Millal tekib ühine rahakott?

Ma tahtsin tegelikult kirjutada sellest, kuidas me teiste meelest tihti kakleme ja vaidleme, aga ise sellest aru ei saa. Meie jaoks on see nö igapäev, kõrvaltvaatajale tundub kaklemisena vist. Aga kuna ma ei suuda ühtki head näidet meenutada, siis jätan selle postituse teiseks korraks. Kirjutan täna hoopis rahast.

Käisime eile Ülemistes, sest Hedonile on üle talve kõik tossud-tennised väikseks jäänud ja teadsin, et SportsDirectist raudselt saab midagi soodsat. Saigi, mingid 50€ tossud olid 15€. Suht normaalne. Ühtlasi ostsime talle ka ühed vihmasema ilmaga sobivad saapad, et mitte talvesaabastega kevadele vastu astuda. Kummikuid on meil kaks paari, aga nendega on tal omamoodi suhe, ta vahel lihtsalt keeldub neid jalga panemast ja näiteks mulle meeldib, et “välja minnes”, noh, külla või restorani vms, et ta näeks ka ilus välja, mitte mingi kummikutes Kalvi Kalle. Aga see selleks.

Kui me seal poes siis olime saanud talle kõiki jalanõusid proovida ja maksmiseks läks… (nipp, kuidas saada kahene paigale, et ta viitsiks üldse nelja erinevat jalanõud proovida – anna talle telefon ja ava videod, ta võib iseendast tehtud videoid sada korda jutti vaadata), siis Meelis ütles, et näe, võta pangakaart, mine sa maksa, ma lähen tripin temaga kuskil. Maksin. Meelise kaardiga.

Kui ma tagasi jalutasin, siis tabasin end mõttelt, et huvitav kuidas teistel on. Kas naised teavad meeste pinkoode, pangalogineid, rahalist seisu jne. Ja vastupidi?

Ma mõtlen, me oleme üheksa aastat kohe koos olnud ja meil on vist suht esimesest päevast peale olnud ühine raha. Või noh, kui me veel koos ei elanud, siis poes maksis parasjagu see, kes nö välja pakkus või see kellel raha oli. Kokku kolides maksin mina alati üüri ja Meelisele jäid autoga seonduvad kulud ja toidupoearved. Mingid jooksvad asjad, mis mul vaja oli, sain ma oma raha eest ja tema oma vajalikud asjad oma raha eest. Otseselt keegi kuskil näpuga järge ei ajanud, palju kellel arvel raha on.

Siis üsna pea, jäi Meelis haiguslehele (ka depressiooniga, kordades lihtsam nö versioon kui praegu) ja passis seal üsna pikalt, see tähendas, et pidime praktiliselt hakkama saama ühe palgaga. Saime ka. Siis oli see minu raha kuidagi veel rohkem meie raha ja me olemegi harjunud koos majandama.

Ja kui rääkida tänasest päevast, siis.. Me teame teineteise pinkoode, panka logimise infot jne, sest Meelis ei viitsi väga mingite arvete ja asjadega tegeleda. Kui vaja midagi maksta on (nt kindlustus), saadab ta mulle arve, et ma selle maksaksin. Maksan sellelt arvelt, kus parasjagu raha on. Meil võiks vabalt olla ühine pangakonto. Austraalias kusjuures oli. Väga mugav oli. Üks konto, mõlemal kaart. Ma ei teagi, kas Eestis on üldse neid ühiskontosid võimalik teha?

Leidsin Postimehest mingi artikkli, mis toob välja põhjused, miks ühiskonto on kasulikum.

Uuringud on näidanud, et abielule ei tule kasuks see, kui partneritel on eraldi pangakontod. Näiteks kulutavad naised rohkem raha lastele, nö omast rahast. Mehed ostavad jälle rohkem alkoholi ja raiskavad auto peale. 

