Meelis kirjutab: kuidas möödus kahe kuti jaanipäev
Kuna Leenut ei ole, siis olin mina täiesti plaanitu või õigemini ei suutnud otsustada mida teha ja kuhu minna, või kas üldse teha ja üldse minna. Ma jubedalt põdesin seda ilma ka ja veel kell üks ei olnud ma otsustanud, et mida ma teen või kuhu lähen. Kuna ilm oli ilus, siis mõtlesin, et lähen Hedoniga turule. Noh, ostame maasikaid ja mureleid ja vaatame mis veel head leiame. Endalegi ootamatult avastasin ma end lihasaalist. Ja siis sain aru, et ahah, ma siis lähen Kadri juurde. Tema kutsus mind juba ammu, et tule meiega jõe äärde, aga ma olin selline no ma ei tea. Ma ei tunne kedagi ja keegi ei tunne mind. Võtsin siiski julguse kokku ja läksin.
Aga jah, ostsin siis turult üht-teist liha, maasikaid ja mureleid. Siis pidin veel Rimis käima ja arbuusi võtma. Ma ei saa aru, mis mul viga oli, et ma kaks poolikut tükki krabasin. Õnneks oli meie majas ka naabritel aias pidu ja ma suutsin ühe pooliku neile maha ärida. Lucky me.
Ma muidugi ei saa aru mis asi see eestlastel viga on, et meeletult peab süüa kaasa krabama. Ma ka toppisin kõikvõimalikud asjad kodust kaasa. Jäi mulje, nagu ma nuumaks tervet seltskonda ja nemad pole midagi võtnud. Ajuvaba. Kui Hedon oli oma lõunaune ära teinud, siis pisut asjatasime veel kodus ja panime jõe äärde ajama. Õnneks oli see linnale siiski lähedal, kuid samas ikkagi niiöelda maal, et oli rahu ja vaikus.
Kuna ma teadsin, et seal peaks veel lapsi olema, siis võtsin kodust kaasa kõik pallid, mullitegemise komplekti, puldiauto ja veel mingeid tilu-lilu klotse, millega õues saab mängida. Tegelikkuses oli seal ainult üks laps ja seegi liiga vana, et Hedonile mängukaaslaseks sobida. Ehkki jah, kõiki mänguasju oli ta küll meister proovima. Aga noh, ka nendest tüdines ta kiirelt.
Minu präänik on selles suhtes leplik, et andke talle pall ja keegi, kes seda temaga mängib ja elu on lill. See on lihtsalt müstiline kui palju see laps suudab palli mängida. Ta oli lihtsalt terve aja õues ja ainult seda palli taguski. Sööma pidid ka ta vägisi tooma. Ja samal ajal kui suured sõid liha, siis tema nosis ainult arbuusi, maasikaid, paprikat ja juustu. Kogu tema söök.
Jaanipäev on teatavasti see päev, kui ka lapsed võivad hästi kaua üleval olla. Mõtlesin siis minagi, et lasen enda omal nii kaua üleval olla kui hing ihkab. Kell 22.30 oli ta siiski juba nii väsinud, et tahtis jalaga palli lüüa, aga see jalg lihtsalt ei löönud enam nii kõvasti kui vaja. Veidral kombel tuli tal voodis miski õudne energia nagu oleks just ärganud. Katsu sa siis sellist magama panna.
Meie lõke
Jõulud ja jaanid on ühtemoodi haiged pühad. Söömapühad, kui täpsem olla. See on õudne kui palju võivad inimesed õhtu jooksul süüa. Ja lihtsalt kogu aeg on vaja nokkida. Natuke siit, natuke sealt. Ei suuda neid käsi toidust eemale hoida.
Kuna esimesel päeval oli jõhkralt toitu, siis ma teadsin juba eos, et oma liha ma ei hakka pakkumagi. Selle jätsin järgmiseks päevaks. Ehk siis selline koht nagu vorstipood.ee varustas mind erinevate vorstidega. Oli klassikaline, kadakaga ja Chorizo oma. Kõikide lemmikuks osutus Chorizo oma. Kadakaga olid täiesti kahevahel. Et nagu meeldis, aga samas ei meeldinud. Esimene maitse oli selline kentsakas, aga samas järelmaitse oli väga kadakane ja huvitav. Aga kindel lemmik oli siis Chorizo.
