Meelis kirjutab: aga kui koliks minema – jälle?

See mõte on minu peas tiirelnud juba käesoleva aasta algusest peale või no õigem oleks öelda jaanuari lõpust. Seni olen ma sellest küll vaikinud, aga mõni aeg tagasi tõstatas selle teema kuidagi ka Leenu ja hakkasime sellele natuke laiemalt mõtlema ja nüüd… mõtleks koos teiega.

Seda postitust ajendas mind kirjutama hoopiski mu Facebooki newsfeedi ette jäänud pilt: päästjad püüdsid kesklinnast kinni 5m pikkuse ja 70kg kaaluva püütoni. See pani mind mõtlema, et mis siis saaks, kui selline tüüp mul hoovis ringi sibiks ja see omakorda viis mind mõtetega jälle kolimise juurde.

Me ei ela ju enam kuskil nõukaajas, kus isegi Soome minekuks pidi KGB’lt kirjaliku loa saama või kui sa seal ka ära käisid võisid kindel olla, et tagasi tulles pistetakse sind kongi. Piirid on valla ja mine kuhu tahad. Loomulikult on olemas viisad ja muu selline bürokraatiline jura, aga sellesse ma hetkel ei süvene. Seega juba peaaegu aastakese on minu peas, ja nagu ma aru saan, ka Leenu peas, tiirelnud mõte Eestist ära minna. Jälle.

Jah, jälle, sest korra me juba oleme seda teinud, kuid tulime tagasi. Mina küll ei tahtnud, aga ilmselt kui me poleks tulnud, ei oleks meie elus Hedonit, seega on mul siiski hea meel, et tulime. Aga nüüd ihkab vaim ja keha jälle muutust ja midagi uut. Mingit seiklust või rutiinist välja astumist. Ma ei tea, kas asi on sügises või mitte, aga ei ole tuju siin Eestis olla.

A mis lapsest saab, on kindlasti paljudel esimene küsimus. No Eestisse me teda sellisel juhul kohe kindlasti ei jäta. Hedon on juba piisavalt suur, et suudab ennast väljendada nii eesti keeles kui ka kätega. Natuke isegi inglise keeles. Seega ei tohiks olla probleemi ka teises keele – ja kultuuriruumis. Loomulikult on see raskem, aga samas ka arendav.

Minu sõbralistis on päris mitu inimest, kes töötavad kuskil mujal riigis. Neil ei ole oma kodumaal peale sõprade mitte midagi. Ei maja, korterit, maalappi ega perekonda. Seega ei hoia neid seal miski kinni. Meil on meie kolm. Ning see meie kolm saame ka koos liikuda. Sõpradega saame alati neti teel suhelda, seega ei jää suhtlemisest puudus. Küsimus on hoopis selles, mida me tegema hakkame? Raha peab ju kuidagi teenima. Ma ei tea kuidas BLOGITil aasta pärast läheb ja mis saab. Seda tööd oleks ilmselt võimalik teha välismaalt, aga paratamatult on vaja inimestega kohtuda ja koosolekuid pidada või mingeid promo asju tuua-viia. Seega oleks hea, kui ma oleks poole kohaga ka Eestis. Ja kui minna ajutiselt, ala pooleks aastaks, siis peaks ju meie Tallinna korteri alles jätma…

Variant: talveks minema

Kõige lihtsam oleks meie jaoks Phuketile minna, teame juba kohta, mida kust saab jne. Tööalaseid stsenaariumeid oleme samuti mõelnud. Blogi toob raha sisse küll, aga kas piisavalt, et ise välismaal sellest ära elada? Saaksin teha fotograafitööd – näiteks eestlastele, kes puhkama tulevad. Ehk siis fotosessioonid Tai rannas. Ütle mulle, et sa ei tahaks :)

Ja siis on veel üks asi, millele me oleme mõelnud, mida võiks seal teha. Lapsehoidmine. Ehk siis kui sa mõnel õhtul tahad peole minna, tood lapse meie juurde hoiule ning tagasi saad järgmisel hommikul. Ütleme selline 12h hoidmine. 20.00-10.00. Suht kindla peale minek. Laps saab Hedontsiga nats lustida ja magama. Hommikul teeme pannkooki ja saategi end välja magades talle järgi tulla.

