Millal tekib ühine rahakott?
Ma tahtsin tegelikult kirjutada sellest, kuidas me teiste meelest tihti kakleme ja vaidleme, aga ise sellest aru ei saa. Meie jaoks on see nö igapäev, kõrvaltvaatajale tundub kaklemisena vist. Aga kuna ma ei suuda ühtki head näidet meenutada, siis jätan selle postituse teiseks korraks. Kirjutan täna hoopis rahast.
Käisime eile Ülemistes, sest Hedonile on üle talve kõik tossud-tennised väikseks jäänud ja teadsin, et SportsDirectist raudselt saab midagi soodsat. Saigi, mingid 50€ tossud olid 15€. Suht normaalne. Ühtlasi ostsime talle ka ühed vihmasema ilmaga sobivad saapad, et mitte talvesaabastega kevadele vastu astuda. Kummikuid on meil kaks paari, aga nendega on tal omamoodi suhe, ta vahel lihtsalt keeldub neid jalga panemast ja näiteks mulle meeldib, et “välja minnes”, noh, külla või restorani vms, et ta näeks ka ilus välja, mitte mingi kummikutes Kalvi Kalle. Aga see selleks.
Kui me seal poes siis olime saanud talle kõiki jalanõusid proovida ja maksmiseks läks… (nipp, kuidas saada kahene paigale, et ta viitsiks üldse nelja erinevat jalanõud proovida – anna talle telefon ja ava videod, ta võib iseendast tehtud videoid sada korda jutti vaadata), siis Meelis ütles, et näe, võta pangakaart, mine sa maksa, ma lähen tripin temaga kuskil. Maksin. Meelise kaardiga.
Kui ma tagasi jalutasin, siis tabasin end mõttelt, et huvitav kuidas teistel on. Kas naised teavad meeste pinkoode, pangalogineid, rahalist seisu jne. Ja vastupidi?
Ma mõtlen, me oleme üheksa aastat kohe koos olnud ja meil on vist suht esimesest päevast peale olnud ühine raha. Või noh, kui me veel koos ei elanud, siis poes maksis parasjagu see, kes nö välja pakkus või see kellel raha oli. Kokku kolides maksin mina alati üüri ja Meelisele jäid autoga seonduvad kulud ja toidupoearved. Mingid jooksvad asjad, mis mul vaja oli, sain ma oma raha eest ja tema oma vajalikud asjad oma raha eest. Otseselt keegi kuskil näpuga järge ei ajanud, palju kellel arvel raha on.
Siis üsna pea, jäi Meelis haiguslehele (ka depressiooniga, kordades lihtsam nö versioon kui praegu) ja passis seal üsna pikalt, see tähendas, et pidime praktiliselt hakkama saama ühe palgaga. Saime ka. Siis oli see minu raha kuidagi veel rohkem meie raha ja me olemegi harjunud koos majandama.
Ja kui rääkida tänasest päevast, siis.. Me teame teineteise pinkoode, panka logimise infot jne, sest Meelis ei viitsi väga mingite arvete ja asjadega tegeleda. Kui vaja midagi maksta on (nt kindlustus), saadab ta mulle arve, et ma selle maksaksin. Maksan sellelt arvelt, kus parasjagu raha on. Meil võiks vabalt olla ühine pangakonto. Austraalias kusjuures oli. Väga mugav oli. Üks konto, mõlemal kaart. Ma ei teagi, kas Eestis on üldse neid ühiskontosid võimalik teha?
Leidsin Postimehest mingi artikkli, mis toob välja põhjused, miks ühiskonto on kasulikum.
Uuringud on näidanud, et abielule ei tule kasuks see, kui partneritel on eraldi pangakontod. Näiteks kulutavad naised rohkem raha lastele, nö omast rahast. Mehed ostavad jälle rohkem alkoholi ja raiskavad auto peale.
Raha on ju sinu teeninud, miks seda jagada? Võid ju arvata, et teenisid selle raha ise ja nägid vaeva, miks ei võiks sa seda nüüd üksi kulutada? Vale, sa ei teeninud seda raha täiesti iseseisvalt. Jah, sa käisid tööl, täitsid oma ülesandeid, kuid sa ei teinud seda üksi. Su abikaasa on sulle abiks, et neid võimalusi sulle üldse kättesaadavaks teha. Abielu on tiimitöö – kui üks võidab, võidavad mõlemad; kui üks kaotab, kaotavad mõlemad. Teil võivad olla erinevad rollid, aga te olete üks meeskond.
See viimane lõik on jumala õige. Abielu on tiimitöö ja kui me oleme valmis jagama oma elu, siis miks mitte raha. Ja üldiselt ongi see, et abikaasa toetab sind igati, et üks saaks nö tööd teha ja raha teenida. Seega, ongi meie raha.
Kuidas teil on? Kes mida maksab? Kas tead oma elukaaslase/abikaasa pangainfot, pinkoode jne? Kas tead täpselt kus arvel palju raha on? Kas see kuu saab veel korra kinno minna või ei? Ehk kuidas teie majapidamises rahadega on, kas sinu ja minu raha, või meie raha?
114 Kommentaari
Meil on ühine raha. Meil on see nn ühine konto aga see saab olla ainult ühe inimese nimel, meil mehe nimel. Aga samas on mul enda kaart ja kõik ligipääsu andmed. Ka pangas on tehtud volitus, et saaksin vajadusel seal tema eest toiminguid teha. Kuigi jah, volitusega ei saa päris kõike teha, panga enda poolne piirang. Nii on meil see olnud juba pea 6 aastat.
Ma saan aru, et mehel on konto ja nö kaks kaarti. Aga kui sina näiteks palka saad, siis annad mehe andmed v?
Mul on konto,minu nimel,mehel on kaart sellele ja minul kaart sellele aga see on ikkagi minu konto,lihtsalt mehe kaart on tema nimeline. Kui vaja palka maksta,siis tuleb vist ikkagi mehel enda konto nr anda ja minul enda konto nr.
Jah, mehe andmed annan. Siiani pole probleeme olnud :) ka peretoetused käivad sinna, käisin ainult ametkonnas ja tegin avalduse,et soovin sinna arvele. Mul on siis nö lisakaart enda nimega.
Meil on ka mehega täiesti ühine kõik. Tema samamoodi ei viitsi arvetega jamada ja siis mina maksan emma kumma arve pealt. Toidupoes ka maksame kuidas juhtub. Teame üksteise paroole ja netipanga paroole. Kuidagi hästi sujuvalt see läinud ja nii hea on nii. Raha pärast tülisi üldiselt üldse ei ole. Ei kujutaks ettegi et sina maksa see ja mina see. Sinu raha ja minu raha.
