Milleks koguda? Selleks, et surra?

Nagu te teate, me pole mingid ulmed plaanide tegijad, me ei mõtle ette, ei korja raha kodu jaoks, oleme nagu mingid 30aastased hipid. Elu on elamiseks, raha kulutamiseks, mälestused kogumiseks. Mingid varud on, kui vaja peaks minema, aga üldiselt elame suht päev korraga.

Ma ei saa öelda, et mul pole hea meel olnud lugeda kommentaare, kus mõni on 25selt ostnud sularahas, st kogudes, välja oma esimese korteri ja 40ndates teise. Pole paha.

Mul oli veelgi parem meel lugeda ühe lugeja konmentaari, et käisime samal ajal pangas “oma kodu asju uurimas” ja tema kolis mõni kuu tagasi oma koju sisse. Megaäge.

Mul on veel parem meel selle üle, et mu parim sõbranna, väike Sandra, ostis oms kodu, sai ameti- ja palgakõrgendust. Megaäss diil! Mul on tõesti äärmiselt hea meel. Kõigi nende pärast. Ja ma üldse ei kassi, et mul seda pole.

Oleme ise valinud jätta hetkel oma kodu tahaplaanile. Valehäbi tundmata. Meil on muud huvid. Neli seina on küll tore asi, aga elu on elamiseks. Me oleme selles mõttes natukene oma eluga segaduses, et ei teagi kuhu suunas konkreetselt liikuda või mis on eesmärk mille poole pürgida. Suurim eneseotsija on meil Meelis, kes lihtsalt piltlikult öeldes seisab ristmikul ja ei suuda valida, millisele neljast teest astuda. Aga selle valiku peab ta tegema ise. Seniks ei ole mul probleem olla niiöelda pere ülalpidaja, sest ma tean, et Meelis teeks sama ka minu heaks. Nagu altari ees sai kinnitatud, koos nii heas kui halvas.

Me käisime nädalavahetusel sünnipäeval ja tuli jutuks, et eestlaste mentaliteet ongi koguda ja korjata ja kannatada, et ah, küll ma 60selt naudin siis seda elu.. Ja 59selt on eesnäärme- või muu vähk, viskab sussid püsti ja tutkit. Ela kohe, tänases päevas, sest sa ei tea, mis tuleb homme.

Iseenda tööandjana on ka keeruline panga silmis olla „tõsiseltvõetav“ – kui sa muidu pead tõestama, et sa ikka käid tööl ja saad palka, siis iseendale palka makstes pead sa tõestama ka firma jätkusuutlikkust ja varasemat stabiilsust. Sellega on meil keeruline. Meil ei ole midagi stabiilset. Küll saab öelda, et oleme jätkusuutlik ja kasvav, aga ikka veel mitte nii tubli, et endale paaritonnist palka maksta. Panga jaoks aga oleks just sellist sissetulekut kahe peale vaja, et midagigi edasi vaadata.

Jah, me suudaks panna umbes viie aastaga kõrvale sada tuhat (vist!?), et osta oma kodu, aga see tõmbaks mälestuste kogumise ja elamise suht nulli. Samas ei tea iial, äkki tuleb peale uus masu ja ongi kõigega tuksis. Meie plaan on paigas. Enne 2025 me ilmselt oma koju ei koli. Kui juhtub varem, on tore, aga enne seda me ei tõmble.

Meil on neli aastat, et veel elada! Reisida, teha mis tahame. 2022 läheb Hedon kooli. See seab mõningased piirid. Siis on meil aega hakata koguma. Minimaalsete vahenditega elama. Võime igaastased neli puhkust asendada asendada ühe pakettreisi vastu aastas ja panna kõik raha kõrvale oma kodu jaoks. Las lapsel olla mõnus lapsepõlv, täis seiklusi, ettearvamatuid reise, lennukiga lendamist ja ujumist, hotellides elamist ja mõnusat olekut jne.

Mulle jubedalt näiteks meeldis Tuuli Roosma pereseikluste saade. Need kaks last on juba oma noore eluea kohta näinud ja kogenud nii paljut, et ajab lausa kadedaks. Super perekond. Kuid nüüd kui lapsed said kooliealiseks jäi ka Tuuli paikseks.

Nii tore on näha, kuidas Hedon neid reise naudib, kuidas tal ongi nii äge. Kui veel eelmisel suvel Türgis käies oli ta selline, nojah, käisime reisil… Siis sel korral jahvatab ta sellest siiani kuidas ta lendas lennukiga ja elas hotellis ja „käis issiga ujumas, sest emmel oli megakülm“.

See oli nii armas, kuidas ta mind kogu aeg vette kutsus ja ma vana külmavares ütlesin, et ole ise, siin pruuni ala peal, sinise peal on sügav, aga mina ei taha tulla, mul on vees külm. Ja siis ta mõnules seal vees, päike juba loojumas (ilm läks momentaalselt jahedaks, kui päike langes), endal hambad natuke plaksumas „tule tule, siin on megasoe“. Vesi oligi soe, õhk enam mitte.

Meie eesmärk ei ole kedagi panna kadedust tundma. Me elame nii nagu elame ja oleme koos nii nagu hetkel tore on. Nii heas kui halvas. Võibolla on meie elu ja lood lihtsalt kellegile võimaluseks eemalduda argirutiinist ja kasvõi korrakski end meie asemel ette kujutada. Ehkki jah, ka meie elu ei ole alati ideaalne – aga see on meie elu.

Täna lubame me seega käesoleval aastal korjata veelgi rohkem mälestusi kui varem ning loomulikult ei ole me kadedaid neid ka teiega jagamast.