Meil oli vahepeal pulma-aastapäev

Pidasime vahepeal oma kolmandat pulma-aastapäeva ja kuigi plaanisime selle kahekesti veeta, liitus ikka paar parimat ja lõpetasime üldse väljaskäiguga.

Hakkas hommik aga sellega, et meil olid ka reedel olnud külalised, kes ei taibanud enne nelja hommikul lahkuda ja kui ma neli tundi hiljem Hedoni ärkamise peale ärkasin, siis mul oli tunne nagu ma oleksin puuga pähe saanud. Ja kuigi me olime mõelnud ühe kaltsukatiiru teha, siis.. Ei viitsinud. Passisime hoopis voodis ja rääkisime…

Arutasime pikalt-laialt seda oma kodu värki, tööle mineku värke, Hedoni lasteaeda minekut jne. Kuna Meelis on haiguslehel ja tegelikult üsna pea lõppeb tema tööleping, siis ametlikult oleme varsti kahekesti töötud. Aga arvestades, et oleme siiani ikkagi kuidagi elus püsinud oma väikeste sissetulekutega ja sääste on ka natuke, siis… Me oleme mõlemad vist natuke imelikud. Ma parem istun väikese raha eest kodus, kui lähen väikese raha eest tööle, et kaotada veelgi suurem aeg oma elust olla parega, või blogida (natuke ikka toob sisse ka, eks). Arutasime kuidas panna blogi rohkem teenima, kas müüa end maha igasugustele reklaamidele või jätkata nii nagu siiani, et kirjutan reklaamposte neist asjust, mis mulle endale ka reaalselt meeldivad või…

Meelis on samamoodi seisukohal, et enne peaks tööle minema tema kui mina, sest mina olen kodus (blogides) produktiivsem. Ühtlasi teen ma mingeid projektipõhiseid asju, noh, nagu blogiauhinnad näiteks ja millise töö kõrvalt ma saaksin nö enda asjadega tegeleda? Väga ei usu, et mõni tööandja käsi plaksutab, kui ma paar tundi nö tema ajast enda asju teen. Kui ma teeksin neid pärast tööd, muutuksid mu päevad hirmus pikaks.

Suht saba kinni, nokk lahti, nokk kinni, saba lahti teema.

Ütlesin siis Meelisele, et aga prooviks aasta aega to the max tööd teha, saaks selle kuradi laenu kätte, ostaks oma maja kasvõi kuskile maale ja oleks seal rahus ja vaikuses ja elaks ja nokitseks siis teha seda… Aga Meelis ütleb, et ta ei usu sellesse, et sissemaksuraha tuleb ikkagi kuskilt saada ja seda me ju naljalt aastaga töötades kõrvale ei pane ja üldsegi, millal see lotovõit meie õuele tuleb…

Aga tulles tagasi nüüd selle laupäeva juurde, siis lapsehoidja pakkus, et võtab lapse ööseks endale, et saame ka tähistada. Nii armas temast. Käisime siis kinos “Kaunitari ja koletist” vaatamas ja kuigi ma olin üsna skeptiline sellise “elava lossi” suhtes, siis ma arvan, et see on üks parimaid filme pärast “Titanicut”, mida ma võiks ka kaheksa korda veel vaadata ja iga kord uluks nagu eit.

Väga hea film oli. Ja koletis oli koletisena ka nii nunnu, et kui ta printsiks tagasi sai, siis ma olin, häh, oleks võinud koletiseks jääda.

Tulime koju, Meelis oli laua katnud, lilled toonud, kingitusegi lauale poetanud… Ma tegelikult lootsin, et ta ei tee mingit kinki ja ma saan sujuvalt 23:59 öelda, et hahaaa, aga mul on sulle kingitus. Jälle sain üle! As usual, eks.

Ma sain kingiks kokaraamatu, kukkbook – mis on tegelikult tühi retseptiraamat, kuhu ma saan hakata ise kirja panema endale meelepärast kraami. Ma tegin kohe nalja, et täidan ära ja siis müün kalli raha eest maha, ikkagi eksklusiivne ainueksemplar.

Meelisele kinkisin rahakoti, sest vana oli juba üsna ludru ja kuna kolmas pulmaaastapäev on vanarahva või ma ei tea mille järgi nimetatud naha-aastaks, siis sobis VonBaeri rahakott nagu rusikas silmaauku.

Külla tuli kolm parimat sõpra ja nii me siin veini jõime, niksenäkse nosisime ja otsustasime, et läheks välja. Käisime pool linna läbi ja tulime nelja paiku koju tagasi. Hommikul ärgates… Oli ilm nii ilus, et esimese asjana läksime turule, ostsime head-paremat ja otsustasime ka enda hoovis esimese grilli maha pidada. Külla tulid samad sõbrad, kes ka eelmisel päeval.

Lõikasime veel oksi, põletasime neid, tegime grilli, kiikusime ja tšillisime mitu tundi õues. Väga mõnus oli.

Kui Meelis kastma hakkas, et muruseeme paremini idanema läheks, siis Hedon käitus nagu koer. Ausalt. Ta täiesti hullus selle vee peale mis voolikust tuli. Lõpuks oli ta läbimärg, sest nii mõnus oli ju lompides hüpata, mis tekkisid, kõhuli maha porri kukkuda.. Ega Meelis ka tagasi ei hoidnud ja lasi ta konkreetselt voolikuga üle, et talt pori maha pesta. Kiskusin lapse õues paljaks, viskasin enda dressika talle peale ja kribinakrabinal tuppa sooja vanni. Karastatud poiss.

Eile oli ka tema esimene lasteaia proovikas jälle ja kõik oli tore ja mõnus, mängis teiste lastega ja ei kartnud kedagi, aga… Kui Meelis ütles, et “ma lähen käin korra poes”, siis oli kisa lahti.

No täna uuele katsele. Lohutav oli see, et üks tuttav just teatas, et tal kaks kuud laps karjus igal hommikul. Ohjah, ma ikka mõtlen, et kui karjub ja mul pole mingit tungivat vajadust teda sinna viia, siis las olla kodus. Aga loodetavasti läheb sel korral harjutamine paremini ja vähemalt sügiseks on ta siis valmis sinna üksinda jääma ja siis juba iga päev.

Meelis just kirjutas, et andis ta üle ukse üle ja siuke draama läks lahti, et hoia ja neela. Eks näis, mis sest saab. Ei oska see laps ilma meieta olla, nii harjunud ilmselt, et alati üks meist olemas. Samas lapsehoidja ja sõpradega jääb ilusti. Ohjah, ma pole seal ukse tagagi, ei kuule seda kisa, aga süda tilgub verd.