Meil algusestpeale yhine raha
Hetkel on nii, et kuna mees teenib rohkem, siis tema arvelt lähevad enamus maksud. Mina maksan arvetest ainult lasteaia eest.
Minu teenitud raha kulub põhiliselt söögike ja igapäevasteks kulutusteks.
Kuna mina haldan mõlemaid pangakontosid, siis kuulõpus suuremad kulutused lähevad samuti mehe kontolt
Mõlemal on oma pangakaart, eraldi rhaad, aga meil onnka jaotatud, et kes mida maksab. Ntks kui ma käin koolis hetkel muidugi ma saan raha, on nö oma raha ja teatud asjad maksame koos, mõned eraldi, poes käime mõlemad. Kuna mees käib tööl teenib ta antud hetkel rohkem. Kui tahan midagi kallimat osta siis mees annab juurde. Kuid teen ka mehele kingitusi jne kui leian kuskilt midagi ilusat ja vastupidi. Mehel on laps ka temaga seotud kulud kannab ta ise. Aga meil rahaga probleeme pole, saame ikka lubada, seda mida ennem. Meil kuidagi hästi läinud, ma küll eitea palju mees teenib, aga mõlemal kõik olemas, mis vaja. Varem kui tööl käisin sain rohkem lubada, aga samas kool ka investeering endasse, mis hiljem lubab jälle suuremat sissetulekut :) aga ilmselt ongi, et me kasutame raha sihtotstarbeliselt, maksud jaotatud, ja mõlemad rõõmsad, saame arutada ntks kuhu reisime, mida ostame jne.
Üksteise pangakoode teame ning suurema osa asju maksan mina, kuna abikaasa saab minimum emapalka. Aegajalt maksab tema. Kui minu süles on poiss, siis lasen abikaasal püksitaskust oma kaardi võtta ja maksta kui vaja.
Elan lapsega, majandan üksi :)
aga out of topic : ma vaatan alati Meelise t-särke, need on ülivinged, siin poodides kolades ma neid näinud ei ole, kust need pärit on, kasvõi see?! :D
See on Odessast ostetud kui mu mälu mind ei peta. Suurem osa särke on Taist. Eestist eriti T-särke ei ostagi.
Meil ka suht algusest peale olnud ühine rahakott . Meil üks kaart ja see minu nimel ja siiani pole probleemi olnud .
Meil sarnane, nagu teil. Ka 9 aastat koos ja koguaeg üsna ühine raha olnud. Mina maksan arved meie mõlema kontodelt. Aga mul raha vähem ja kui see kuu lõpus otsa saab, siis võtan kasutusele pangakaardi, mis minu nimeline, aga mehe kontoga nö. Suuremad ostud arutame ikka omavahel läbi, aga igapäevaselt me ei uuri, millele teine kulutab. Täitsa toimib.
Mina aga ei mõista paare, kellel erinev rahakott. Kuna mul endal nii pole olnud, siis ei oska mõelda ka, mismoodi nii võiks toimida. :)
Meil eraldi rahad elukaaslasega. Kuidagi on kujunenud kes mida maksab. Minu peal on osad arved ja söök. Temal autokulud,kulub ka suitsule piisavalt,korteri kommunaalid, vanema lapse alimendid ja meie yhise preili mässud jms. Kuna minu emapalk lõppeb 2 kuu pärast siis ilmselt suvel tuleb olude sunnil rahakott yhiseks teha :D Niikaua kuni mina jälle tööle saan. Mina maksan ja arveldan koguaeg kaardiga,sularaha ei tunnista absull ! Ja härral hoopis ristivastupidi. Ainult sularaha.
Meil on mõlemal oma isiklikud kontod ja lisaks on meil ühiskonto, kuhu iga kuu kanname teatud summa – selle eest siis käime peamiselt toidupoes. Lisaks on meil vastavalt sissetulekule maksud ära jagatud ja kõik on ilusasti eelarvefailis kirjas – seega on meil üksteise tuludest ja kuludest selge ülevaade ja panustame mõlemad pere eelarvesse, kuid on säilinud ka isiklik raha. Mulle sobib nii kõige rohkem. Lisaks sellele, et mulle endale meeldib, kui mul on iseseisvus oma rahadega majandamisel, muudaks täiesti ühised rahaasjad üksteisele kingituste-üllatuste tegemise raskeks :D
Üllatused on jah nii rasked :D
Meil samuti ühine. Teame üksteise paroole ja võime mõlemad mõlemaga maksta. Kui on mingi suurem väljaminek plaanis siis arutame enne läbi ja jagame näiteks pooleks jne.
Meil on kokku kolimise algusest alates olnud nii, et tema maksab koduga seotud kulud (alguses üür, nüüd laen, lisaks siis kommunaalid, internet, tv) ja mina ostan söögi ja majapidamistarbed, lisaks nüüd siis lemmikloomale vajaliku ning enamsti ka lapsele riideid. Mul autot ei ole, enda autoga seonduvad kulud maksab tema. Väljas käies maksab see, kelle mõte oli minna või kui koos planeerime, maksame pooleks. Reisidega sama. Teenime mõlemad normaalselt, tema veidi rohkem kui mina ilmselt, aga ausalt öeldes ma täpselt isegi ei tea, kui palju ta palka saab. Sama ilmselt vastupidi. Mõlemad paneme ka raha kõrvale, mille eest siis teeme suuremad ostud kodu jaoks/remonti/käime reisimas. Teineteise pangakaardi pin-koode teame, sest on olnud juhuseid samamoodi, et tema nt ei viitsi mingisse poodi tulla ja annab kaardi, et näe maksa või vastupidi. Netipanga andmeid ei tea, mitte selle pärast, et hullult varjaks kontoseisu, vaid lihtsalt pole vaja olnud. Ehk, et pangakontod on meil eraldi, aga majapidamisse panustame suht võrdselt, samuti paneme kumbki mingi summa kuus kõrvale. Ülejäänud rahaga teeme mõlemad, mis heaks arvame. Siiani nii toimib, aga kui ühel meist peaks sissetulek mingi põhjusel tunduvalt vähenema või üldse kaduma, arutaksime kindlasti rohkem ja täpsemalt, kuhu ja kuidas raha kulutada.
