Ükspäev jättis keegi blogisse mulle kommentaari, et kas meil on jõulude ajal traditsioonid ka.. Kuigi ma olen päris mitmel korral siin- ja sealpool neist kirjutanud, on mul ajaga tekkinud ilmselt palju uusi lugejaid ja ma teen seda hea meelega uuesti.
20 aastat verivorsti, kirikut ja kingihunnikuid
Umbes-täpselt 20 aastat minu elus olid mu jõululaupäevad alati sellised, et koduvanaema tegi puupliidi ahjus verivorste, mille nahk oli kõva nagu kingatald. Oi, kuidas ma neid vorste ootasin ja jumaldasin. Kõrvale kõrvitsat ja kartulit. Mulle hullumoodi meeldis.
Sellest paarikümnest aastast ilmselt pooled jõulud läksin ma pärast verivorsti söömist kirikusse, kus ma laulsin ja trallisin koos teiste lastega. Nimelt olin ma vanuses 3-15 suur pühapäevakoolis käija ja nii olin ma alati kirikus. Ka 39palavikuga vedasin ma end kohale, ühtki tundi ei jätnud vahele. Hull laps!
Pärast kirikut sõitsime me nö maavanaema juurde, kus oli ka minu tädipere – seal oli alati sülti ja seapraadi, hapukapsast, mitte kunagi verivorsti (see oli justkui vaeste söök) ja mis peamine – räigelt kingitusi. Ja räigelt all mõtlen ma tõelist USA filmi kingitustesaaki. Oli aastaid, kus terve tuba oli pakke täis, kuusk oli pakihunniku kõrval köömes…
Üldjuhul käis jõuluvana (olenevalt laste vanusest, algul meie täditütrega, hiljem õelapsed..), loeti luuletusi, lauldi – kingituste lunastamine ja avamine oli mitmetunnine meelelahutus…
Kui mu koduvanaema kingipakis olid villased sokid, siis sealt kuuse alt võis saada näiteks teleka…
Mingil hetkel hakkasid need traditsioonid lagunema – esmalt suri vanaema, 17 aastat tagasi jõulude ajal oli ta haiglas, jõululaupäevaks lubati küll koju, tähistasime väga vaikselt, tegime loosipakke, ei mäletagi täpselt, kas asi oli aja- või rahapuuduses. Mäletan neid jõule hästi… Aasta oli 1998, vanaema sai haiglast koju ja ütles, et tahab hirmsasti jogurtit. Läksime siis emaga Prismasse – te ilmselt kujutate ette seda järjekorda, mis seal jõuluõhtul valitses – kõik viimase hetke inimesed olid kogunenud süüa, juua ja kingitusi kokku kahmama.. Me seisime üle tunni järjekorras, et osta vanaemale jogurtit, mida ta kunagi ei söönud… 25.12 läks ta inglite juurde ära.
PS! Lihtsalt infoks, et jõulud pole meie pere jaoks seepärast nüüd mingi megakurb sündmus vms… Aasta hiljem detsembri alguses lahkus vanaisa… (Ma pean nendest lahkumistest ja leinamistest ja matustest eraldi posti tegema – need pole meie peres väga traditsioonilised).
Aga tulles tagasi jõulude juurde, siis mõni aasta hiljem veetsin ma jõulud hoopistükkis Saksamaal ja oma toonase peika vanemate juures tabas mind ikka totaalne šokk – jõululaud koosnes kartulisalatist ja viineritest – mis mõlemad maitsevad Saksamaal rõvedalt! Sellist lastesünnipäeva poleks ma oodanud. Kingitused olid lihtsalt laual, võtke ja avage!
Veel mõni aeg hiljem olin ma enda ellu leidnud Meelise ja kui esimesel koosoldud aastal veetsime me selle kumbki oma perega, siis järgmisel aastal tekkis “vana hea” KELLE JUURES TE JÕULUD VEEDATE? Tulge ikka meile! Otsustasime kaks päeva enne jõule, et oleme nüüd ise pisikene pere ja veedame selle koos.
Meelis küsis enne, millest homme blogid, vastasin, et mõtlesin jõulutraditsioonidest nüüd õhtul ära kirjutada, hommikul beebikool; ta küsis, kas paned minu jõulud ka kirja, mis enne sind olid, ikkagi meie blogi ju... Ütlesin Meelisele, et ta paneks siis oma jõulud kirja.
Meelis: lemmikjõulud olid need kui mind karistuseks üksi koju jäeti!
Meil oli kolm varianti – olime kolmekesi kodus, ema tegi süüa terve päev, isa viskas saunas head-paremat (loe: viina), mina koristasin ja kui lund sadas, pidin lund rookima. Aga see mulle meeldis, vähemalt sain üksi õues olla. Tavaliselt oli see, et ema hädaldas igal võimalikul moel, kuidas oh, õudust, tema peab siin süüa tegema. See oli alati kõik nii dramaatiline.
Nagu tavaliselt sügiseti, oli vaja minna metsa, korjata ära kõik maailma seened ja pärast halada, kuidas neid on nii palju ja tema ei viitsi. Üsna pea kasutasin ma temaga seenel käies taktikat, et ei korjanud ühtki seent, ja ütlesin, et ei leinud või ei teadnud, kas see kõlbab korjata, lihtsalt, et hala vähem oleks.
Õhtu oli siis see, et kuue-seitsme ajal istusime lauda, sõime, vaatasime telekat, läksime korraks laiali, tulime jälle kokku, sõime veel, jagasime kingitusi, vaatasime telekat ja läksime magama… Leenu küsis, et mis ma kingiks sain. Ma ei mäleta. Ilmselt midagi suurt siis ei saanud ja olid suvalised rändom asjad, ala sokid vms tüüpilist laste unistuste “pehmet pakki”. Siiski-siiski, mulle meenub üks mänguasi. Ma tahtsin täiega mootorratturhiirt, aga ma ei tea, kas meil polnud siis raha või mis, aga ma sain suvalise mehikese mootorrattaga.
