Meelis kirjutab: mille järgi valida pulmafotograafi?

Kui meie omal ajal enda pulmapiltide jäädvustajat valisime, siis meie otsustasime konkreetselt inimese kasuks, pildistamine oli oluline, aga olulisem sellest oli, et inimesega oleks klapp. Kuna me tahtsime pilte teha Tais, siis poleks me täitsa võõrast inimest tahtnud sinna lennutada, nii oligi meie ainsaks variandiks Ardo Kaljuvee, kelle pildid meile meeldisid, kes oli meie sõber ja ühtlasi teadis ja tundis piisavalt hästi ka kohta.

Miks ma sellest praegu kirjutan on aga see, et mõni aeg tagasi jäi mulle silma üks arutelu, kus olid kirjas “kriteeriumid”, mille järgi fotograafi valitakse. Põnev lugemine.

– Kõige parem fotograaf, kellele alatasa professionaalid peavad alla vanduma peavad, „mul üks tuttav“ – tal on ju peegelkaamera

Kõige levinum „äraütlemise“ põhjus on tihti see, et otsustatakse soodsamalt hakkama saada ja kasutatakse üht tuttavat, sugulast, sõpra, kellel on peegelkaamera. Sorry, aga kaamera ei tee sinust fotograafi. Ja sinu pulmapäeva on eeldatavasti elus ainult üks, seega tasuks sellesse ikkagi investeerida, see pulmaalbum saab olema tähtsam kui te arvata oskate.

Alati kui keegi ütleb mulle, et „ah, kuule, mul üks tuttav teeb ära“, mühisen ma vastu, et selge, tänud hinnapakkumist küsimast, aga mõtlen endamisi Leenu jutule, kui tema esimeses pulmas ta õde, kes oli just peegelkaamera soetanud, 600 pilti tegi ja millest Leenu reaalselt ühte kasutas ja sedagi mitte albumisse panemiseks, sest kõik muu oligi kräpp.

– Oma reaalne kogemus

Teine hulk fotograafe, keda soovitama kukutakse on oma kogemus mingi fotograafiga. Kuna aga inimesed on erinevad, siis klapp ei teki ka kõigi vahel. Panustada tuleks pigem fotograafi kogemusele, mitte kellegi konkreetsele (sõbranna või vennalellepoja) kogemusele.

Kogemus on oluline just siis kui tekivad ootamatused või niiöelda kriisiolukorrad. Kuidas teha ilupilte siis kui vihma ladistab, või kui hunnik Hiina turiste on ümber pruudi ja no ei saa teda korralikult pildile? Kuidas saada pulmas hakkama purjus külalistega, kes fotograafi tüütama hakkavad? Kuidas jätkata pildistamist ka siis kui peigmeest tabab terviserike? Kuidas pildistada pruuti ja peigmeest, kui neil on kaasas kaks last, kes ei seisa hetkekski paigal ja ka lapsehoidjat pole lähedal?

Selliseid ootamatusi tuleb ette vaat, et igas pulmas. Või siis vähemalt tuleb nendeks alati valmis olla. Kogemus hakkama saada keerulistes olukordades on see kogemus, mida ma hetkel silmas pean.

– Valin fotograafi selle järgi, kuidas ta mulle läheneb

Suhtlemise all pean ma silmas kogu seda protsessi alates niiöelda enda pakkumisest kuni piltide saatmiseni. Näiteks hiljuti kaotasin ma ühe otsa just suhtlemise pärast. Ma ei teagi, mis ma siis valesti tegin, aga see mulle ilmselt saatuslikuks sai. Ehk olin liiga pealetükkiv oma pakkumisega? Liiga otsekohene? Liiga aeglane vastaja, kiirustavale pruudile? Ei tea.

See on ju tegelt samsugune juhtum kui sa näed kedagi esimest korda elus. See inimene kas on sümpaatne või mitte. Sama kehtib ka kirja teel suhtlemisel. Nagu Kirsti Timmergi on öelnud, ta tunneb kirja lugedes ära, kas sellel inimesel on tema kaardilaua taha asja või ei.

Aga tabada ära seda, mis stiilis kellele läheneda on keeruline. On inimesi, kes soovivadki, et sa suhtled nendega niiöelda sina vormis, kuid on ka neid kes soovivad, et sa teietakse neid algusest lõpuni, sest just nemad on kõige tähtsamad ja nemad maksavad sulle ja sa pead tegema nii nagu neile meeldib.

