Lahku kolimine ei = lahutus!
Kui sa oled jälginud meie viimaste kuude Instagrami Q&A-sid või lugenud mõnda intervjuud meelelahutusportaalides, siis oled ilmselt märganud, et me oleme korduvalt küsimusele “Kas te lähete lahku? Kas te kolite eraldi elama?” vastamisest kõrvale põigelnud või vastanud ümber nurga, aga mitte otse. Mitte sellepärast, et me tahaks midagi varjata, vaid sellepärast, et vastus ei ole “jah” ega “ei”. See on pigem: me liigume edasi… lihtsalt uuel viisil.
Me ketrasime reaalselt seda lahkuminekuteemat edasi ja tagasi. Andsime abielulahutuse avaldused sisse. Võtsime tagasi. Siis uuesti – ikka ja jälle: “Kas peaks? Või ei peaks?” Me olime väsinud. Kurnatud. Aga mitte teineteisest – vaid sellest, et me ei osanud enam samal sagedusel rääkida. Kuni ühel hetkel taipasime, et lahutus ei lahenda tegelikku probleemi.
5 Kommentaari
Ma olen imetlenud teie armastust ja väga loodan, et saate ka edaspidi hingedes koos olla.
Mul on kuidagi nii raske seda lugeda- tundub niii valus see lahti laskmine ja minemine.. igal juhul olete tublid ja julged, just julged, sest ma ise tunnen ka nii, et ma seisan paigal ja unustan kui paljuks ma oleks võimeline. Ma olen teises punktis kui mu kaaslane, valmis arenema, liikuma ja tänulikus on tekkinud elu eest! Ja tundub nii vale kuidagi elada koos ja olla selle kibestumisega, samas on mo kaaslane väga hea inimene… lihtssalt vàsinud ja veidi nagu kibestunud.. lihtsalt tiksub ja elab.
Tahaks tõusta kiis temaga, aga ma ei saa teda tirida kuskile, kuhu ta ei tule.
Käisin teraapias ja sain kinnitust, et mul endal isiklikult ongi peaagu hästi ja ma tean mida ja kuidas peaksin muutma, aga suhte pool on täiesti perses… elu on ühest küljest tasakaalus, visioon, liigun sinnapoole aga teine pool..
seega hindan teie julgust ja seda armsastust!
Loodan, et jàtkate koos ka aasta pärast!
Kirjutasin sulle ka emaili, aga see tuli tagasi.
Kas su mees oleks nõus edasi liikuma? Kui ei ole, siis ma enda kogemuse pealt saan öelda – ära enam päästa ja kannata, isegi kui ta on imeline mees. Ma pidin ka Meelisest nö lahti laskma, kuigi ta on ideaalne isa lastele, aga kui mul jääb puudu ja mina arenen edasi, siis pole pointi paigal seista. Minu õnneks läks ka Meelis sinna teraapiasse ja hakkas koos minuga liikuma ja ainult nii saame me koos edasi minna.
Siin üks blogipostitus, kus sellest juttu. Ma tean, et nad teevad ka paariteraapiaid ja ehk teil tasuks sinna minna, et saaksite omavahel hingetasandil suhelda sel teemal.
https://marimell.eu/7-osa/
Anna teada, kui kõnetas ja sa kontakti tahaksid.
Imetlen! Tõega, ja absoluutselt mitte niisama suusoojaks öelduna. Ma olen ammu mõelnud, et mind ei toida enam meie pikk (18a) kestnud kooselu. Ma ei taha lahku minna, pean oma pere kalliks ja oma meest armsaks, päriselt! Aga ma tunnen, et olen isiksuselt kadunud… ma seisan ühe koha peal ja olen ühelt poolt justkui õnnelik, aga teiselt poolt üdini õnnetu. Paraku minu kaasa ei mõista seda. Temal on kas koos (sh elame koos) või lahus ja nii olengi olukorras kus ei saa midagi muuta, sest muutus oleks siinkohal lõpp või siis lõputu paigalseis. Soovin aga teile kogu maailma õnne ja rõõmu. Soovin, et Teid mõlemaid toidaks see muutus ja muudaks Teid õnnelikumaks.
Ma saatsin sulle emaili :)