Kui me tavaliselt oleme harjunud, et meie nädalavahetused on siiski täis tegemist ja toimetamis, tuleb mõnikord tõdeda, et meie elu on ikka paganama igav. Ehedaks näiteks on möödunud nädalavahetus, kus me ei teinud mitte midagi. Päriselt ka. Seevastu sel nädalal algab nädalavahetus justkui juba kolmapäeval. Aga sellest juba järgmisel esmaspäeval :)
Reedel pärast lasteaeda mõtlesime küll paarile inimesele külla minna, aga juhtus nii, et nad olid oma plaanid ringi teinud ning siis ei jäänudki meil muud üle kui koju minna. Heaks uudiseks oli aga see, et me saime samal päeval uue Napsie madratsi. See ei ole selles mõttes mingi eriline sündmus, sest me lihtsalt testime kahte erinevat madratsit. Aga kuna tegemist oli uue asjaga, siis loomulikult oli sellest kõige rohkem rõõmu lapsel. Hüppas, jooksis, kargas ja kilkas nagu oleks kuskil mänguväljakul olnud. Ja oh, seda õnne, kui ma selle veel ringi keerasin ning teise madratsi peale asetasin. Totaalne eufooria. Nii vähe on vaja, et laps oleks õnnelik.
Klassikaline “magame laupäeval ja pühapäeval nii kaua kui tahame” loomulikult ei toiminud – jälle. Ma läksin kell 6.25 pissile ja no enam und ei tulnudki. Sellest polnud lugu, sest 7.10 oli ka Hedon kõpsti meie vahel. Mis siis muud kui üles ja hakkasime toimetama. Kohvid joodud ja söögid söödud mõtlesime, et läheme kodust välja, kuna meil oli vaja Hedonist mõningaid pilte teha. See aga muutus vahvast ideest totaalseks tragöödiaks.
Kõik nagu sujus, aga täpselt senimaani kuni laps sai aru, et dresside asemel peab ta jalga panema teksad, saapad ja jope. See kisa ja draama mis sealt sündis oli selline, et anna abi. Selline tunne, nagu me oleks oma lapse kuhugi hukkamisele saatnud. Meelita millega tahes, no ei aita miski. Kuna see pildistamine ei olnud meil õnneks aga selline must have, siis mõtlesin, et fuck it, jääme koju. Hedonile see sobis, sest vähemalt ei pidanud ta teksapükse jalga panema, vaid võis tegelikult terve päeva alukate väel jõlkuda.
Kuna meil oli Kristiines üks pakike ja nipet näpet oli ka toidupoolist vaja, siis pakkusin mõne tunni möödudes välja, et tavai, lähme Krissu. Ka see ei sobinud härrale. Mis on taaskord veider, sest no poodi on ta alati nõus minema. Ei saagi nüüd aru, mis uss teda hammustanud oli, et ta selliseks muutus. Kui ma toidu ja salapärase pakiga tagasi tulin, siis loomulikult oli ta väga huvitatud sellest saadetisest, mille järel ma käisin. Ja see saadetis oli tema jaoks ikka tõeline jackpot. Nimelt tuli meile kaks pingpongi palli.
Ma ei hakka siin pikalt peatuma, aga tegemist on ühe uue Tartu söögikoha promoga. Nimelt läheme me selle nädala lõpus Tartusse ja siis sellega seoses on meil juba mõned plaanid paigas ning juhuslikult mahtus sinna vahele ka see uus söögikoht ning selle külastus.
Tahtsin üllatust teha, aga..
Keset päeva tekkis minul aga idee, et äkki võtaks oma kalli naise ja läheks koos temaga kinno “Tõde ja õigust” vaatama. Kiire kõne ühele meie lapsehoidjatest ning oligi plaan paigas, et ta tuleb meile hiljemalt kell 20.30, et meie jõuaks üheksaks kinno. Kõlas nagu plaan, eksole. Kuid kuna tegemist on meiega, siis meie plaanid kipuvad nihu minema. Ei olnud ka seekord erand.
Pärast seda kui meil oli terve perega lõunauni tehtud (mis leidis aset kell 15.00-17.00), tegime pisut süüa, mängisime Hedoniga natukene ja oligi kell juba sealmaal, et telekast tulid “Autod” ja meie panime end enam-vähem kenasti riidesse. Hedonile ja lapsehoidjale tegime ka kõik kenasti valmis, et neil oleks siin tore mängida ning isegi kõhutäie eest kandsime hoolt.
Kuid kui kell oli 20.40 ei olnud lapsehoidjat ikka veel kohal. Õigemini helistasin ma talle juba kell 20.20, et kaugel oled, aga ta ei vastanud. Kell 21.10 ta siis teatas, et oi, ma ehitasin sauna ja unustasin teid ära. Jehuuuuu! Niipalju siis meie enamvähem romantilisest kohtinguõhtust. Viskasime aga koduriided selga ning tegime hoopiski väikese live’i sutsaka.