Minu meelest peaks pulmapildistamisel, tegelikult igasugusel pildistamisel, tekkima selline mõnus emotsioon, sinatamine, nali ja naer, et asi sujuks. Oluline on ka suhtlus enne pulmapäeva ja pildistamist.

Mina üritan ikkagi inimestega eelnevalt kokku saada ja nendega silmast-silma suhelda. Nii saan ma aru mis inimesed nad on ja ka nemad näevad mind. Kas tekib klapp või mitte. See klapp ongi kõige vajalikum just pulmapäeval ja eriti ilupiltide tegemisel. Mina olen suhteliselt aus ja konkreetne, eriti mis puudutab piltide tegemist. Ma pean ju tegema endast kõik oleneva, et pruut või peigmees jääks pilditele võimalikult ilusad. Ja kui ma neid nö juhendada ei julgeks, et käsi eemale, muidu jääb volt, või lõug üles, muidu tundub, et neid on kaks, siis… On vähe keeruline. Klient pole pärast rahul ja mina ammugi mitte. Tuleb olla aus – ja tuleb lasta olla endaga aus.

– Ta on nii soodne!

Suure osa pulma eelarvest moodustab tavaliselt koht, söök-jook, õhtujuht ja bänd. Sellele järgneb tavaliselt fotograaf ja siis on rahadega juba kitsam käes. Ma ei ütle, et fotograaf peaks olema tähtsam kui bänd või söök, aga see on ikkagi asi, mis jääb sulle terveks eluks seda päeva meenutama ja seega on see investeering ka kulukas. Ma ei julgeks iialgi palgata endale fotograafi (kui ma teda ei tea, ta ei taha harjutada vms) saja euro eest. See ei tundu nagu reaalne.

Aga ma julgen öelda, et täna vaatab väga suur osa inimesi hinda – kui sul on valida pakkumiste vahel 2000 vs 250 eurot, siis valid sa odavama. Kui vahe on 100 eurot, siis on valiku kriteeriumid juba natukene teistsugused ja süvenetakse fotograafi tegemistesse natuke rohkem.

Ja mina isiklikult olen ka seda meelt, et kallis ei tähenda alati head. See on kuidagi viimase aja trend, et ooo, nii kallis, siis on raudselt hea. No ma ei tea. Pole nagu päris nii. Võib saada ka soodsama hinnaga palju parema asja. Aga asi on maitses ja rahakotipaksuses, teadagi.

– Tal on Facebookis üle 2000 laigi

Ma reaalselt olen kohanud inimesi, kes ütlevad, et valivad fotograafi (mitte ainult pulmadeks) Facebooki laikide järgi. Esiteks, minu meelest ei tähenda need laigid midagi. Suuremaltjaolt on needki sinna kokku korjatud „võida tasuta fotosessioon“ jagamismängu käigus ja ei näita tegelikult mitte kuskilt otsast fotograafi taset või käekirja.

Kõikidel fotograafidel on oma „käekiri“ ehk siis sa võid juba pilti vaadates saada aru, et ahaa, see on tema tehtud pilt. Kogenumate ja ühele seeriale pühendunud fotograafide pildid tunneb küll kergelt ära.

Tihtipeale öeldaksegi fotograafile, et saada pilte oma eelnevatest töödest. Enamik inimesi langetabki just neid pilte vaadates otsuse. Siis saab ka pruutpaar ise aru millist stiili pildid neile meeldivad ja mis stiilis nad soovivad, et ka nende tähtsat päeva jäädvustatakse. Nii palju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi ja maitseid. Seega vaadake hoolega varasemalt tehtud pilte ja leidke oma lemmikud.

– Ta lubas 2500 pilti tervest päevast

Selleks, et mina saadaks kliendile 2500 pilti, peaks mul neid endal 7000 vähemalt olema. Ma juba ammu pole see saripildistaja, et hoian aga näppu peal ja täristan. Ma pigem teen vähe, aga kohe valmis kaadri. See ei tähenda, et ma teen tunnis kümme pilti, ikka oma 200, aga kõik kaadrid ei õnnestu – silmad kinni, silmad lahti, juuksed tuules jne. Ma ei saada ju kõiki neid kliendile. Ma teen oma valiku. Ja seejärel peab klient veel oma valiku tegema, mida ta näiteks albumisse soovib. Seega, ma ei saadaks talle iialgi sadu pilte, sest valik on ju nagunii suur talle lõpuks, et kaheksa-kümnetunnisest päevast parimad välja valida.

