Meelis kirjutab: lapsega reisil – puhkus või mitte?

Natuke aega tagasi sattusin vestlusse ühe sõbraga, kelle naine ja laps lähevad samuti koos Leenuga Bulgaariasse reisile. Rääkisime sellest, mida teeme siis kui naisi/lapsi pole ja mida siis, kui naised/lapsed tagasi tulevad.

Pakkusin omalt poolt välja idee, et võtame meie (isad) lapsed ja läheme kuhugi spasse/hotelli, et noh, meil kena nädalavahetus lastega ja naised saavad ka puhata, või siis et saadame naised spasse/hotelli ja jääme ise linna. Naised puhkavad ja meie veedame lastega kvaliteetaega.

Selle asemel, et mu jutule kaasa kiita, tuli sealt “Miks? Miks me peame kuhugi minema, et naised saaks puhata, nad tulevad ju just puhkuselt!”

Selle peale hakkas osa seltskonnast naerma, et no tõesti…

Aga tuleb välja, et selliseid inimesi on veel, kes ei saa aru või ei mõista, et lapsega reisimine on reis, mitte puhkus. Eelmisel aastal käisime me kolmekesi tänu Kallosele Budabestis reisil (link!), jah, just reisil, mitte puhkusel.

See reis näitas ideaalselt, kuidas laps sinu reisi dikteerib. Mõtlesime, et nii, lähme kell 12 sööma, kuid tutkit, 11:30 jäi laps magama. Või siis loodad, et ah, panen vankrisse, küll jääb magama ja ma saan vot seda ja seda teha. Aga tutkit, ei jää magama ja kogu sinu päevaplaan on sassis.

Läksin näiteks lapsega kuhugi trippima ja arvasin, et just sõi ja kõht täis, aga nii kui liikuma saad, on kisa lahti, ikka nälg. Seega tuli linna avastamise asemel mööda poode joosta, et kust lapsele süüa saaks.

Vahemärkusena Leenult: me oleme mõlemad Meelisega sellised, et no just sõi, mis ma seda tuubi kaasa vean… Ja siis peame ostma :D Mõnikord ikka on ühtteist kaasas, aga kui ta pudeli otsast kärru tõstame ja jalutama plaanime tunniks minna, ei võta ma toitu/mähkmeid üldjuhul kaasa. Samas autos on alati olemas vesi, mähkmed, toidud, mänguasjad…

Neid näiteid saaks tuua veel ja veel. Ja see oli kõigest viiepäevane reis. Tegelikult oli iga päev mingi asi või plaan, mis meil lapse tõttu edasi lükkus või tegemata jäi.

Nüüd ehk osad inimesed saavad aru, miks me oma kiisupalli Eestisse jätsime, kui me Tais puhkamas käisime. Jah, just puhkamas, mitte reisil. See oli õige otsus ja ma/me ei kahetse seda. Ta ei ole mingi takistus või “kohustus õlul”, nagu mõni blogilugeja arvab, aga on asju, mida saab ilma temata paremini nautida ja kui on olemas nii super lapsehoidja nagu Liis ja poisid, siis ma ei näe probleemi, miks seda varianti mitte kasutada.

Aga tulles tagasi järgmise nädala Bulgaaria reisi juurde, ei saa see olema mingi meelakkumine, sest nüüd on see naaskel juba jalgadel, mis tähendab, et ikkagi tuleb mööda hotelli või basseini ala teda taga ajada. Nüüd oskab ta oma emotsioone väljendada (loe: kõvasti röökida), kui talle miski ei meeldi. See omakorda aga häirib teisi puhkajaid, sest me kõik oleme ju mingil hetkel öelnud “issand, mida see tatt lõugab”.

Nüüd ei tohi Hedonit sekundiks ka silmist lasta, sest ta on kohe kadunud. Käisin temaga ükskord keskturul ja lasin omaette jalutada. Ma reaalselt keerasin pead ja ütlesin, Leenule, et näed, võta seda liha, ja kui ma tagasi keerasin, oli meie armas kiisupall juba kuskil liharaiumise ruumis.

Üks asi on see, et ta kondab kuskil, kus ei tohiks, kuid eelkõige teeb ta midagi, mis võib haiget teha. Näiteks tahab ta treppidest alla minna nii nagu suured inimesed, või lihtsalt pea ees. Seega kogu aeg tuleb teda jälgida.

Just üks tuttav tuli reisilt ja rääkis, kuidas temal oli koguaeg pidu, kuid need naised kes seal olid, kanseldasid oma lapsi. Aga mehed/isad, kes kaasas olid – neil oli ikka pidu, sest nad olid ju puhkusel. Seega jah, kui naine tuleb lapse või lastega reisilt, siis vajab ka tema puhkust.

Loomulikult on mehi, kes oma naiste eest hoolitsevad ja lasevad ka neil puhata, kuid kahjuks on päris suur hulk naisi, kelle jaoks puhkusereis on lihtsalt reis. Lihtsalt lastega tegelemine kuskil teises keskkonnas. See pole ju puhkus, olgem ausad!

Loomulikult on ka selliseid emasid, kes reisivad alati üksi ja lapse ainsaks lõbustuseks on kellegi sünnipäev või hunnik mänguasju toanurgas ja teda ei viida üldse kuskile. Inimesed on erinevad, ootused ja vajadused erinevad.

Ma olen seisukohal, et laps pole haigus, kelle tõttu midagi peaks tegemata jääma. Samas vajab iga inimene puhkust ja kui praegu on laps sellises vanuses, et ta veel isepäi bassu ääres ei konda ja ei anna endale aru, et põrand on libe ja võib kukkuda jne, siis võib aastast nädalakese näpistada, et leida aeg iseendale ja laps lapsehoidjale anda.

Tagasi tulevase reisi juurde. Milliseks see reis kujuneb on ju veel vara öelda. Võibolla on ilm meeletult halb, võibolla on liiga kuum, selliseid asju on raske ette näha. Vähemalt saab laps ringi reisida ja näha, et maailma on suur ja lai. Ja mul on hea meel, et Leenu Hedoniga reisile läheb, kui saaks läheks ise. Loodetavasti saame augustis ka ühe perereisi ette võtta, aga see oleneb juba rahalistest vahenditest, headest lennupileti hindadest jne.

Jumal ma läksin nüüd nii imalaks kätte ära, aga noh see on minu mõttemaailm ja tõekspidamine.

Kuid küsimus ka, kas lapsega reisil käik on puhkus või mitte? Mis vanuses lapsega reisil käik on puhkus? Kelle tegeleb puhkuse ajal lastega? Kas ikka ema nagu kodus kombeks, või annab mees võimaluse ka naisele niisama peesitada ja olla?