Kuna me olime aga enne kinno minekut joonud ära keskmisest suuremad tassid kohvi, siis loomulikult ei olnud meil kell 23.00 und. Seega haarasin mina raamatu järgi, lugesin seda ning Leenu… ma isegi ei tea mida tema tegi. Ilmselt midagi asjalikku. Ma loodan vähemalt.
Jah, te saite õigesti aru – ma lugesin raamatut. Viimaks ometigi. Tegelikult olen ma selle raamatu lugemist alustanud juba üle aasta ja kogu aeg on see veninud. Aga nüüd võtsin end kätte ja loen. Kui see läbi, siis on mul riiulis juba järgmised. Miks ma raamatut loen, tekkis ka minul endal küsimus. Vanasti vaatasin ma telekat ja lihtsalt vedelesin. Kuid kuna telekanalite programm ei ole laupäeva õhtuti just otseselt Oscarit väärt, siis ongi mõtekam see kuidagi muudmoodi sisustada. Ja raamatulugemine on selleks ideaalne variant.
Pühapäeval ärkasime taaskord varakult, sest no ega nädalavahetused ei ole magamiseks. Ikka kell seitse üles, et siis mitte midagi teha ja lihtsalt tiksuda. Õnneks tuli mul geniaalne idee koristada, kuna Hedon ajas oma pallid diivani alla ja kui seda liigutasin, siis… No te kõik teate millised teie diivanite alused ja tagused on. Ei erine ka meie selle poolest. Samal ajal kui ma tolmukaga mööda tuba tuuseldasin tegime Leenuga ka väikese koosoleku ning võtsime vastu otsuse, et sellel aastal me UMF’il ei osale. Selle asemel mõtlesime välja hoopis uue idee ning panime selle mustandi ka juba paberile. Kui plaan kirjas ning toad puhtaks kraamitud, tundsin kuidas ma ei suuda lihtsalt kodus olla. No ei suuda.
Ei jäänudki muud üle kui võtsime vastu otsuse siiski välja minna. Õnneks oli Hedonil seekord kõvasti parem tuju ja ta oli nõus isegi end normaalselt riidesse panema. Võtsin kaasa vajalikud asjad, et ka pildid ära teha ning läksimegi õue.
Kui pildid olid tehtud, nõudis Hedon, et tema tahab Ülemiste keskusesse minna ja torust alla lasta. Plaane meil ju ei olnud, samuti ei oodanud ka keegi meid kuskil, seega sinna me siis ka läksime. Kuid enne liutoru mõtlesime, et lähme lihtsalt vaatame, ainult korraks astume sisse ja lihtsalt vaatame, ühte poodi. Aga läks pisut teisiti.
Kuna kevad on tulemas ja Hedon on uskumatul kombel kasvanud, siis on tal vaja ka uusi sportlikke jalanõusid. Selliseid millega olla niisama õues ja selliseid, millega jalgpalli mängida. Jalka sõbralikke tosse me ei saanud, kuid lahkusime lahedate Adidase vabaaja papudega. Olenemata faktist, et need talle ei meeldinud. Aga kuna mina maksin, siis võtsime need, mis Leenule meeldisid :) Või noh, meile. Hedon ütles, et need pole tossud, need on saapad. Tegelt lihtsalt megatuusad kõrge säärega tennised vms.
Ja siis ostsime Hedonile midagi, mida ma arvasin, et nii pea meie majja ei saabu. Nimelt tüdrukute mänguasja. Ehkki noh rüütlite asjad on ka poiste asjad. Seega ma üldse ei põe.
TV3’st tuli hommikuti “Rüütliprintsess Nella” multikas ja peab tunnistama, et Hedon on väikestviisi nagu fänn või nii. Noh, vähemalt selles osas, kui on vaja välja võtta mõõk, kilp ja saapad. Mis iganes pood see seal Ülemistes oli, siis just sellel nädalavahetusel olid Nella asjad allahinnatud. Nähes seda kilpi, siis mõtlesingi, et no tavai – olgu sul ka tore päev. Ja oligi. Kilp on selles mõttes pisut uhkem, et see käib kokku ja lahti, ehk siis vajutad nuppu ning kilp läheb laiaks. Kahjuks on see kokkupaneku nupp Hedoni jaoks liiga raske ja ta lihtsalt ei jõua seda kinni lükata. Aga no saab ka muudmoodi. Mõõka kahjuks poes ei olnud, aga selleks sobiks ka edukalt väikese harja vars.
Seejärel tulime koju, sõime ning suundusime taaskord terve perega magama. Isegi mina sain kena seitse minutit magada. Seda nimelt seetõttu, et Hedon magas minu kõrval ja ta jalg tõmbles korraks vastu mu ribi, mille peale ma end üles ehmatasin. Ja no sinna mu uni kaduski. Raamatut ei viitsinud lugeda ning suundusin selle asemel hoopiski AliExpressi uudistama. Meil nimelt on üks stiilipidu tulemas ja lappasin seal siis asju.