Oleme ise näinud peresid, kellel oleks sellist asja vaja. Kasvõi üks päev. Me isegi läheks Hedoniga silmagipilgutamata reisile, kui teaksime, et saaksime ta mõnel õhtul hoidjale jätta. Kuigi kohalikud samuti seda teenust pakuvad, siis kahenädalasele reisile minnes ma ei julgeks vist nii.. Samas, kui ma teaks seal eestlasi, keda ma tean natuke rohkem kui „tere, mina olen teie lapsehoidja“, siis jätaks küll. Aga kui tasuv see oleks, kas ainult sellega elaks Tais ära? Kas üldse keegi mõtleb nagu meie ja tahaks, et me nende lapsi vaataks :)

Ja siis on veel variant, et üks meist läheb tööle. Nagu päris ametlikult palgatööle. Kellast kellani. Kuid suure tõenäosusega ei saa seda tööd teha Phuketil, vaid pigem Bangkokis. Seal on lugematu hulk firmasid, kus välismaalased tööd saavad.

Variant: Aasiasse tööle

Ehk siis näiteks on tööotsad olemas Singapuris (linn ise jube kallis), Hong Kongis, Kuala Lumpuris, Tokyos, Penanigs jne. Aga mõelge kui ma nüüd töötangi Bangkokis. Mida siis Leenu ja Hedon teevad? Nemad jäävad Phuketile elama? Ja iga nädalavahetus hakkan külas käima. See ei ole ka ju eriti mõtekas. Sama hästi võin ma kohe sinna tööle minna ja las nemad elavad Eestis. Kõik olemas ja käe-jala juures.

Kui te nüüd mõtlete, et mis asja sa ajad? Kuidas sa kuhugi Malaisasse või Bangkoki tööle saad? Ütleme nii, et kõik on võimalik. Tuleb vaid sellesse panustada ja uskuda. Ning kui aus olla, olen ma juba tasapisi panustanud ja uskunud. Lihtsalt see kõik võtab aega.

Variant: mina ees, pere järgi

Näiteks mina lähengi esimesena ees minema ja kui olen end kenasti sisse seadnud, tulevad Leenu ja Hedon mulle lihtsalt järgi. Kuid kui kaua ma end sisse sean?

Kui kauaks minna? Ei tea. Ei tahagi mingeid plaane sellessuhtes teha. Me läksime ka omal ajal kaheksaks kuuks Taisse talvituma, aga… läks nii, et poole pealt tõmbasime hoopis Austraaliasse aastaks ja tulime tagasi märksa hiljem kui plaanisime. Ma ei viitsi selliseid plaane teha ja ette mõelda.

Ainus millele me peame siiski mõtlema ongi just see rahaline pool. Pigem tuleb läbi mõelda must stsenaarium, et kui miski ei lähe nii nagu vaja, kuidas siis käituda. Sest teada on see, et kui sa nii mõtled, siis nii ei lähe. Mõtle kehvasti ja sul läheb hästi?

Mis teie kodu projektist on saanud tuleb kindlasti küsimus.

Seega ma vastan sellele juba eos ära. Sellest ei ole midagi saanud, sest no hallooo, vaata kinnisvara hindu. See on haige mis siin toimub. Kuna ma oleme väga ebastabiilse sissetulekuga, siis pangast ei saa me kohe kindlasti laenu. Neile piisab vaid korraks meie kontole vaadata ja tsau pakaa. Seega milleks nii panga kui meie aega raisata. Lühidalt öeldes on meie projekt “marimelli koduke” lükkunud määramatusse tulevikku. Aga marimell Aasiasse talvituma, ei pea olema nii määramatus tulevikus.

Samas eile tekkis meil arutelu, et miks just Aasia, võime minna ka Ameerikasse kui tahame. Maailm on lahti!

Leenu: läheks kohe!

Ma suures õhinas lõin juba meie pangakontodel olevad rahad kokku, et läheks juba sellel talvel – kuuks ajaks. Aga, ei. Saaks. Aga ma ei taha päris nii minna, et mul on back up raha ainult ja täpselt see summa, mis ma arvan, et meil kulub ja tagasi tuleku back upi üldse ei ole. Anname sellele plaanile aastakese veel küpseda… Kui joppab, siis järgmise aasta jaanuaris saate oma lastega reisile minna ja nad meile hoiule tuua :)

Mis te arvate, palju meil peaks raha olema, et minna talveks Taisse? Kui palju meil peaks olema “tagasituleku” backupi? Kui palju kulub kuus Tais elades? Kas teie tuleksite perepilte tegema Tai päikese alla ja kas lapsed tooksite meile magama?