Meil on ka kuidagi algusest peale kujunenud see, et on meie raha. Arveid maksame nii, nagu jumal juhatab, kord tema, kord mina ja kord mõlemad, kuidas iganes satub rahaline olukord kummagi kontol parem olema. Poes maksame samamoodi, kummal kontol raha on, sealt ka selle raha võtame. Ei ole nii, et tema raha on tema oma ja minu raha on ainult minu päralt. Aga(!) seal on üks konks. Tema teenitud palgast ei ole küsinud ega ei kavatse ka küsida raha enda nö kulutusteks (a’la väljas käimiseks või pidutsemiseks või mingite meigi pudipadideks), sellega on mul mingi teema, et kui tahan üksi välja minna või midagi endale osta, peab mul endal selleks vaba raha olema ja kui ei ole, jääb see lõbu ära. Aga kui see välja arvata, siis jah, kõik on ühine, plaanis on ka ühine pangakonto teha, mis kõlab meie mõlema jaoks mugavalt. Laste peale kulutame samuti mõlemad raha, mitte ei ole suhtumist, et näed, sina saad emapalka, sina ostadki selle eest nüüd lastele riided ja toidu ja misiganes veel. See lihtsalt on kuidagi loksunud paika nii, et panustame ühiselt kõigesse ja ei ole seda sina-mina-sinu-minu teemat.
Ma ka Meelise raha enda lõbustusteks ei kasuta :)
Ei tea mehe netipanga paroole ja tema ei tea minu omasid. Samuti ei tea ma palju tal kontol raha on või tema minu kontojääki. Isegi seda ma täpselt ei tea palju ta palka saab. On öelnud küll, aga läheb meelest ära. Suurusjärku ikka tean muidugi, aga sendi pealt mitte. Erinevate arvete maksmine on kuidagi jooksvalt kujunenud. Osad maksame pooleks, osad maksan mina ja osad tema. Toidupoes maksab see, kes käib ja kui koos käime, siis tavaliselt mees. Palka saame mõlemad üle eesti keskmise ja kummalgi millestki puudu ei jää. Väiksemate sissetulekute korral oleks majandamine muidugi teistsugune.
Ühine. (Me 9 aastat koos olnud, imelik suts, kui eraldi rahad. Minu sissetulek hetkel aind 80€. Ei mängix välja )
Ennem tuli mehe palk minu kontole, siis opereerisin sealt. Nüüd tuleb tema kontole. Ennem tegin sealt ük omale, et arveid maksta (kuna mul salvestatud määratud maksetesse need) Aga nüüd salvestasin talle ka need ja maksan sealt. Pinnid ja paroolid on minu käes hoiul. Loogiline ka, sest ta Soomes rohkem, kui Eestis ja vahest pole aega nettigi minna, et mingite ük’dega mässata. Lihtsam mul toimetada Poes käies maksab see, kellel parasjagu kaart ennem kätte satub Või kellel kaardil raha vms.
Kui hakkan mõtlema eelmiste kooselude peale, siis rahaga majandamine on alati minu õlul olnud.
Maksame arveid ja käime poes mõlemad. Minu arvelt kodulaen ja autoliisingud. Kannab mulle iga kuu 200-400 EUR. Eelarvet teen mina. Mees küsib vahest, palju kulusid lisaks tavalistele maksudele on. Üksteise netiparoole ei tea, ka mitte emailide ega Facebooki. Pangakaartide koodi teame. Üksteise palganumbreid ei tea. Suurusjärk on teada. Kui ükskõik kummal raha vaja, siis anname. Minul 1. temal 8.kuupäeval palgapäev. Lasterahad, üüritulu jms tuleb mulle.
Üksteise palganumbreid ei tea? Minu jaoks tundub see mõistetamatu. Miks?
Meil ka suhteliselt suhte algusest olnud, et maksab see kellel on. Pole kunagi probleeme olnud. Vahest suuremate ostude puhul oleme raha tagasi andnud, aga seda rohkem eneseuhkuse pärast, mitte vajaduse. Lihtsalt halb tunne, kui käisime shoppasime mulle riideid ja mul raha polnud ja äkki on tal nüüd midagi vaja ja raha pole kontol. Aga kui mul tal tagasi midagi maksta pole, siis ei maksa ka. Rohkem on ühiseks rahaks muutunud pärast kokkukolimist, ei viitsi keegi tagaajada, seda kes rohkem maksnud on. Maksab see kellel on. Nt üüri maksame enam vähem pooleks, ehk ma annan mehele osa rahast. Ja kuna söögi maksab aint tema alati, siis ma kannan lihtsalt ühiskontole mingi summa, mida me siis kasutame reisimiseks. Aga kuna mul palk väiksem ja pärast suurt midagi järgi ei jää, aga mul ikka uusi jalatseid vaja või arsti juurde minna, maksab mees. Tema arust see vägagi normaalne ja meile sobib see korraldus.
Meil ka mehega nö ühine rahakott, kulud oleme enam-vähem ühtlaselt ära jaganud, et tema maksab üüri ning mina kõik muud arved, oma tekefoniarve saadab ta ka mulle. Kommunaalid on ka minu kanda, mees ei tea, kuhu veenäitugi saata :D. Teame mõlemad üksteise kaartide PIN koode ja muud igapäevased asjad ostab see, kellel parasjagu raha on. 5 aastat koos olnud juba ja kuna me kolisime põhimõtteliselt kohe kokku ka, tuli see kõik kuidagi loomulikult.
Me oleme nats üle aasta koos elanud, raha läheb kõik pooleks. Temal oma pangakonto, minul oma. Üür, arved, toidueelarve, kõik arvutan mina kokku ja siis tema kannab mulle 50% rahast, mina teen ülekanded. Mis kummalgi oma kontole üle jääb, on “isiklik raha”, ehk siis kui ühel meist tuleb mõte restorani minna, siis see maksab, kes kutsus, oma rahast. Lähme koos reisile, siis kõik kulud arvutame kokku ja jagame pooleks, pärast arveldame. Isiklikud kulud (trennid, omaette väljaskäimised, juuksurid jne) need muidugi isiklikust rahast.
See ei olnud minu mõte, aga kui tal on seda vaja, et end turvaliselt tunda või misiganes, siis okei :D
Aa, ja pin koode ja igasugu paroole teame üksteise kontodel. Palganumbreid teame ka.
Meil ka ühine. Mehe palk ja muud rahad laekuvad minu arvele, k.a minu palk.
Kaardid on mõlemal -arvetega tegelen mina. Mehele see meeldib ja mulle ka.
Meil on nö ühine rahakott algusest peale.
Offtopic: kle mis värk sulle selle Kalviga on?:D ta snapis tegi sind maha , et sind ei tohiks iial usaldada:D
Mul tegelt pole KKga midagi :D pole temaga elus suhelnud ega midagi. Aga ma nägin ka seda snappi, vist lampi jutu jätkuks ütles, kuna ma just see hetk helenile kirjutasin :)
Meil kaa ühine raha. Kuna mees saab palka minust umbes 4-5 korda rohkem, siis teeme meie nii, et tema maksab arved ja mina jällegi ostan lastele mida vaja, koju söögid ja pudipadi, mida parasjagu vaja on. Samas jälle ka jagame raha, kel on see annab sellele, kel parasjagu pole janii.