Pärast lõunaund, mis taaskord jäi sinna kella kolme kanti, panime end uuesti riidesse ja läksime sõprade juurde. Seda jällegi sellel põhjusel, et ei tahtnud kodus istuda. Käisime kiirelt Selverist läbi ning võtsime head-paremat salatimaterjali kaasa.
Ma vist hakkan tihedamini seal korteris toidupilte tegema, sest seal on lihtsalt nii hea valgus. Ja seda isegi õhtul pimedas. Kohapeal katsetasin ka siis seda Samsungi S seeria telefoni, mida kõik nii kiidavad ja tuleb tunnistada, et tegemist on vägagi hea kaameraga. Toidupilte on sellega vapsee mõnus teha ja ega muudki režiimid sellele alla ei jää.
Külas olles vaatasime kanasalati kõrvale ka Tuuli Roosma Aafrika seiklusi ning seejärel suundusimegi juba koju. Ma muideks mõtlesin reisisaadetest eraldi blogida, aga siis peaksin ma kirjutama ka ühest enne Tuuli saadet eetris olnud saatest, aga kuna see isik on hästi õrna hingega ning arvab, et ma teda kohe vihkan, siis jätan selle postituse kirjutamata. Võrreldes Tuuli ning Teedu ja Kristjani saatega, nagu öö ja päev. Selles suhtes aplaus Kanal2 programmijuhile või kellele iganes, kes Tuuli saate ikkagi alles otsustas jätta. Vähemalt midagigi head, mida vaadata. Aga noh, ega poleks vahet seda ka TV3 vahendusel vaadata.
Ja nii meie järjekordne, kuid äärmiselt üksluine nädalavahetus mööduski. Järgmine nädalavahetus tõotab aga tulla vägagi kiire, sest nimelt oleme me terve selle aja Tartus ja külastame päris mitmeid kohti. Seega sealt tuleb ühe postituse asemel kindlasti mitu.
Minu poolt ilust uut nädalat teile!
Tuuli saated on alati olnud huvitavad ja ägedad. Nad ju ise monteerivad need kokku, ei lase võõral kokku monteerida, nagu juhtus selle teise reisisaatega, kus Itaalias reisiti ja see saade oli ikka täielik ebaõnnestunud p..sk. Nad ei monteerinud seda ise, ma ekstra uurisin. Minu arust see noor poiss, kes ka seal Itaalias kaasas oli, oskab ise kordades paremini videot monteerida. Hilisemad vaadatud videod seda kinnitavad.
No tegelt nad ikka päris ise ei monteeri. Nad vaatavad materjali läbi ja annavad suunised. Monditöö teeb neil ikka palgatud inimene.
Mika – Kummast sa räägid, kas Tuulist või nendest kahest noorest Itaalia reisisaatest.
Eks ikka Tuulist, Itaalia saate kommentaariks Mika kommentaar ei oleks loogiline
Tuuli pere reisisaadete tiitrites on alati mainitud ka Asko Kase nime, peaks olema režissöör neil.
Ja minu kiiks vist aga see viimane, kanasalati pilt mõjub nii häirivalt :D Tahaks kohe kaugemale lükata, et alla ei kukuks sealt.
Nädalavahetuse postitused on lahedad:)
Teil veab, et teil sellised külalistealtid sõbrad on. Mina ise olen täiesti külalistevaenulik :D Või no mitte vaenulik, korra või kaks kuus võib kellegagi istuda, aga muidu küll ei viitsi. Kusjuures mul on üks selline väga hea sõbranna, kellega paar aastat tagasi oli see, et ta helistas lampi, et mis teete, me tuleme mehega ja lapsega külla. Või vastupidi, et kle, tule külla. Ma pidin pidevalt õudusega mingeid vabandusi välja mõtlema ja hämama :) Ta on õnneks nüüd Viljandisse kolinud ja selliseid eksprompt asju enam nii ei tule. Kusjuures inimesena ta on lahe ja väljas käia- peol, spas, söömas, matkamas, vabalt. Aga just see külla tulek ja minek, see sõi mu närvid täiega seest ära :) Õnneks mul teised sõbrad tuttavad ka pigem sellised, et teeme ja oleme, aga mitte kellegi kodus, vaid mujal. Ja tihtilugu ma ei viitsi tõesti ka väga teha ja olla- hetkel vist mingi kevadväsimus kallal, nädalavahetused saavad totaalselt maha magatud ja seda sõna otseses mõttes :) Aga üldises plaanis vist ka saan ma endaga nii hästi läbi, et naudin täiega ka kodus olekut, lugemist, toimetamist või ka mitte millegi tegemist. Üldse ei pea koguaeg inimesed ja seltskond ümber olema. Aga teie nädalavahetuse postitused mulle meeldivad.