Meelis kirjutab: kui lõpetaks valetamise?

Vaatasin mina Netflixist ühte seriaali ja nagu sellistel puhkudel ikka, siis hakkad seal juhtunud asju kuidagi pärismaailma ümber tooma ja mõtlema, et mis siis kui…? Seriaaliks oli “Control Z”, kus siis häkker otsustas ühes keskkoolis hakata avalikult paljastama inimeste saladusi.

Aga mis on saladuste üheks osaks? Või mis on see, miks inimesed kardavad saladuste paljastumist?

Lihtne. Selleks on valetamine. Siinkohal ei hakka ma lahkama seda, et miks inimesed valetavad, sest vastuseid sellele on sama palju kui valesid endid. Tihti tahetakse endast paremat muljet jätta või siis endale mingit asja mitte tunnistada. Väidetakse ju ka seda, et valetamine ja üleüldse ebaausus on meie loomuses ning 100% ausat inimest ei ole olemas.


Meie oleme Leenuga päris ausad inimesed ja seda eriti teineteise suhtes. Me ütleme suht-koht kohe välja kui meid midagi häirib või meile midagi ei meeldi. Kas see on hea? Kindlasti. Öeldakse ju, et head suhted baseeruvad aususel.

Kui paljud paarid aga on teineteise suhtes ausad? Tihti lihtsalt elatakse vaikimisi ning kannatatakse seda X asja, mis võib-olla pisut häirib.  Oleme ausad ka teiste suhtes ning sageli sellel teemal sõna võtnud. See aga toob omakorda kaasa teatavat sorti pahameele, sest meie arvamus ei pruugi ühtida kellegi teise omaga ning meie arvamust peetakse kurjaks rünnakuks. Sestap oleme me päris palju vait ja kui millegi kohta soovime arvamust avaldada, siis teeme seda teineteisele ega pane seda blogisse kirja. Ei ole vaja inimesi sellega närvi ajada.

Aga mis saaks siis kui me oleks ikkagi ausad? Kui me ütlekski välja selle mida me tegelikult tunneme või mõtleme. Seda nii inimeste, kui ka situatsioonide ja maailmas toimuva kohta?

Enamikud teist käivad ju tööl ning teil on kolleegid. Kas te julgete väita, et kõik teie kolleeegid meeldivad teile? Et kõik teie kaastöötajad on toredad ning teid ei häiri nende juures mitte miski? Ma julgen aravata, et pole võimalik. Tööl tuleb ju tihti ette ebavõrdsust, kui näiteks on preemiate jagamine või kurvemal juhul kellegi koondamine.



Eestlane on oma loomult väga rahulik ja lepib peaaegu kõigega. Kui juhtubki, et tööl vabaneb uus kõrgema palgaga positsioon ning selle saab teie arvates seda mitte vääriv inimene, siis kui paljud teist lähevad ülemuse juurde ning on ausad ja avaldavad oma arvamust antud situatsiooni osas? Väga vähesed.

Suurem osa inimesi lihtsalt soovivad õnne ametikõrgenduse puhul, kuigi sisimas nad võivad vihast keeda. Aga ausalt ei julge keegi öelda, et mina sind ei õnnitle, sest see mis just juhtus on minu silmis ebaaus. Miks seda aga ei tehta? On selleks eestlaslik tagasihoidlikkus? Või on kuskil ikkagi see miski, mis ütleb, et ära tee teisele haiget?

Valetamiseks on tegelikult sadu põhjuseid. Aga siinkohal ei räägi ma kuritegelikul eesmärgil valetamisest, vaid hoopiski tavapärases argielus leiduvatest valedest. Üheks valetamise suurimaks põhjuseks on minu arust teiste inimeste tunnete säästmine.

Kõige klassikalisem on alati välimus. Kui paljud mehed ja ka naised on kaaslase suhtes vait, et säästa teineteise tundeid. Naine lõikab uue soengu ning mehele see tegelikult ei meeldi. Lisaks tundub see 80 eurot ikka meeletu raha, mis just ära raisati. Ometigi neelab ta oma ausad mõtted alla, vaatab naisele silma sisse ning valetab: “Sa näed imeline välja.” Selle ühe valega päästab mees päeva ning säästab nii ennast kui kaasat suuremast/väiksemast tülist.



Mõelge korraks, mis saaks siis kui mees ütlekski välja, et see raha on mahavisatud, sest see soeng ei sobi sulle ning sa nägid enne parem välja. Naine solvub ning hakkab nutma. Või vihastab ja ütleb mehele midagi vastukaaluks. Meie loomuses on ju rünnakule vastata rünnakuga. Ühe ausa lausega on rikutud nii mehe tuju, kui ka naise oma. Seega on lihtsam valetada.