Põhimõtteliselt võib vist öelda, et ühine raha, kuna mees maksab kõik arved, ostab toidu. Minu palga paneme enamasti kõrvale ja kasutame vajalikeks suuremateks välja minekuteks nagu ala auto remont vms.
Meil on sellessuhtes ühine rahakott, et täiesti suva, kelle arve pealt mingi raha läheb. Ja ei jaga kunagi, et sina maksid selle, siis mina maksan selle. Oleme 7 aastat koos olnud ja algusest peale pole mingit eraldamist. Maksab see, kes parasjagu esimesena kaardi välja võttis. Kuidagi on aga nii kujunenud, et tema maksab laenu, kommunaalid, koduvalve, mina teliale interneti ja teleka eest.
Rohkem igakuiseid makse meil pole. Autod meil on mõlemil isiklikud, aga liisingu, remondi ja kütuse eest me ise ei maksa. Mina käin 90% ajast poes,ostan süüa, kodutarbeid (kodukeemia jne), kassidele vajaliku. Aga seda sellepärast, et minul lõppeb tööpäev ja koolipäev varem ja tobe oleks oodata teda koju ja siis alles poodi minna. Oma riiete eest maksan alati ise, sest meeldib üksi poes käia. Ma arvan, et kuus kulub meil sama palju. Ja alkoholi ostame poest me väga väga harva. Pigem oleme sellised, kes alkoholi joovad kuskil väljas. Kui mingi üritus, siis meil on tagavarad kodus olemas sellest, kui keegi on kinkinud. Suviti vast ostame õlut, aga seda ka Lätist… Aga teineteise kaarte pole me enda kätte võtnud. Me oleme suhteliselt säästlikud, seega pole olnud sellist hetke, et “pole arve peal raha”. Ta küll annab vahepeal, et näe mine shoppa, aga see on kuidagi tobe.. käin ise tööl ja ja miks ma peaks tema kaardi võtma, kui mul endal parasjagu raha on? Ta on oma PIN koodi mulle tuhat korda öelnud, aga mul pole meeles. Samuti pangas.
Ahjaa lisan, et need, kes arved maksvad on kujunenud sellest, et kes tellis mingi teenuse ja ajas. Tema näiteks tegeles G4S-iga ja tema nimel on kodulaen ja automaatselt tulevad tema e-maili peale ka kommunaalid siis. Mina tegelesin sellega, et kodus oleks internet ja telekas pilt. Ja kuna mina saatsin e-maile ja olin kohal, kui paigaldamas käidi siis sai antud enda e-mail ja sinna laekuvad arved. Ei ole tulnud pähegi, et saadan talle arve edasi, et kuule ole hea ja maksa.
No ma maksan tavaliselt tema arvelt neid. Meelisel pole aega arvutis passida. No eriti kui tööl käis. Siis oli väga vähe arvutis ja pigem juhtuks, et jääb maksmata. Siis lihtsam kohe kui tuleb arve, mulle saata ja ma maksan. Üldiselt tema arvelt, aga samas kui mul raha arvel see hetk rohkem, maksan enda arvelt.
“Autod meil on mõlemil isiklikud, aga liisingu, remondi ja kütuse eest me ise ei maksa.”
wow…
Tööandja ilmselt kannab kulud
Tal mu meelest isa vms kinkis auto.
Kulud katab tööandja mõlemil, auto sain kingituseks vanematelt (mitte ainult isalt). Mees sai lihtsalt vanematelt auto, sest seda oli vaja. Elasime mõlemad varem linnast väljas ja ta pidi sageli venda vedama või ka perefirma asju ajama. Nüüd siiani vahel ajab selle autoga asju aga see jäi kui “kodust väljakolimise kingituseks”. Autode peale kulub kuus ainult nii palju kui pesemas neid käime. Oleme head lapsed vist ka, käime väga palju oma vanemaid aitamas ja ju siis oleme ära teeninud. Mina töötan ühes transportettevõttes ja liikumist on palju.
Meil ka ühine rahakott juba aastaid. Mina tean mõlemi pangakoode, mehel pole enda omad ka meeles, kuna selle poolega majandan mina. Maksude jagunemine on kujunenud kuidagi iseenesest: mina maksan toidupoe ja muud arved,eluasemelaen ja suuremad ostud lähevad mehe kontolt. Emmal-kummal raha juurde vaja, siis teise käest saab.
Hahaa! Mu mees on mitu korda mulle helistanud, et tahab lõunale minna, aga pin koodi ei mäleta. :D
Arved oleme elukaaslasega omavahel ära jaganud, tema kanda on veidikene rohkem tavaliselt (kodulaen), aga üldjuhul on arved siiski 50:50 põhimõttel ära jaotatud. Samamoodi ka näiteks poes käimisega, bensiini ostuga ja muu vajalike asjade ostudega. Teenime mõlemad üle keskmise. Tema PIN-kood mul meeles ei püsi, kuid minu oma on tal teada ning siiani teineteise arvelduskontodele internetipangas asja pole olnud. Samas ei varja meist kumbki midagi – räägime ikka enda palkadest, säästudest ja muust sellisest.
Seega otsest nö ühisrahakotti(-kontot) meil pole, aga kõik ostud ja suuremad väljaminekud arutame teineteisega läbi. Mõlemale selline põhimõte meeldib ja hetkel ei näe põhjust selle muutmiseks. Selle järgi teab alati juba ette, kui palju peale arvete maksmist kätte jääb, kui palju saab säästudesse kanda ja nii edasi. Aga samas on ka arusaadav, et igas peres on see omamoodi. Meile meeldib nii :)
Ma nt üldse ei saa aru sellest 50:50 maksmisest. Mitte ainult teie puhul, vaid üleüldiselt. Ala mees maksab reisi ja siis sa kannad talle pool raha?! Milleks? Siis sa bronnid hotelli ja mees kannab sulle pool. Arusaamatu. Eriti kui raha on ühiselt kasutatav ühise reisi jaoks. Mis vahet sellel siis on, kes natuke rohkem/vàhem maksab.
Tean ka paare, kes reisil olles nt restorani arved pooleks teevad. Mu jaoks täielik müstika ja maagia.