Variant kaks oli see, et läksime sugulaste juurde, kes elasid linnas. Seal nägi siis õhtu välja suht sarnane, kohtusime kuue-seitsme ajal, istusime söögituppa laua taha, sõime. Kui mul oli kõht täis, läksin ma teisele korrusele videokassettide pealt filme vaatama (rikaste sugulaste rõõmud). Vaatasin neid tunni-kaks-neli, käisin vahepeal all söömas. Kunagi jagati kinke, mina vaatasin ikka peamiselt üleval telekat, ema käis vahepeal kontrollimas, mida ma seal teen :D Selle koha suurim miinus oli see, et võõrustav paarikene võis tülli minna sekundiga iga pisimagi asja pärast ja kannatajateks olid enamasti külalised. Kui tülli ei mindud, mida juhtus harva, siis südaööks olime kodus tagasi.
Ja siis kolmas variant oli see, et läksime Peipsi äärde sugulaste juurde. Sinna sain ma kaasa ainult juhul kui mul oli hea tunnistus. Ütleme nii, et väga tihti ma seal ei käinud. Päris mitu aastat veetsin ma jõulud üksinda kodus nagu Kevin. Ja mis kõige naljakam, see meeldis mulle kõige enam. Mitte keegi ei hõõrunud mulle nina alla, et mul on tunnistusel kõik viied, sul pole. Need korrad, mis ma seal käisin, ilmselt veeti haletsusest kaasa, ei mäleta ma ka nagu midagi erilist. Kingitusi oli ilmselt rohkem, neil on peres rohkem lapsi, aga otseselt mulle midagi ei meenu. Tavaline, sööme, oleme, jagame kingitusi, mängime, läksime koju. Ei midagi erilist.
Paar aastat enne Leenu tulekut minu ellu, käisime me maal ema sõbranna juures. Ikka maal maal, lehmad, sead jne. Seal mulle meeldis. Väga. Vaikne, hästi lihtne, puupliidil tehtud söögid, sa tundsid, et oled oodatud. Mingit erilist programmi ei olnud, aga õhkkond oli see mis minu jaoks oluline oli.
Mingeid konkreetseid traditsioone minu peres pole küll kunagi olnud. Pere oli lihtsalt koos. Kõik.
Kui Leenu mu ellu tuli, siis läksid jõulud minu jaoks lõbusaks. Tõime alati juba esimeseks advendiks nulu, ehtisime seda koos, Leenu pakkis kinke, tegime piparkooke, õhus olid jõulud terve detsembrikuu. Sellest sai minu jaoks terve kuu kestev rõõmuaeg, ma ei oska seda nagu kirjeldada. Lihtsalt Leenuga koos me otsustasimegi, et oleme nüüd ise pere ja teeme oma jõulud koos ja lõbusalt.
Kui Leenu mind enda sugulaste juurde kutsus ja enda jõulutraditsioonidest rääkis, siis ma ei tahtnud üldse minna, arvasin, et see on samasugune passimine. Leenu peres on kõik nii ausad, keegi ei heida kellelegi midagi ette, ei hõõru nina peale. Inimesed tulevadki kokku ja neil on hea meel koos olla ja jutustada ja olla. Keegi ei ärple kellegagi. Inimesed olidki sellised nagu nad olid. Aga nagu Leenu siin ülevalpool mainis, siis neil pole kõige traditsioonilisemad viisid asjade tähistamiseks, aga ju ta kirjutab sellest teinekord.
Leenu blogi jätkub…
Aga tulles tagasi meie jõulude juurde, siis esimesel aastal meil suurt raha ei olnud, sõime kodus reaalselt pingi pealt, lauda meil polnud. Põssapraad oli siiski imemaitsev. Olime lihtsalt koos, jagasime kingitusi. Meelis meenutab siiani, et ma kinkisin talle maitseained, mida ma ise kasutasin. Järgmisel kahel vabal päeval käisime mõlemate vanemate juures…
Järgmisel aastal oli sama valik juba loogiline jätk… Mitu aastat sõitsime me kas 25 või 26 detsember Sharm El Sheikhi aastavahetust veetma. Ja nii ta läks, kuniks me veetsime jõulud hoopistükkis 35kraadise kuumusega Austraalias ja jõuluõhtul üldse töö tõttu lahus olles…
Alates 2013 aasta sügisest, kui oma rännakutelt tagasi tulime, oleme traditsioone veelgi murdnud ja veedame jõule sõpradega ehk meil on selline “üksildaste südamete klubi”, kokku tulevad need sõbrad, kes ei taha või kellel pole kuskil olla. Meelis on teinud teistele lastele jõuluvana ja saabunud alles südaöö paiku. Varasemalt oleme ka kingitusi teinud, seal aastal on plaan kingitusi mitte teha ja ühiselt hoopis kokata :)
Eks ole näha kuidas see siis välja näeb ja nüüd on meil täitsa oma pere ja beebipoiss ja.. Sõpradepaarilgi on beebipreili sirgumas. Eks mõni üksildane süda juhtub ka meie laua taha, et head ja paremat koos nautida. Kingitusi saavad ilmselt ainult lapsed. Vähemalt nii oleme me kokku leppinud, aga… Teades Meelist, siis ma ei usu seda enne kui õhtu käes :)
Uskumatu, juba nädala pärast ongi jõuluõhtu!
Kas teil on mingid kindlad traditsioonid, mida alati teete või kus käite või olete või kellega jõulud veedate vms?
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…