Miks me Ukrainast ei räägi?

Ma saan julgelt iga päev mõne kirja, et ma jagaksin mõnda kontot, pilti, informatsiooni – ma olen jaganud Ukraina kohta vaid üht postitust, kui mu sõbranna palus abi oma tädi ära toomiseks, kellele polnud autot ja kes ei saanud liikuma.. Miks? Mitte seepärast, et ma ei saaks aru, et mõni mees on peast soe ja Ukraina ei vajaks abi ja sõnumit ei peaks levitama, vaid seepärast, et.. ma tahan, et meie kontolt leiaks natukenegi meelelahutust.

Ma olen teinud rahalisi annetusi, saatnud toiduabi, riideid-jalanõusid, oleme pakkunud töö- ja elamisabi, ma olen mõtetes absoluutselt kohal ja teen nii palju kui meie võimuses on. Aga ma ei saa astuda iseenda elust välja. Selles suhtes, et elu läheb edasi. Nii meil siin kui neil seal. Neil kordades kehvemini, aga sõda ei pane kahjuks elu seisma.

Mind tegelikult ajendas kirjutama seda postitust Ženja Fokin, kelle podcasti ma paar nädalat tagasi kuulasin. Seal oli ka teemaks see, et paljud influencerid on öelnud, et nemad sõja ajal tööd ei tee ja et et paljud firmad on arusaajad ja nö edasi lükanud oma kampaaniaid. Jaa, see kõik on väga tore, aga teisalt ongi influencerite sissetulek reklaamimine, eks.

Ma lihtsalt hakkasin mõtlema, et miks influenceritele ette heidetakse, et nad tööd teevad. Seda, et kassapidaja tööle läheb, seda peetakse normaalseks või et keegi sõidab Rootsi, Austraaliasse või Inglismaale oma tooteid tutvustama. Seda tööd võib teha, aga sõja ajal pastakastet reklaamida on jube. Või näiteks Zara võib lahti olla ja riideid müüa, aga kui influencer vana litterkleidi müüki paneb, siis peaks selle kindlasti Pagulaskeskusesse viima. Et kust see piir läheb, mida tohib teha sõja ajal ja mida ei tohi.

Ma ei vaidle vastu, see mis toimub on kohutav, võtab igal teisel hetkel pisara silma, aga elu ei jää ju seisma. Ma saan aru, et kuskil on inimesed, kellel pole süüa, pesemisvõimalust ega võib-olla et üldse mitte mingit võimalust ellu jääda, aga me ei saa ju kõik langeda masendusse ja sellesse, et me mitte midagi ei tee, et kuskil on sõda. Seda kõike kirjutada on ka õõvastav, aga nii on. Me ei saa kahjuks panna maailma pausile.

Ma ei heida sugugi ette, et paljud influencerid jagavad ukrainateemalisi asju, ma isegi loen, klikin, jälle annetan..  Sest ma tunnetan seda õudu, hirmu.. Ja kuigi paljud need postitused teevad seest õõnsaks, ei taha ma neid meie kanalites jagada.

Kas see, et kuskil on sõda, tähendab seda, et ma ei tohi tunda rõõmu näiteks uuest kodust või uuest vaasist, või tohin, aga jagada on nõme? Ma lugesin just Epp Petrone postitust, kus ta sattus bussis kokku Ukrainast põgenenutega ja ta hakkas lakkamatult nutma ja ukrainlanna ütles talle, et ära nuta, enam pole vaja, me oleme siin, me oleme elus, edasi saab minna vaid paremaks.

Just nii ongi, see nutmine ei aita midagi, see ei aita neid, kes seal elu eest võitlevad või nälga surevad. Me saame vaid aidata oma võimaluste piires rahalise/riidelise/tarbekaupade abiga, aidata neid siin integreeruda ja mitte mõelda, et nad võtavad meie töö ära vms. Aga teisalt ei saa see tähendada ka seda, et me ei tohi oma elu üle õnnelik olla.

Minu isa sündis sõja ajal. Tallinnas. Oma maja keldris Uue Maailmas. Siis kui Tallinna linna langesid pommid. Just nii sünnivad praegu ka Ukrainas lapsed. Ja teate, mu isa elas vanaks meheks. Tema isa ja ema elasid väga kõrge eani. Elu ei jäänud seisma siis ja ei jää ka nüüd. Väga paljud tulevad sellest välja, kahjuks paljud ka lengevad, aga see on elu.