Minu jaoks täiesti arusaadav. Reisile läheme ju mõlemad ja see on suur väljaminek ikkagi. Kas siis peaks nii olema, et mees maksab mitmetuhandese reisi üksinda kinni? Meil on ka ära jagatud ühised kulutused, s.t lapse ja kodu peale, suuremad ostud arutame läbi ja maksame pooleks. Mõlemad oma teenitud rahast ja mis mõlemale sellest rahast üle jääb, sellega teeme, mida heaks arvame. Ei ole nii, et kuu lõpus lähen mehelt küsima, et kuule, ma maksin see kuu kõik asjad kinni, aga tahaks nüüd tampoone osta,
No kuidas kellelegi jep. Samas kui mees maksab reisi, siis maksa sa kohapeal kõik. Oletegi tasa :)
Jah reisi puhul ei saa ma ka aru. Kui igapäevaselt jagada kulud ära põhimõttel, et 1 oma kontot tühjaks ei tõmbaks, siis reisile minnakse ju ikka nö säästude v laenu eest. Võibolla kui oleksin deitimise-faasis, siis veel, aga perena on see imelik. Mina näiteks maksin tulumaksutagastuse eest sissemaksu ja siis ülejäänud reisiraha igakuiselt reisifirmale. Reisil olles maksis jälle mees jäätise, jookide jms eest. Loomulikult ostsin ka ise. Mu jaoks oli loogiline, et ma tulumaksuraha eest maksan, sest see tagastus on nn tänu lastele nii suur. Mul on 3 last ja nende abil saan lisavabastuse maha arvata + trennid, lasteaed jne.
Jep! Deitimise ajal jah, ma saan aru. Aga ma ei kujuta ette, et me läheks reisile ja meil oleks üldse eraldi raha :D me vahetame või võtame kaasa hunniku raha ja paneme selle tavaliselt seifi, ja kui kuskile lähme siis võtame palju vaja, sealt kaasa :)
Ma võib-olla väljendasin end valesti, aga päris nii “hull” ka ei ole. Näiteks hiljuti oligi elukaaslane see, kes reisi välja tegi ja mina maksin koha peal asjade eest – nagu ka Sina näitena tõid. Järgmine reis on arvatavasti vastupidi – mina maksan reisi eest, mees majandab muuga. Seega jah, me ei aja sente taga, vaid lihtsalt on välja kujunenud, et panustame mõlemad oma rahadega umbes võrdselt. Poe ja bensu osas ma mõtlesin siis seda, et ostame toitu ja bensiini kordamööda, mitte ei hakka 50% summast üle kandma teisele.
Me oleme koos olnud poolteist aastat ja sellest peaaegu aasta oleme elanud omas kodus. Mees maksab laenu ja muud arved, poes toidukraami enamasti mina. Samuti läheb minu arvelt iga kuu kindel summa säästukontole ja ka remonditarvikud-vahendid maksan mina (kuna oma kodu vajab korralikult kõpitsemist). Alles hiljuti arutasime seda ühise konto teemat ja kuidagi kummalegi meist ei tundunud see vajalik ja mõte võõras. Ikka eelistame oma kontot omada kuigi raha on peaaegu algusest peale ühine olnud. Palka saame ka suhtkoht võrdselt.
me teame vist üksteise arvuti paroole, a mei käpi teineteise asju pole vajadust. Kui just arvuti abi pole vaja ning logib enne mind arvutisse sisse.
pin koode me oleme rääkinud, a me ei kasuta teineteise kaarte. Suuremad ostud teeb tema, väiksemad oma ostud teen ma eraldi. Pisiarveid maksame eraldi, kuid kui ma tahan endale midagi lubada a hoian vähest raha, siis mees annab raha ja lähen tuulutan ning ostan endale midagi vajaliku soodsalt. Vahel ma olen kandnud talle raha, et ta ei kulutaks minu peale, a sellest üritan ka loobuda, sest oleme koos ja ta võibki osta meile süüa jms.
sul on enda juuksed kasvanud nii pikaks või pikendused? :) ilus igati.
Mul oma juuksed jep :)
Ära valeta, näha ju, et pikendused. :D Ilusas olenemata sellest.
Mul ei ole pikendused! Miks ma peaks sellist asja valetama?!
Kas mulle tundub v6i sa marimell oled hullult paksuks tagasi l2inud
Haha see lilla teeb ja paksuks :D mul kaal sama ikka.. mingi 68-69
Kuidas on võimalik, et mõned inimesed ei tea oma partneri palka? :D Kas tõesti on see nii tabuteema? Minu meelest on täielik rahaline avatus/ühine rahakott suhtes täiesti normaalne.
Mu meelest ka veider. Ma küll tean :)
Kas te töölepingut pole läbi lugenud? Palganumber, töösaladused jms ei kuulu 3.isikutele avalikustamiseks :)
Perekond on julm kolmas isik :D
Nooh täna happy family, homme.. On asju, mida ei pea kodus jagama.
Kuidas siis saab koos elada – perena, lastega? Tahate oma kodu osta, lähete panka kodulaenu taotlema. Mismoodi lähete, kui ei tea pere sisetulekut? Tahate renoveerida maja / remontida korterit. Mismoodi, kui ei tea pere sissetulekut?
:D See punkt on üks kõige levinumaid töölepingu osi, mis tegelikult on juriidiliselt kehtetu.
Pole kunagi huvitanud selline asi. Tean ju tema eriala järgi umbes palju saab. Pole iialgi tulnud pähe küsida “palju sa palka saad?” või “palju sa uuel kohal saama hakkad?” See pole ju üldse mingi teema. :D Pole ka minult kunagi keegi sellist asja küsinud, välja arvatud mõni imelikumat sorti inimene, kellel on oma issued.
Ma ei tea, minu jaoks suht elementaarne teada :) no nt kui Meelis tööd vahetaks või ma hakkaks tööle minema, siis ikka ju arutaks palganumbrit ka. Et kas rohkem kui praegu või kas selle raha eest see koht on ikka see või ei jne
Ei ole tabuteema, mind lihtsalt ei huvitagi palju ta teenib, sest arved on meil makstud, toit on laual ja katus pea kohal :D Ja seda ühiselt.
Meil oli algusest peale ühine raha. Aga nüüd on juba pooltest aastat nii et minu palk läheb kõik nö kinnisele kontole. Alguses kogusime kodu sissemakseks nüüd pulmadeks, usun et ka edaspidi jätkub nii. Väga mugav ja majandame siis kaasavarvega tema maksab kõik arved ja kui vaja siis annab raha mulle või ostab mis soovin. Ma eriline kululutaja ei ole ka seega mul kulub üsna vähe. Aga kaasa arveldab ju lisaks arvetele ka auto ja kõige muuga seega tema käes on pangakaart millelt raha kulutame.