Teine teema on töötlus – ilmselt on need ajakirjad ja ühiskond, kes surub meile peale, et me kõik peame olema ideaalsed. Ja eriti veel pulmas. Minu jaoks kahjuks, esineb tänapäeval meeletult palju ületöötlemist.

Ma ei tea kust see tulnud on aga see milliseid töötlusi inimesed tihtipeale nõuavad on lihtsalt uskumatu. Soovitaksegi välja näha nagu portselannukud. Selline stiil ei pruugi üldse igaühele sobidagi. Su nahal on tekstuur ja silmades sära.

Vaadake või meie staare ajakirjade esikaantel – osadele sobib see siidine nahk ja veatu nägu, teise teeb see kohe automaatselt võõraks. Ma saan aru, et loomulikult tuleb peita pisikesed iluvead ja värve timmida jne, aga päris ajakirja pilte minu sulest ei tule. Aga noh, see läheb sinna ülemise punkti alla – fotograafi „käekiri“.

– Pildid saab juba kahe kuuga

Kõikide inimeste küsimus juba enne pulmapäeva on – aga millal pildid saab? See on ka üks otsustav koht ilmselt inimeste jaoks, sest paljud ei viitsi näiteks pool aastat oodata. Samas on neid, kes jumaldavad nii väga fotograafi töid, et on nõus ootama selle aja.

Kuigi ma ei ole ise mingi megatöötleja, siis üle kahe nädala minu pilte ootama ei pea. Üldiselt saab inimene pildid samal päeva-järgneva kolme tööpäeva jooksul. Pulmapildid tavaliselt nädala-kahe jooksul. Oleneb tõesti nö sellest, palju pildistamisi on, aga ma ei võta endale rohkem pildistamisi kui ma nö töödelda jõuan. Mõnikord aitab mind selles ka Leenu.

Pulmapiltidega lihtsalt on tavalisest rohkem tööd kui nö tavalise perepildistamisega. Ainuüksi piltide sortimine ja keeramine võtab juba omajagu aega. Ning kui sa pead ükshaaval sortima ära üle 2500+ pildi, siis usu mind mingil hetkel on sul silme eest nii kirju, et sa lihtsalt ei suuda neid enam edasi teha. Ja nii võtadki need pildid uuesti järgmisel päeval lahti ja jätkad sealt kust pooleli jäid. Ja siis tuleb alles töötlemisosa.

Aga mu meelest väga pikk ooteaeg ei ole hea. Inimesel juba pulmapäev meelest läinud kui lõpuks pildid saab. Ja kuna ma/me ise tahame alati pilte kiirelt, siis proovin sama ka meie klientidele pakkuda.

Kuidas siis ikkagi see fotograaf kõikidest välja valida? Kas 250 eurot on siis vähe, 2500 liiga palju? Pildid kiirelt kätte hea või halb? Sinatamine teeb pildikvaliteedi paremaks või halvemaks?

Selle õige fotograafi leiad sa just siis, kui paned kaalukausile kõik need kriteeriumid ja ilmselt midagi veel, mis sinu jaoks kõige olulisem on – kellel raha, kellel kiirus, kellel suhtlus… Kuid kõige olulisem, ka portfooliost olenemata, on sinu sisetunne – see miski, mis paneb sind arvama, et ta on sinu jaoks õige.

Ka mina olen sisetundest lähtudes mõnest tööotsast loobunud, või vastupidi – teinud sisetundele vaatamata töö ära. See peegeldub kahjuks ka piltides. Seega, usaldage oma sisetunnet – see on teie pulmapäev ja teil peab tore olema, savi, kas fotograaf küsib paarsada eurot rohkem või ei. See raha on seda väärt!

Mis sai teie jaoks otsustavaks, kui pulmafotograafi valisite? Mis oleks põhiliseks kriteeriumiks pulmafotograafi valides?

PS! Ühtlasi annan teada, et augustis on mul vaid üks vaba laupäev, septembris veel kaks. Muudel päevadel abiellujad, kiirustage – graafik on juba üsna tihe. Kõiki muid pilte saab loomulikult ka – alles eile käisin perepilte tegemas ja homme tuleb üks kõhuke mu juurde poseerima :)