“Mis tasuta hotellitoad? Pigem küsivad ettevõtted meilt tasuta reklaami!”

Mõned päevad tagasi ilmus Õhtulehes lugu juutuuber Victoria Villiguga, kes ütles ausalt, et mis asja need firmad soiuvad, et blogijad tasuta asju küsivad, kui nad ise täpselt seda sama teevad ehk saadavad asju ja ootavad tasuta reklaami.

Hakkasin mõtlema, et paar aastat tagasi, kui ma alles blogimist marimell.eu lehel alustasin, oli Postimehes mingi arvamuslugu, kus keegi kaebles ka, et näe, blogijad küsisid tasuta õhtusööki vms. Tegelikult on see tavaline. Mõlemalt poolt. Kes lihtsalt julgeb küsida ja kes mitte. Kui ei küsi, siis kindlasti ei saa.

„Pigem on tavaline, et ettevõtted küsivad sisuloojatelt tasuta kajastust. Mulle on saadetud toite, jooke, toadekoratsioone, märkmikke, kosmeetikat ja muid ilutooteid ning sellele järgneb kiri sooviga saada tasuta kajastust. Seda tuleb iga kuu ette umbes kümme korda,“ loetleb Victoria.

Mina tunnistan, et kui mul on midagi vaja, siis üsna tihti ma kõigepealt küsin, kas saan koostöö raames selle asja. Kui ei saa, ostan. Ostaksin ju nagunii. Kui saan eitava vastuse, pole hullu. Elu läheb edasi. Aga pärast kuskilt kuulda, et issand, küsis tasuta, see on nats naljakas.

Ma saan iganädalaselt samamoodi erinevaid koostööpakkumiste kirju. Kui mul asja otseselt vaja ei ole, küsin raha. Kui pakutakse midagi, mida ma nagunii ostaks, plaaniksin osta, võiksin osta – siis mõtlen ka nö bartertehingule.

Olen alates sellest aastast hakanud ka koostööpostituste all ära märkima kui tegemist on nö makstud reklaamiga, vahetasin ka need „miniatuursed“ pildid välja :) Ehk siis kui firma X maksab mulle summa X, et midagi minu blogis ilmuks, on postituse lõpus koostöömärge.

Ma leian, et kui üks blogi on nii loetud ja külastatud nagu marimell.eu oma (suvel keskmiselt 15-18 000 unikaalset lugejat nädalas) ja olen ka aru saanud, et lugejaid need koostööpostitused otseselt ei häiri, siis miks mitte pakkuda firmadele oma kanalit alternatiivseks reklaamikohaks. Teles ja ajakirjas ei müü need kastikesed enam ammu.

Lihtsalt küsimus on ka selles, mida blogija vastu lubab. Mõni aeg tagasi lugesin Alexandra Moorasti arvamuslugu, kus ta ütles, et koostöid küsivad olematute jälgijate arvudega tegelased, kes arvavad, et koostöö ongi üks pilt Instagramis.

No ma ei tea, mina firmana ei vaimustuks sellest. Tahaks ikka midagi rohkemat. Nii pakungi näiteks mina seda, et peamine kanal on blogi, aga seda toetavad ka teised sotsiaalmeediakanalid ja kuna Facebook on raharöövliks läinud, siis üldiselt boostin ma päris paljusid postitusi, et need teie feedi ikka jõuaksid. Jah, suur osa lugejatest tuleb otse blogisse, aga on ka neid, kes on harjunud ikkagi läbi Facebooki feedi lugema. Ja et mitte neid scrollijaid kaotada, tulebki maksta.

Meelis käis Ad Wordsi koolitusel ka ja nüüd möllab mis hirmus meie blogiga. Ja teate, see toimib ikka väga hästi. Sellessuhtes, et kes mida otsib, aga näiteks Wolti kood tegi totaalse hüppe kui me sellele AdWordsi peale panime. Samamoodi reklaampostitused ja loodetavasti tulevikus ja jõuluvana. Juba esimesed broneeringud selleks aastaks olemas :)

Ühesõnaga, veits läks lappama see teema, aga suures plaanis oli mu point sama mis Victorial, et pada sõimab katelt. Ettevõtted on hädas lugematute blogijate kirjadega, et midagi koostöös saada ja ega blogijate postkastid ka just tühjad ei ole erinevatest pakkumistest. Sellessuhtes, et ma olen ikka seda meelt – küsida tasub alati. Kui ei küsi, siis on kindel, et ei saa. Kehtib nii blogijale kui ka ettevõttele. Seega, küsige julgesti ja ehk saabki koostöö tehtud!