Meil selline süsteem, et mina maksan kuu algul arved, annan lastele taskurahad ja ostan neile kõik vajamineva. Kui mees kuu keskel palka saab, siis kannab mulle arvele “hädaabi” raha, juhuks kui peaks ruttu vaja minema, kui tema tööl on (elame väikelinnas, aga mees töötab Tallinnas) ja ülejäänud kuu ostud (toit, riided meile endile jne) läheb mehe arvelt. Enamasti käin poes mehe kaardi/rahakotiga. Tean tema netipanga paroole ja kaardi pini, sest vahest vaja kiireid ülekandeid teha, kui ta tööl ja siis helistab ja palub ära teha. Mees teab minu kaardi pin koodi ja smartID koode ja käib vajadusel minu kaardiga poes. Elanud oleme koos peaaegu 10a, ning meil on ühised lapsed ja minu arust on raha jagamine sama, kui eluaseme jagamine. :)
Väga hea võrdlus! Jagad kodu ja voodit, jaga ka raha :)
Oleme elukaaslasega koos olnud pea 4 aastat ja meil on erinevad pangakontod, kuigi pangakaardi paroole teame mõlemad. Arved maksame me tavaliselt pooleks(üür+ kommunaalid), aga poes käies maksame kuidas juhtub, tavaliselt üle ühe. Väljas käies maksame mõlemad enda eest. Olemas on meil ka ühine konto, aga sinna kogume me raha enda elamise jaoks, kanname iga kuu teatud summa ja seda me ei puutu.
Lisaks tegeleb mees investeerimisega ja selle raha võtab ta enda arvelt ning kui mina tahan midagi teha, siis on minul ka oma raha.
Praegu mõtlen, et kavalad on need naised, kes mehe kaardikoodid, netikoodid, meilikoodid jne koodid on enda valdusse saanud. Nii ei teki mehel eriti petmiseks võimalust. Ok võimaluse leiab ikka, aga algaja jääks ruttu vahele :)
Ma nt niimoodi üldse väljavõttes kolamas ei käi…
Pole abielus aga koos 13 aastat. Ei, ühine rahakott pole aga on ilusti ära jaotatud, kes mida maksab. Tema auto, lasteaed, kommunaalid, sidevahendid ja kindlustused. Mina trennid , eluasemelaenu, oma krediitkaarti ja elektri. Ta kannab igakuine mulle kindlasumma toiduraha millega mina siis majandan.
Mulle nii sobib. Tean, et temal püsib raha paremini alles ning vajadusel saan juurde küsida või ta kogub tagavaraks.
Suuremad ostud arutame läbi.
Tema pangakoodi tean aga konto info mind ei huvita. Ta on meie suhtes raha asjadega arukam.
Abielus ei ole. Kümme aastat koos, 2 last. Teame mõlema töötasu, aga teineteise pangakontol ei käi, kogumisarvet haldab mees.
Laias laastus on nii, et mees maksab kõik arved (kodulaen – kodu omanikud oleme mõlemad, kommunaalid, laste huviringid, autoga seotud kulud, tema enda kindlustused). Olgu öeldud, et mees teenib minust hetkel ca 4 korda rohkem (mina läksin alles osalise koormusega tööle nädalas, väiksem laps on 2 – aeda läheb suve lõpus). Olen seega mõlema lapse ajal olnud ka ülevalpeetav (peale VH lõppu).
Kui koos käime poes, maksab üldiselt ka mees.
Loomulikult tean pere rahalist seisu. Ikka küsin, kas jääb üle, et kogumisarvele panna. Võin öelda, et on ikka meie raha.
Mina olen peres rohkem laristaja tüüpi, aga üldjoontes oleme samal lainel :)
Meil algusest peale ühine olnud. Arvetega tegelen mina. Neid siis maksan emma-kumma arvelt ja väga vahet pole kelle pangakaart juhuslikult poes käiku läheb.
Ma isiklikult väga ei mõista eraldi majandamist….veel eriti kui pikalt koos ja ühised lapsed. Kui palju peavalu ja arvutamist, selle asemel, et lihtsalt koos elada ja mõelda pigem kuidas ühiselt veel rohkem raha teenida vòi kuidas oleks mòistlikum seda kasutada. Vòib olla ma ei mòista seda ka muidugi seetòttu, et mees teenib kordades rohkem (enda palk samuti üle keskmise), aga siiski temal palju suurem teenistus ja kui ühine reis, siis kas ta peab kehvema reisiga leppima, sest mul pole vòimalust nii palju reisi eest välja käia…ok vb tobe seletus, aga siiski…meil ju ühine elu. Samal ajal kui istusin lapsega kodus, sai tema ju tööalaselt areneda, minu tööelu ju jäi soiku….ma ei tea…aga no peaasi et kõik rahul on, kuidas iganes majandatakse :)
Palun näita pilte Hedoni jalanõudest ka :).
Panen instasse, vaata :)
Meil on rahad eraldi, aga mina tean mehe koode ja saan igal ajal tema panka sisse logida. Tema minu omi ei tea. Tundub ebaõiglane? Tegelikult on põhjus selles, et mu mees ei viitsi samuti ise arveid maksta jms asju õiendada, siis see on kõik minu teha. Minu konto andmeid ta pole kunagi küsinud ja pole vajadust olnud ka nende järele, kui tekiks, siis loomulikult ma annaks. Minu sissetulekud on muidugi kordades väiksemad ka, et ega ta sealt midagi ei saakski nii väga :D Omi asju majandame kumbki ise, lastele ostab enamasti mees asju, koduarved jagame pooleks.
Nagu ikka öeldake, et ela sa kui rikkalt v vaeselt tahes, oma raha peab inimesel olema :)
Ühine rahakott on okei aga probleemid võivad tekkida siis kui 1 osapool tahab omale midagi suuremat (kallimat) osta. Näiteks meeste puhul on see tehnika (minu puhul:)) fotokaamera, televiisor või mis iganes). Et ala kas on ikka nii kallist vaja ja blablabla. Selles suhtes on see ühine rahakott nii ja naa ikkagi. Arved, toidud, reisid muud on jh loogiline et ühine aga muu puhul…
See vist oleneb naisest ka. Ma ei pane pahaks mehele tehnikaasju. Ala Meelis tahab 800€ objektiivi, siis… me arutame küll, aga üldiselt kiidan heaks. See on tööks vajalik ja selle teenib ju nö tagasi :)
meie elame juba 15 aastat koos ja meil on 5 last .seega rahakott on ühine.Esimesena tuleb lasteraha ,millest maksan suuremad maksud,siis tuleb minu palk ,milest maksan veel alles jäänud maksud ,heal juhul telia ja lasteaed ,ülejäänd raha jääb söögile ja kui abikaasa palk tuleb ,ostan lastele mis vaja,auto kütte ja ongi kõik.
