Lugesin Postimehest hommikul uudist (sest Kertu Jukkum ei tee vahet elatisrahal ja lastetoetusel, jäi kuskil grupis silma), kus isad jälle kurdavad, et elatisraha miinimummäär tõuseb uuel aastal 292 euroni ja naised kulutavad kõik selle raha ära ja nemad peavad skeemitama.
Kui ma alguses olin lugedes, et kamoon, kas te nagu saate aru, et lapsele kulubki raha, siis loo lõppedes olin ma seisukohal, et elatisraha peaks määrama inimesest lähtudes.. Tean, siin on tuhat aga.
No keskmine mees väidab, et naine kulutab selle raha ise ära ja üldsegi, peaks ju naine samapalju panustama. Hetkel on elatusraha 270€ kuus. See tähendab, et kui ema panustab sama palju, teeb see 540€ kuus lapse peale. Isad imestavad, et selline raha ju lapsele ei kulu.
No võtame kasvõi meid. Kui ma elaksin Hedoniga kahekesti meie korteris, võiks sujuvalt 200-250€ kuus tema nimele kirjutada, lisame sinna söögi ca 100€ kuus, lasteaia, inglise keele ja trennid – 529€ nagu naksti koos. Lisame sinna, et riideid on ka vaja osta, keegi kutsub sünnipäevale… See 540€ on suht reaalne kulu lapsele, see ei tähenda sugugi emme uusi küüsi või juuksurit. Kindlasti ka seda, aga suures plaanis kulubki lapsele raha ja väide, et oi, ema kulutab selle endale, minu silmis ei päde.
Teisalt saan ma aru isadest, kes ütlevad, et nad saavad keskmist palka, kahe lapse puhul maksavad ära 540€ ja ise pangast laenu ei saa, elavad üürikas ja tulevad ots-otsaga kokku.. See teeb kurvaks. Päriselt. Näiteks kui mina maksaks praegu enda palgast Meelisele Hedoni eest elatisraha, oleks mu seis umbes sama.
Hakkasingi mõtlema, et kas elatisraha ei saaks olla kuidagi seoses konkreetse inimese palgaga. Et ka inimesele, kes elatisraha maksma peab, jääks mingi inimlikum summa kätte.
Siis hakkaksid isad skeemitama – noh, eks nad skeemitavad praegugi, aga siis vist veel enam, et maksta vähem.
Lapsele kulub ju ikka – tõsi, kasvõi Hedoni näitel, olenemata palju keegi meist palka saab, on temale kuluv summa sama. Miks siis üks nö rohkem peaks panustama? Ja see, kellega laps elab, panustab suures plaanis nagunii rohkem.
Õhtu lõpuks (okei, hommiku kohvi lõpuks), jõudsime Meelisega jälle tõdemuseni, et targem on mitte lahku minna (mitte, et me sellele mõelnudki oleks) ja üks laps on ikka parem kui mitu. Mõtlegi, kui lähete lahku, siis üks pool peab end vigaseks maksma lihtsalt. Eks need lahkuminekud ole ka kindlasti omaette teema ja kõiki ei saa ühe puuga mõõta, sest lahku minnaks erinevatel põhjustel.
Ja see on ikka hull, kuidas naised mehi huiavad – siis last ei näe kui nii ja naa ei tee. Kui raske on normaalselt lahku minna ja jätta omavahelised asjad nii palju kõrvale, et laps saaks normaalselt mõlema vanamaga aega veeta ja ei peaks draamade keskel elama. Kõige tipuks ei tea täna keegi öelda seda, kuidas selline lahkuminek ja vanemate omavaheline kemplemine mõjutab lapse tulevikku ja psüühikat.
Kindlasti on siin naisi/mehi, kes on lahku läinud. Kuidas teil on asjad lahendatud? Pean silmas just elatisraha maksmist ja lapse ajaveetmist ema/isaga.
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…