Elu on ikka kummaline oma keerdkäikudega. Tegin pärast Austraaliast tulekut suvalist lihttööd, et ära elada. Pidin taluma idiootlikke kommentaare ja pilke, et olen mingi alamklassi tööline. Terve selle aja, tänaseks ligi kaks aastat, otsisin ma pidevalt oma unistuste tööd – turundust, seda, milles arvasin, et olen parim.
Pärast lõputuid kandideerimisi, vestlusi ja erinevaid voore, avanes lõpuks mu ees uks, mind oodati tööle suurde rahvusvahelisse firmasse, sain mis tahtsin!
Üldiselt on nii, et kui sa kuskile tööle tahad saada, siis reklaamid end parimaks, räägid mis on sinu plussid ja miinused, miks sina oleksid just parim. Minul juhtus vastupidi. Tööandja oli see, kes ennast ideaalseks reklaamis ja tööle asudes kolinaga kokku kukkus. Mulle lubati libisevat töögraafikut, mõnusalt loomingulist lähenemist, ideaalset töökeskkonda ja toredaid kolleege – vastu sain kõledad kontoriruumid, kus viiekesti toas istudes peab valitsema hiirvaikus ja omavahel tuleb suhelda Skype’i vahendusel, mis siis, et kolleeg sinust üle laua istub. Ainsaks hetkeks, mil sa sealt pääsed, on pooletunnine lõuna.
Ala, kus töötan, peaks olema loominguline, kreatiivne, täis suhtlust ja teineteise aitamist ja ideede koos genereerimist, aga läbi Skype’i pole see see. Sama hästi võiksin ma seda tööd teha kuskil palmi all jalgu päevitades, aga ka see ei sobi. Muideks firma peakontor asubki päikeselisel paradiisisaarel. Kohal tuleb olla punkt kell üheksa ja lahkuda ei tohi varem kui 17.30. Kui varem tuled on ka probleem. Nii lihtsalt on.
Väidetavalt võetigi mind tööle, kuna olen hea ja avatud suhtleja, loominguline, uute vahvate ideedega, uuenduslike lähenemistega. Aga mis juhtus tööle asudes? Kõik ongi väga tore ja minu ideed ongi head, aga kui need pole vormistatud nii nagu minu eelkäijal, siis on kõik vale. Ma ei ole tema. Ma olen mina ise. Oma ideedega. Oma lähenemistaktikaga. Omade nippidega. Aga ei, ei sobi. Temale ei sobi, siis ei sobi kellegile teisele kah.
Lähen hommikuti tööle ja loodan, et jään auto alla, sest vähemalt siis ei peaks tööle minema. Ma ei viitsi minna ja pingutada, sest nagunii miski ei sobi ja kõik on vale. Ma olen kaotanud igasuguse usu endasse. Minu päeva highlight’ideks on Leenu saadetud pildid päikese käes kilkavast lapsest või unisest beebipoisist. Ainult nii suudan päevad õhtusse veeretada. Ja koju jõudes tahaks Hedoni voodi alla kerra keerata ja magada ja mitte mõelda sellele tööle, mis kogu aeg meeltesse pressib – kuidas teha nii, et see mingitki moodi kõlbaks? Ehkki jah, ma juba tean, et nagunii on vale. Ma näen õudusunenägusid tööst. Ma ei ole seda kunagi varem täheldanud.
Ma tunnistan ausalt – ma tahan oma vana tööd tagasi. Väiksemat palka. Raskemaid tööpäevi. Ja imelisi kolleegi, kes sind väärtustavad selle eest mida sa teed.
Õppetund kogu eluks – ära aja taga mingeid unelmate asju, need ei pruugi teha sind õnnelikuks. Aga ega ma enne polekski aru saanud, et olulisem rahast ja palganumbrist on õnn hinges ja kodus ootav pere.
No kujutlege ette, et sõber ütleb teile – tahaks naist. Aga ei täpsusta seejuures, kas blondi, pikka, brünetti, paksu, kontsadega või baleriinadega, kleidiga või kostüümis, punaste huultega või meikimata, hipit või karjäärinaist… Viite siis sõbra ühe teie meelest talle sobiva naisega kokku ja ta ütleb, et noh, pole nagu päris see, võiks olla selline, selline, selline. Leiategi sellise naise. Tutvustate ja ta ütleb, et ei, ei ei, see pole ikka see. Midagi sellist pole ma küll palunud! Ja nii iga naisega, kelle talle viite. Sest tegelikult pole ükski tema eksnaine, kelle sarnast ta taga ajab.
Kuidas küsida tagasi vana töö? Kuidas hakkama saada nendega, kes arvavad, et ma uues kohas hakkama ei saanud ja seepärast vanale kohale tagasi roomasin? Asi pole ju selles, et kõik mis ma teen on vale, suudaksin ilmselt teha nii nagu vaja, lihtsalt siis see pole minu moodi, asi on lihtsalt selles, millisele tööle ma lähen hommikul rõõmsal meelel, tulen koju heas tujus, mitte, et suren päevast päeva sisemiselt. Üks personalijuht ütles tabavalt, et iga vana töötaja tagasitulek on kindla peale minek, ei pea koolitama ja välja õpetama ja samas kompliment firmale…
Kas peaksin edasi kannatama või valima väiksema palga ja rahu hinges?
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…