“Nooh täna happy family, homme.. On asju, mida ei pea kodus jagama.”
– Täiesti arusaamatu, miks ollakse/elatakse koos kui teineteist ei usaldata. MILLEKS?
Õnnelikus suhtes on ju iseenesest mõistetav, et teineteise eest saladusi ei ole ja kõik on ühine, sh ka raha.
Meil tekkis ühine rahakott suhteliselt ruttu, esimesed pool aastat umbes jagasime ja arvutasime kulusid pooles, st et üks maksis terve kuu kulud oma kaardiga ja mingil hetkel arvutas tsekid kokku ja küsis siis pool raha tagasi. Mingi aeg muutus see aga ebaoluliseks ja polnud enam vahet kes ja kui palju maksis. Nüüdseks siis väljakujunenud teatud maksud mis ühe ja mis teise konto pealt maha lähevad, aga mingit arvestust küll ei pea. Kõik suuremad kulutused räägime loomulikult läbi ja kui vaja siis kanname raha ka teineteisele.
Ma olen kahjuks elus näinud, et meespool võib üleöö muutuda. Tuli noorem ja ilusam asemele. Ma olen veel ise 30ndates, kooselu üle 15a, 3 last aga ei ole nii sinisilmne. Saan ise hakkama ka siis kui meest kõrval pole. Palganumbrit pole vaja tuututada. Piisab kui suurusjärk teada.
Mis sellest muutub, kui lähme lahku ja mees teab mu hetke palganumbrit?
Meil on abikaasaga SEB-is ühine konto , mille kaart on mõlemil.
Aga konto on nagu ühe inimese nimel?
Ma pole uurinud. Aussis oli nii, et kontol oligi kaks nime aga seal oli olulisem kontonr kui nimi. Raha tuli ikka üle, peaasi, et konto nr õige.
Meil on nii , et abikaasal on SEB-is enda nimel konto mille lisakaart on minul ja ka minul konto mille lisakaart ka temal.Päris mõlemi nimega kontot teha ei saa jh aga lisakaardi saab küll. Pole teadlik kuidas teistes pankades on.Aga iseenesest väga mugav süsteem.
Mul ja mehel on samuti ühine rahakott, seda tegelikult juba päris deitimise algusest saati. Ei olnud nii, et mina olen naine ja mina ei maksa, aga polnud ka nii, et iga hinna eest surun oma raha letile, et mitte tänuvõlglaseks jääda:D Lihtsalt nagu teilgi- kel raha oli ja välja pakkus, see maksis. Kokku kolides leppisime kokku, et minu kanda jääb söök ja temale üür ning arved, mis jällegi ei tähenda, et see joonepealt nii oleks, lihtsalt kuna mina nkn köögis asjatan ja tean, mida selleks vajan, siis on nii lihtsam, et tema sellega oma pead vaevama ei pea. Nüüd just nädal aega tagasi murdis mu mees sääreluu ja tööl käia enam paar kuud ei saa ja kuna mina seni “päris” tööl ei käinud, siis nüüd lähen, et majandamisprobleeme ei tekiks. Kui ma nüüd mõtlen sellele situatsioonile ja paaridele, kellel on eraldi rahakott, siis mida nemad sellises olukorras teeksid? Mees lihtsalt nälgib kõrval, sest tema rahakott on tühi?:D Või hoiab naine tal ikka eluvaimu sees, aga tööle naastes peab naisele “laenu” tagasi maksma?:D Tegelikult pole üldse naljakas, sest mul on paar tuttavat paari, kellede puhul ma reaalselt arvan, et kui mitte esimene, siis teine variant on täiesti reaalne:D Mul on ka üks tuttav paar, kus mees on oma naise nädalas paariks tunniks tööle pannud ja maksab eraisikuna oma naisele palka. Milleks tõsta raha ühest kotist teise? Või kas naine ei võiks oma meest lihtsalt aidata, selle eest raha küsimata? Teine näide on mu enda õde ja tema mees, kes väljas süües maksavad kumbki ise oma prae eest ja toidupoes võtavad eraldi poekorvid..no minaeitea, natuke piinlik on ju:D nagu sa kirjutasid, siis kui sa kõike teise inimesega jagad, siis miks sa rahakotti ei jaga.
Issand, see on küll veider, see “palkan su kaheks tunniks tööle”, aita siis niisama ja mees jätku raha hommikuks lauale :D
Kusjuures mul on üks taoline näide tuua ühest paarist, kus naine jättis tööle minnes kirja (töötas õhtuses vahetuses), et kui õhtul tulen, tahaks seksi ja homme tahaks uusi saapaid… Läks siis koju, seksisid, läksid magama ja hommikul oli laual raha :D
Oleme elukaaslasega pea 6a koos olnud, alguses nö deitimise ajal maksime väljas arved eraldi, siis vaikselt hakkasime kokku maksma :D Maksis see kellel siis raha oli :D Nüüd juba mitmed aastad on ikka ühine raha, eriti kuna mees teenib minust 3-4 korda rohkem. Tema palgast lähevad peaaegu kõik arved, ise maksan oma telefoniarve ja vahest kommunaalid. Poes maksab see kellel võimalik ja sama on ka suuremate väljaminekutega riietuses (talvejoped/saapad jne). Muud suuremad väljaminekud (autoremont nt) arutame läbi enne.
Ja sellest 50:50 süsteemist ma ei saa üldse aru :D Mul on üks sõbranna, kes tegi suured silmad kui elukaaslane läks minu pangakaardiga poodi.. “kuidas sa usaldad?!”. Leiangi, et rahakoti jagamine on usalduse küsimus :)
Kuidas sa usaldad? No kui mees just alkohoolik või mängur pole, siis ilmselt ta ei tee arvet ju tühjaks. Samamoodi võiks küsida, kuidas sa usaldad mehe lapsega üksi koju jätta? Noh, paljud ei usalda muidugi ka. Minul sellessuhtes vedanud :)
Oleme abielus aga ühine rahakott tekkis suht kohe suhte alguses kuidagi iseenesest. Sellise asjaga on minu meelest lihtne kui on ühtemoodi suhtumine rahasse ja nt ka samas suurusjärgus sissetulek. Samas ma ei kujuta ette suhet inimesega, kes suhtub rahasse teistmoodi. Sõbrana jah aga elukaaslasena või partnerina mitte kunagi. Teenin ise päris palju, st kaks keskmist aga olen ka suht vaba suhtumisega rahasse, absoluutselt ei salli koonreid ja sendisaagijaid. Kunagi deitisin mehega, kes ajas reaalselt tšeki pealt näpuga järge, et kes mida sõi jne. Issand jummel, tee arve lihtsalt pooleks ja vsjoo. Seetõttu ei ole meil ka abikaasaga mitte kunagi raha teemadel probleeme. Tema on iseenda tööandja ja sissetulek sõltub, hetkel proovib uut projekti töösse saada ja teenib vast veidi vähem kui mina aga kui projekt õnnestub, siis arvatavasti varsti palju rohkem. Maksame asjade eest täiesti suvaliselt, toidupoes käin enamasti mina, sest teen rohkem süüa. Üksteisele aru ei pea andma aga suuremad ostud arutame läbi üldiselt. Erakulusid tegelt ei eksisteerigi, st ei ole rangelt paigas, et vot oma asju pean nüüd kindlalt oma raha eest ostma. Kõik ongi meie raha – abielu värk. Mehel on kodus enamasti sularaha, mul ei ole seda kunagi ning mõnel üritusel on seda vaja vōi on parem kui on sularaha, siis lähen enne peoleminekut võtan tema sahtlist raha. Korraliku limiidiga krediitkaart on aga hoopis mul ja kui nt netist tellides on seda tarvis, siis võtab mees minu rahakotist minu kaardi selle tarvis.