Raha on ju sinu teeninud, miks seda jagada? Võid ju arvata, et teenisid selle raha ise ja nägid vaeva, miks ei võiks sa seda nüüd üksi kulutada? Vale, sa ei teeninud seda raha täiesti iseseisvalt. Jah, sa käisid tööl, täitsid oma ülesandeid, kuid sa ei teinud seda üksi. Su abikaasa on sulle abiks, et neid võimalusi sulle üldse kättesaadavaks teha. Abielu on tiimitöö – kui üks võidab, võidavad mõlemad; kui üks kaotab, kaotavad mõlemad. Teil võivad olla erinevad rollid, aga te olete üks meeskond.

See viimane lõik on jumala õige. Abielu on tiimitöö ja kui me oleme valmis jagama oma elu, siis miks mitte raha. Ja üldiselt ongi see, et abikaasa toetab sind igati, et üks saaks nö tööd teha ja raha teenida. Seega, ongi meie raha.

Kuidas teil on? Kes mida maksab? Kas tead oma elukaaslase/abikaasa pangainfot, pinkoode jne? Kas tead täpselt kus arvel palju raha on? Kas see kuu saab veel korra kinno minna või ei? Ehk kuidas teie majapidamises rahadega on, kas sinu ja minu raha, või meie raha?

114 Comments

  1. Meil on mõlemal isiklikud pangakontod. Arved maksame enamvähem pooleks, ajaga kuidagi kujunenud kes mida maksab. Mina maksan kommunaalid, elukaaslane ntks telia jne. Telefoniarved maksame kumbki eraldi enda oma. Poes maksame täiesti juhuslikult, kord üks kord teine. Suuremad ostud arutame alati läbi, panustame mõlemad või see kellel hetkel rohkem raha kontol või kasutame kogutud raha.
    Ühiselt kogume raha koju põssasse Iga kuu paneme mõlemad niipalju kui vaba raha jääb, kasutame ootamatuteks väljaminekuteks, reisideks jne.
    Paroole ja kaardi pin koode teame üksteiselt mõlemad. Vahel tekib ikka vajadus maksta kaaslase kaardiga, teha ùlekannet vms.
    Mu elukaaslane ka hetkel haiguslehel, kolm kuud juba, mais ilmselt saab tööle naasta. Peame elama minu palgast ja haigusrahadest, aga oleme siiani edukalt hakkama saanud
    Reise ei maksa kunagi sendipealt pooleks, eelmine reis oli sünnipäeva kingitus kaaslasele, maksin ise. Kaasa raha ei mäletagi kes vahetas, võtsime mõlema kontolt natuke ja põssast ja kohapeal kasutasime ikka ühiselt.
    Riided ja sellise isikliku shopingu teeme tavaliselt isiklikust rahast, aga on olnud ka kordi kus mees teeb valja ja vastupidi. Vahepeal kui koolis käisin ja sissetulek oli väga väike, siis mees ikka andis vahel raha, et saaksin midagi ilusat osta
    Minu arust ühine majandamine ja teineteisele vastavalt vajadusele raha andmine on igati normaalne suhtes. Ma pigem ei saa aru sellest sendi pooleks saagimisest Üks kodu ja üks elu, miks peab asju maksma pooleks ja palkasi saladuses hoidma jne….minu arust veider.

    1. Auto on meil ühine, kindlustust ja kaskot maksab mees, remondikulud maksame ka täiesti juhuslikult, korter isiklik, laenu pole