Ja nii me valetamegi. Päevast päeva, kuust kuusse, sõpradele, lastele, abikaasadele ning kolleegidele.

Aga mis saaks siis kui me ei valetaks? Kas maailm muutuks paremaks? Kas inimesed muutuksid arusaajamaks? Kas inimesed oleksid mõne aja möödudes tõe suhtes leplikumad? Kas inimene suudaks ilma valetamata elada või on see meile nii sisse kirjutatud? Valetavad meile ju ka meie lapsed, kuigi me neile seda ei õpeta. Milline oleks maailma, kui kõik räägiksidki tõtt? Isegi poliitikud.


4 Comments

  1. Kas see oli tõsine küsimus? Kas sinu meelest oleks maailm tõesti parem paik, kui kõik inimesed oleksid taktitundetud ja empaatiavõimetud olendid? Inimeseks neid siis küll enam kutsuda ei saa.

  2. “Öeldakse ju, et head suhted baseeruvad aususel.”
    Esimest korda kuulen sellist väidet. Ei ole kuulnud, et nii öeldaks. Öeldakse küll, et need põhinevad usaldusel. Sest mis asi on ausus? Sinu arust on kellelgi koledad sõrmed ja kümne teise arust pole neil viga midagi. Kumb valetab? Ning kui sina arvad, et need on koledad, siis miks sa tunned tungivat vajadust seda välja öelda? Me elame tsiviliseeritud ühiskonnas, kus me arvestame teiste inimeste tunnetega ja vajadustega. Kui sul on võimalus kõrvaline inimene, kas õnnetuks teha või mitte teha, siis miks peaks keegi üldse valima esimese. Kas see tähendaks valetamist? Ei, see tähendaks teise inimese austamist.

    Teie tõe purtsatused ei ole enamjaolt ausus, vaid filtri puudumine, kus see olla võiks.
    Te aina räägite, kuidas te end tagasi hoiate, et mitte inimeste kohta halvasti öelda – taas, filtri puudumine, kui te peate end tagasi hoidma. Kui keegi teist tuleks mulle vastu ja näeks naeruväärne välja, siis ei oleks mul tungi öelda, et sa narr välja näed, ega poleks tungi ka seda mitte öelda. Teiste (eelkõige välimuse) arvustamine ei ole keskmise inimese agendas.

    ja kui mu mees läheks kodust välja ja ta riietus talle ei sobi ning ta küsib mu käest, siis ei tuleks mul pähegi talle valetada, sest ta küsis mu arvamust ja see on miski, mida me saame hetkega muuta.

    Head suhted ei baseeru aususel. Õnn ja rahulolu, head suhted kolleegide ja sõpradega on kordi tähtsam kui kellegi võimalus õigus saada.

  3. Kas kirjutaja arvab, et tema käes on tõe monopol? Tema on see, kes teab, et kolleg on ametitõusuks sobimatu, et naise uus soeng on inetu / liiga kallis jne? See on ju lihtsalt sinu isiklik arvamus, mitte objektiivne tõde. Ja arvamuse väljaütlemine pole kohustuslik. Kasvõi juba sellepärast, et kuskil ikkagi on see miski, mis ütleb, et ära tee teisele haiget!

  4. Meenub film “The Invention of Lying”, kus maailm ongi selline, et keegi ei valeta. Kuni üks tegelane siis saab asjale pihta ja hakkab valetama. Vist on isegi Netflixis.

    Huvitav on kommenteerija Sille mõttekäik, et tõe rääkimine saab olla ainult taktitundetu ja empaatiavõimetu. Ma ei tahaks sellega hästi nõustuda. Sõnu saab väga hoolikalt valida ilma negatiivset värvingut lisamata ja teisele inimesele kõike näkku paiskamata.

    Võib-olla tõesti, praeguses maailmas, kui inimesed on juba nii ära rikutud, et kui hakataks nüüd ja kohe tõtt rääkima, oleks 3. maailmasõda lahti. Aga kui inimesed oleksid sellega harjunud, tõe välja ütlemine oleks lihtsalt neutraalne faktide konstateerimine ilma tagamõtteta, kiusuta ja manipuleerimise hõnguta, siis oleks inimestel sellega lihtsam hakkama saada ja maailm hoopis teistsugune paik. Kuid inimesed ei ole ilusad ja head, praeguses maailmas tõe rääkimine lihtsalt ei toimi nii hästi kui see võiks ja peaks. Selle muutmiseks läheks paar inimpõlve ja alles siis võiks öelda, et maailm on muutunud paremaks.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *