Moehaigus ehk Millest peame toidulaual loobuma

Me oleme Meelisega selle toidutalumatuse osas eriarvamustel – mina pooldan pigem seda poolt, kes arvavad, et tegemist on moehaigusega – ma ei räägi siin konkreetselt ühest-kahest suurest talumatusest nagu gluteen või pähklid, vaid üleüldiselt ma arvan, et kui mingi asi on sulle “vastunäidustatud” 12%, siis see ei võrdu kohe punnis kõhu, puhituste, oksendamise, tervise rikkumise, ülekaalu vms. Meelis on seisukohal, et kui “vastunäidustatud”, siis kohe cancel. Meelis on mõne kohe pealt väga must-valge inimene. Ja nagu teada on, siis abielu on kompromissid – kui tema lepib millegagi, tulen jälle mina mujalt vastu. Hetkel siis olen nõus loobuma mõnest söögist, et meil (haha, mul) oleks kergem kokata.

Meie valminud listike ehk meie mõlema punased, oranžid ja kollased tooted:

Alustame sellest, et minu jaoks näiteks kollased tooted on sellised, mis võiksid meie toidulaual edasi olla, nende osakaal on lihtsalt nii väike. Kuigi ega kaerapiim odavam pole kui sojapiim. Ja üldse, nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, need ei moodusta ükski siit meie igapäevast toidulauda – okei, võibolla suurema osakaaluga on sibul (ja küüslauk, mis mul pea igas toidus käib) ja kana (mis minul on 10%). Aga näiteks mais, basiilik, bataat, lillkapsas, valge peakapsas – on meie menüüs korra-kaks kuus.

Punaste osas olen nõus, las olla siis totaalses cancelis. Nisuga on keeruline, Meelisel on see 46, mul ainult 15 – kuna Meelis nagunii leiva fänn ei ole, siis saan mina rahus oma juubelileiba edasi süüa, sest seal on nisujahu osakaal suhteliselt väike. Ja noh, ma olen Meelise kõrvalt seda ka juba testinud, see ei aja kõhtu punni.

Ma üldse arvan, et kaalust alla ja hea enesetunde tekitab “mõistlik” söömine, mitte teatud toiduainete vältimine. Kui ma suudaks selle Meelisele ka selgeks teha, oleks hästi. Asi on kogustes ja toidu tasakaalus taldrikul, mitte selles, kas sa sööd kodujuustu või ei.

Aga ei viitsi mina vaielda, kui härra soovib maisimakarone, peab ta neid saama. Kui ta soovib neid ilma chorizo (ehk sealiha! mille % pole üldse suur 16 vs 31) ja parmensanita, peab ta seda saama. Armastus käib ju ikka kõhu kaudu. Ja mulle meeldis mu raamatupidaja öeldud lause: kui keegi üldse suudab vähestest koostisainetest head sööki teha, oled see sina. Nii et, saame hakkama. Lihtsalt ilma kodujuustu, parmesani, sealiha, muna, läätsede, tuunikala, ubade ja veel kümnete toodeteta. Või siis mitte.

Aga nali naljaks, tegelikult seda listi kokkuvõtlikult vaadates pole asi üldse hull ja söömiseks jääb piisavalt tooteid, millest imelisi roogasid valmistada.

Kui te vaatate meie punast-oranži listi, millest oleks teil kõige rohkem kahju loobuda?