  2. Meil rahakotid eraldi. 4a koos, kuid mees vaid nädalavahetuseti kodus. Tema teenib kuskil 2500-3000€, mina 700€.
    Tema kanda kodulaen, autod, kindlustused ja kõik muu. Mina maksan kommunaalid ja oma telefoniarve.
    Ühine laps on ka, mina ostan enamasti riided, 2-3x aastas teen välismaalt suurema tellimuse, selle maksab mees.
    Raha ta mulle igakuiselt ei anna, kui vaja siis küsin. Tavaliselt ei ole.
    Söögi ostan ise, kui teda pole, nädalavahetuseti pigem tema.
    Väljas käies maksame nii, kuidas jumal juhatab. Tihemini tema, aga kui ta samal ajal last riidesse paneb või telefoniga räägib, siis maksan ikka ise ei jää ootama. :D
    Mõne kuu pärast lõppeb mul emapalk ja hakkan igakuiselt 400€ saama, siis jäävad ka kommunaalid tema kanda.
    Ideaalis tahaksin tööle naastes, et minu palk läheks suvila ostuks kinnisele kontole aga kuna mu mehele meeldib laia elu elada, siis ei tea kuidas ta sellele mõttele reageerib.
    Ja laia elu all pean silmas tehnikat, lapse mänguasju ja tal on väga kulukas hobi ka. Peol ta laiamas õnneks ei käi :D
    Hetkel see töötab, kuigi ideaalis tahaksin raha asju ise hallata, tema palga juures võiks saada natuke rohkem kõrvale panna, kui ta hetkel paneb.

  3. Meie peres maksab mees enamus kulud (majalaen,minu auto liising ja arved) nii sattus see selle pärast,et olen kahe lapsega olnud lapsepuhkusel ja sissetulek on väga kõikunud (elan Inglismaal) ja tundus mõistlikum mehe arvelt kõik otsekorraldused teha.olenevalt võimalusest kannan iga kuu tema arvele £200-400,et arvetega aidata.Nüüd käin jälle tööl ja minu arvelt läheb maha väikelaen kodu remondiks £300 kuus,lasteaia kohamaks £250 ja minu autokindlustus £75. Veel maksan enda auto teeninduskulud ja diisli. Poes toidu ostan enamasti mina,lihtsalt selle pärast,et käin ainult kahel päeval nädalal tööl,nii et on aega rohkem.
    Teine teise kontode PIN’e ei tea,lihtsalt ei mäleta. Kui minul on raha vähe,või mehel,siis pole probleemi teine teise ” eest” maksta.

  4. . Ma saan hetkel emapalka 650 ja selle eest maksan kooli, lisakursust ning ostan lapsele riideid. Selle sees ka beebirigid 2tk. Kui raha millekski juurde on vaja siis vōtan Šeifist. Paar korda kuus teen selle eest ka selverist tellimuse. Käime “poes” kord nädalas aka tellime kulleriga nädala varu. See iga kord ca 80 ja see ka minu kanda siis paar korda kuus. Kui tahan shopata (seda juhtub väga harva), siis võtan mehe raha. Ehk siis meil on täiesti ühine raha, aru andma ei pea aga olen ka kōige suhtes mōistlik ja raha hoian alati pigem reiside Jaoks.

  5. Meil on ühine rahakott, küll aga kaks eraldi kontot. Kuidagi on väljakujunenud, et tema maksab enda palgast autoliisingu, enda telefoni arve ja ülejäänud läheb kõrvale. (pulmad, eluasemelaen), muidugi jääb ta enda kontole raha, et osta endale midagi. Ja minu raha eest maksan telefoniarve ja kommunaalid. Kütust ostame autole 1x kuus ja see läheb ka kas tema kontolt või minu kontolt. Söök läheb minu kontolt. Pole probleemi, elamegi nii, et sisuliselt üks palk läheb kõrvale ja keegi ei näruta, lihtsalt nii ongi. Väljas käies maksame nii nagu juhtub, saladusi meil üksteise ees ei ole. Pin koode teame mõlemaid, samamoodi üksteise meilide ja facebooki paroole. Meil on vist üpris usaldav suhe. Ikkagi perekond.

  6. Meil kuidagi nii kujunenud, et kontod on eraldi, aga raha on ühine. Jah…oleme mõelnud, et peaks üksteise kontode paroolid meelde jätma, aga pole seda teinud.
    Siiani teenisime pea-aegu võrdselt ehk 200-300€ oli ehk vahe. Poolteist aastat tagasi koondati mind ära ja uus töökoht niipalju enam sisse ei too, aga kulutasingi liiga palju ja nüüd tulen ka vähemaga toime.