Vorstid enne grilli
Vorstid pärast grilli serveerituna halul. Milleks määrida taldrikut eksole
Esimesel päeval muud väga ei teinudki, kui istusime terrassil, õgisime ohtralt, mängisime lapsega palli, siis õgisime veel. Muideks mul olid kained pühad. Ehkki õlut ostsin kaasa küll, nimelt Saku alkoholivaba nisuõlut. Minu lemmikõlu ma arvan.
Aa, siis mängisime sellist mängu, mille nimi oli “reaalsuskontroll” – vist. Selle eesmärgiks on lõbus ajaviide, mille käigus saad mõelda kaasmängijate eripärade peale. Mängu lõpuks saad teada, mida mängijad üksteisest tegelikult arvavad. Ja tegelikult oli seda põnev mängida, sest mina teadsin sealt ainult ühte inimest ja ega need teisedki mind ei teadnud, seega oli väga põnev jälgida, milline see esmamulje siis oli. Ütleme nii, et oli üllatavaid kaarte, kuid ka selliseid mis olid täitsa mina.
Kõige geniaalsem idee tuli meil muidugi kell üks öösel. Siis mängisime “Mölkkyt”. Selle mänguga tutvusin ma juba eelmisel suvel. Aga eriti vahva oli seda mängida täiesti pimedas. Ehk siis sa reaalselt ei näinud mis numbri pikali lõid. Lõpuks taipas üks kutt, et näitab telefoniga valgust. Ja siis kui me olime vast kaks tiiru mänginud avastas majaomanik, et oi, aga mul on ju terrassil suur valgustus, et kas paneme selle tööle? No jah, parem hilja kui mitte kunagi. 1.30 ajal olin ka mina väsinud ja otsustasin kerra keerata, sest hommikul vaja virk ja kraps olla.
Ja nii see jaaniõhtu siis mööduski. Teisel päeval olime taaskord kõik rõõmsad, et ilm meid soosisi, ehkki seda kuni kella kolmeni. Aga vähemalt saime kala grillida ja need minu vorstid ja lõkkes kartulit teha.
Isepüütud kala – mitte küll minu poolt loomulikult
Hedon otsustas aga suures igavuses hoopis naabrilaste juurde mängima minna ja ega neilgi selle vastu midagi ei olnud. Lapsed lustisid omavahel ja suured said ka rahulikult juttu puhuda. Kuid kuna vihma sadas, aga keegi nagu koju ka ei tahtnud minna, siis mängisime veel ühte mängu, mis oli minu jaoks täiesti uus avastus.
Kõigil on nagunii need telefonid kogu aeg käes ja suur vajadus sealt midagi vaadata ja näppida. Miks mitte seda siis ära kasutada. Ehk siis mängisime mängu Kahoot. Taaskord äärmiselt huvitav ja kaasahaarav mäng, mida ei soovita eriti võitlushimulistele, sest kui juhtub, et sa kaotad, siis ilmselt on kannatajaks su telefon või kehvemal juhul telekas. Seega, kes Kahoot’i veel ei tea, siis nüüd on aeg end sellega kurssi viia.
Tagasitulles läksime Hedoniga jalutama. Oli see meil selline märjavõitu – aga vähemalt oli laps õnnelik ja see on minu jaoks kõige olulisem.
Lühidalt siis meie jaanipidustustest. Ja kuidas teie omad möödusid? Pool Lõuna-Eestit oli Otepääl nagu ma aru sain ja Põhja-Eesti oli Haapsalus. Kuidas need peod olid? Keegi kuskil kakles ka? Või kukkus lõkkesse? Kui paljudel olid kained jaanid? Ja mida sõite ning kui palju sõite? Kas samamoodi oli meeletu ülesöömine või suutsite piiri pidada?