Meil on suhte algusest kogu aeg ühine raha olnud. Ehk “käima” hakkasime juba 14 aastaselt ja siis oli ka nii, et teinekord oli ühele vanem raha andnud, teinekord teisele, suviti käisime tööl siis jälle olenes kellel parasjagu tööd oli olnud ja palka oli saanud. 16 aastaselt hakkasime ka kooli kõrvalt tööl käima siis käis ka nii, et kulutasime selle raha kellel parasjagu oli. 8 aasta sisse on mahtunud tõesti nii vanemate taskuraha jagamine, perioode kus mõlemal on üsna suur palk, perioode kus üks on kodune ja teine töötab (näiteks ülikooli alguses olin pool aastat tööst eemal, et õpingutega harjuda, siis oli mees 11 kuud kaitseväes ja ei töötanud) jpm. Tänasel päeval on kõik sama moodi. Arveid maksame ja poes maksame selle konto/kaardiga kus hetkel raha peal on. Kuna me oleme terve aja nii toiminud on minu jaoks näiteks väga võõras ja natuke naljakas vaadata neid paare kes on mitu aastat koos olnud aga ikkagi kõik arved pooleks maksavad, kuigi mõistan neid ja see on väga okei on see minu jaoks lihtsalt võõras ja natuke nagu naljakas vaadata.
Oleme koos olnud 6 aastat ja otseselt ühist raha ei ole. Kumbki saab oma kontole oma palga ja me umbes teame, kui palju teine saab- üsna sarnane summa. Oleme jaotanud nii, et tema maksab korteri (sest see tema nimel) ja mina autoga seotud kulud (auto minu nimel)- jällegi kulud on sarnased. Kommunaalid maksab see, kes parajasti e-maili lugema satub ja pangas käia viitsib. Tasaarveldust selles osas ei tee.
Väljas käies maksab enamasti tema- mehe au võibolla? Toidupoes käin pigem mina, kui käime koos, maksab enamasti tema. Riideid ostame omale ise, kui juhtub, et maksab teine, siis kallima ostu puhul maksame üldiselt tagasi või teeme mingi kokkuleppe. Suured ostud koju lepime kokku ja maksab see, kellel raha on või pooleks. Välismaa reiside eest tasub samuti kumbki oma osa ise.
Hetkel kogume raha teise kodu jaoks (tahame teise linna kolida). Mõlemal oma säästu konto ja ülejäänud raha läheb sinna.
Me teame üksteise kaartide paroole ja vahel oleme teineteise kaarte ka kasutanud. Internetipanga sisu ei varja, teame säästukontode saldosid, aga otseselt arveldust ei pea ja üksteisele piiranguid ette ei sea. Kui üks peaks rahaliselt hätta sattuma, on loomulik, et kogu raha on meie raha ja seda tagasi ei oota. Samas peab hätta sattumise põhjus olema põhjendatud. Kui ma endale Gucci mantli ostan ja selle pärast kuu lõpus temalt raha pean küsima, olen ise rumal olnud ja ei oska oma raha planeerida ning oleks ilus talle see pärast tagasi anda. Samas, kui oleks nt seoses auto või tervisega suur ootamatu väljaminek, oleks see põhjendatud.
Ehk et ma tean, et mul on oma raha, samas saan alati ka tema rahale loota. Sama vastupidi…
Kui me tekitaks omale päris ühise rahakoti ja korraliku kulude ülevaate, aitaks see kindlasti kiiremini ja paremini kodu jaoks säästa. Samas meile meeldib iseseisvus ja ise otsustamine. Kuna saame üsna võrdselt palka ja oleme normaalsel elujärjel, suuri asjatuid kulutusi ka nagunii ei tee, siis hetkel oleme oma pere rahaplaneerimisega rahul. Usun, et olukord oleks teine, kui üks saaks kordades vähem palka.
Eluasemega, autodega, komm.maksud , kütused-mees. Riided, lapsed toit , arstid , jne -mina. Reisid nii ja naa,kes kuidas parasjagu . Üksteise sissetulekut täpset ei tea -ei tahagi teada, abi vaja ,siis tuleb aidata ! Pin code, paroole jne ei tea , ei huvita ka
ps! Eestis on vägagi võimaik omada ühist kontot -2 kaarti
Jah, ma saan aru, et kaks kaarti, aga konto on nö ühe inimese nimel. Meil Aussis oligi konto nagu mõlema nimel :)
Me oleme 10 aastat koos elanud, kummalgi oma konto ja oma pangakaart. Teame üksteise palkasid umbes, üksteise kontojääke mitte. Ausalt öeldes, mind ei huvita ka, kui palju tal raha on, selles suhtes, et ma tean, et ta on pigem säästja tüüp, seega ilmselt nälg päris ei ähvarda :D
Arved on ära jagatud- mina maksan lasteaia, elektri, korteril väike remondilaen, vanast ajast veel õppelaen. Tema maksab oma auto, kommunaalid, Telia. Söögi eest maksame, kuidas juhtub.
Aga põhimõtteliselt kumbki üksteise rahakotis ei tuhla, mina ostan oma palga eest, mis tahan, tema oma raha eest, mis tema tahab. Suured ostud arutame läbi, ostab see, kellel rohkem raha või paneme raha kokku.
Ma ei suudaks kunagi olla kellegi rahakotist sõltuvuses, ma tahan olla oma elu peremees, keegi ei saa mulle öelda, mis ma võin ja mida mitte :D (seda kõike muidugi huumoriga öeldes :D ).