    Mees maksab pea-aegu kõik ehk küttekulud, elekter, 75% toidust, minu autol rehvid ja 1x aastas auto korralise teeninduse, majapidamisvahendid jm träna ka.
    Mina ostan lastele kõik vajaliku ja maksan huvialaringid, vahel süüa ja enda hobide jaoks.
    Üldjuhul mul raha…ka see vähene, otsa ei saa, aga kui saab, kannab mees juurde.

  7. Kogu raha on minu käsutuses, tal ainult kaart millega maksta saab Raha teenib mees, mina tööl ei käi.

  8. Meil on samuti rahakott ühine. Mehe netipanga kaart on minu käes ja mina kuu alguses siis maksan kõik arved. Meil algusest peale nii, et tema maksab üüri ja mina kommud. Hetkel olen lapsega kodune ja vh läbi saanud, niiet pmst kõik kulud mehe kanda. Saame hakkama. Kui tahan päeval nt poodi minna, siis julgelt kannan omale raha, mitte ei oota, et mees koju tuleks. Lasin ripsemed ka ära võtta, kuna ei tahtnud mehelt selle jaoks raha küsida, aga nyyd mees kysis, et miks ripsmeid pole. Tema nõus nende eest maksma ja tahab et tagasi paneksin :D Aga muidu kui sain vh või varem palka, siis mehe arvete maksmise osa oli suurem kui mul, niiet yldjuhul minu kanda jäi toit ja lapse jaoks tarvilik. Samas polnud see meil reegel, niiet maksis ka mees nende asjade eest.

    1. Pole kunagi aru saanud sellest ripsmebuumist.ok sellest vb saan aru et naine teeb midaiganes et hea välja näha.aga kui mees tuleks ja ütleks mulle et ma võiks midagi kunstlikku oma näkku kleepida,et ilusam välja näha siis ma näitaks ust talle. Kunstripsmed on kõige jubedam feik aksessuaar mis lagedale on tulnud.juuksepikendused annab veel kuidagi võibolla ära petta aga need vasikaripsmed naistel närvad ikka jube transad välja. Ja eriti jube oleks teadmine et mu mees sooviks mind pigem liimitu-kleebituna näha kui naturaalsena.me naised ju niigi kaunistame end meigiga igapäevaselt ,aga kuskily peab ju piir jooksma.kõige jubedam on see et peale paari aastat pole su enda ripsmetest enam suurt alles ja mis mees siis teeb ? Jääd elulõpuni neid ollusi kandma et tema jaoks piisavalt hea välja näha ?

    2. Mul on viimased kuus aastat olnud vahelduva eduga kunstripsmed. Õigemini ripsmepikendused, tead kui mugav on. Eriti lapsega, kui kogu aeg on kiire. Ma meigin end vähe, aga kui mul ripsmeid ka poleks, ma näen näotu välja. Ausalt. Iga kord kui ripsmetest tulen, on justkui nägu peas :) Ja ma olen teinud selle aja jooksul 2-3 pausi ja mu enda ripsmetel pole häda midagi. See on mingi debiilne müüt, et umbes pikendused kisuvad su oma ripsmeid ära. Su oma ripsmed ka ju vahetuvad ja kui üks ripsmepikendus ära tuleb, siis sinu vahetuva ripsmega koos. Seega üsna loogiline. Ma ei näe pikendustes küll midagi halba. Palju jubedam on näiteks hooldamata pikendustega pea.

