eest, kui peate ise segama siis andke käele tuld :) Mina serveerisin tšillihelveste ja tüümianiga.
Ükskord saatis Valio meile jälle paki, siis tegin laivis elus esimest korda suvikõrvitsast pastat. Neil oli tookord retsept küll kaasas, aga ma tegin ikka omaloomingut.. Näha saab täpsemalt siit:
Mälu järgi lükkasin ma pannile kõik hea parema, ikka vana hea – silma järgi – sibulat, küüslauku, paprikat, tegin suvikõrvitsast koorimisnoaga tagliatelle pastat ja segasin lõpuks kokku viimase aja uusima krabimaitselise Violaga ja tegelikult sai see ülihea.
Kusjuures vahemärkusena pean mainima, et mulle ei meeldi näiteks need makrapulgad, aga see krabimaitseline Viola on hea, isegi võileiva peal. Samas, mida ma üldse neist Violadest ei söö on see maitserohelisega ja fortega, no üldse pole mulle mokkamööda. Samas paprika, kukeseenekas, suitsukana jne lemmikud :)
Ja kuna ma ise kahtlesin alguses selles “vegan” variandis (mis taaskord, oli jumala hea ja söödav), varusin ma poest ka lõhet ja krevette ja tegin teise versiooni veel – päris pastaga ja kreemiseks sain ikka Violaga..
Meil käisid mingi aeg naabrid külas. Tahtsin teha midagi.. lihtsat, aga head, et lapsed ka sööksid. Seega läksid käiku täidetud kartulid kanaga.
Sisu jaoks hakkisin kana, küüslauku (hea moodus seda tervist peita!), porrut, natuke paprikat ja šampinjone (kõike ikka tunde järgi!), segasin selle kokku kanamaitselise Violaga. Kartulid keetsin poolpehmeks. Lõikasin pooleks, võtsin nats sisu välja, täitsin kartulid selle möginaga, raputasin juustu peale ja panin ahju veel 10 minutiks 200 kraadi juurde. Kuna mul jäi möginat alles ja kapis oli paprikat, siis täitsin mõned need ka ära ja panin ahju.
Ma arvan, et mul on kapis alati Violat. Eriti läheb see kaubaks nädalavahetusehommikuti kui meil on kombeks teha erinevaid kuumi võileibu või siis praemuna, peekonit ja siis ikka võileib sellest teha..
Okei, magustoidud on kõige raskem asi mu jaoks, aga käisime suvel ühel sünnipäeval, kus puuviljade juures oli mingi dipikaste ja sellel oli niiiii tuttav maitse, aga ma ei saanud aru, mis asi see on.. kuniks ma tunnetasin sulajuustu maitset. Nii lihtne see oligi.
Sellel on retsept ka, nagu ma alguses kirjutasin – vahusta vahukoor suhkruga (pane palju tahad, ma ei tea kui magus sulle meeldib..) peaaegu valmis. Enne lõppu lisa sulajuust ja vahusta veel veidi. Valmis. Naudi puuviljadega. Maasikatega eriti hea!
#KOOSTÖÖ
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…