  9. meil toimus ühisele rahakotile üleminek kuidagi loomulikult ja valutult. Isegi kui alles “sebisime”, siis oli nii, et mehel polnud raha ja mina sain just ühika tagatisraha kontole, siis ütlesin “mul ju on, lähme poodi” :D Praegu on nii, et mina tean mehe paroole (telefonis isegi pilt tema paroolikaardist), šoppan netis tema krediitkaardiga; tema minu paroole ei tea, sest tal halb mälu :D aga see-eest on tal lisakaart minu konto juures. Ongi täpselt nii, et majandame sealt kontolt, kus parasjagu raha on. Pole probleemi üldse :)

    Naljakas võrdlus reaalsete inimestega: üks paarike elas koos (praegu lahus juba), käisid poes ning oma asjade eest maksid eraldi – panid ostulindile lausa selle vahepulgakese. Kodus tegid mingid hullud arvutused toidu maksumuse kohta (sest süüa tegid koos). Isegi oma taarapudelid kogusid kodus eraldi nurkadesse, sest siis oli selge pilt, kelle sendid need on. Reaalselt nagu! Ja nad plaanisid isegi last, kuigi siis oleks veel rohkem arvutust, sest lapse kulud oleksid ju ühised. Minu jaoks liiga keeruline – kui koos, siis koos. Kui eraldi, siis eraldi.

  10. Nii ja naa. Kohe saab 10 aastat koos olemist. Eluaseme kulud ja muud koduga seotud kulud teeme pooleks, liisingut makstab mees (sest mul pole lubasidki, hehe), telefoniarved tasub igaüks ise, kuid poes maksab see, kes tahab või tunneb, et sel korral võiks ise tasuda. Üksteise paroole teame, kuid teise konto peal ei käi. Meil on väga erinevad suhted rahasse ning nn ühise kassaga oleks keeruline – ma olen pigem see, kes kogub ja arvutab iga nädala kuluraha, mees pigem ostab siis kui tahab ja numbreid väga ei vaata :)

  11. Meil on eraldi pangakaardid, aga kulud maksame enamvähem võrdselt. Mina söögi ja kommud, mees majalaenu. Suuremad kulud pooleks.

    Samas kui ma aasta aega tool ei käinud ja elasime välismaal, siis mehe kulul ja kogusime niiöelda maja remondiks raha.
    Mina tahan, et mul oleks ka enda väike sissetulek alati, et ma ei peaks kellestki sõltuma.
    Eks see on individuaalne:) Peaasi, et inimesed ise rahul oleks!

  12. Meil on ühine raha- ei kujutaks teisiti ettegi. Mees maksab üüri, kõik maksud ja söögi eest, minu sissetulek läheb säästuarvele. Ei saa aru sellest, kui kaks inimest, kes üksteist armastavad, poolitavad rangelt kulusid. Me käisime reisil- mees maksis reisi, söögid jms. ja mina maksin oma shoppamise eest. Suht loogiline, et mees panustab rahaliselt rohkem, kui naisel läheb juba nt meigiasjade peale raha ja naine loob kauni kodu ja peab jalgu raseerima ja sada muud imeasja tegema pluss tilgub verd iga kuu ja sünnitab lapsi ja kannab rinnahoidjat ja kõrgeid kontsi ja topib keemiat pähe ja näkku ja nii edasi. Juba kõikide nende vaevade tõttu on mehe asi rohkem maksta.

  13. 50:50 üür& elekter
    100% oma tel.arve
    100% söök& muud shoppingud
    Mees maksab 100% oma tel.arve, autoliisingut ja muid autoga seonduvaid kulusid.
    Üldjuhul ei soovi ma oma mehele nagu laps olla, et peab mu eest kõik ära maksma. Seee on niiii tobe!

  14. Me oleme mehega koos olnud viis aastat. Alguses kui semmisime siis oli ikka eraldi raha, kuna me ei elanud koos. Kui kokku kolisime ja lapse saime, siis mina maksin koduga seotud arved ja ostsin söögi, mees maksis autoliisingud ja siis tema palgast läksid muud kulutused. Nüüd ostsime oma isikliku kodu ja kuna ma saan 8 korda vähem palka kui mees, siis enamus asjad maksab tema. Nagu ta ise ütleb, et tema saab tänu mulle välismaal tööl käia ja raha teenida, kuna mina kasvatan kodus last. Praegult on meil pmts nii, et mees maksab autoliisingud ja laenu, väiksemaid arveid maksan ma ise ja siis kui vaja midagi siis emb-kumb ostab.

Comments are closed.