Paljulapselised pered on out

Mu tädi helistas mulle just ja küsis, kas ma suhtlen Kirsti Timmeriga, et kui ta teaks tema emaili, siis ta kirjutaks talle ja kiidaks teda.

Kirsti arutleb tänases Naistelehes selle üle, et mõned saavad palju lapsi selleks, et lastetoetuse eest uus doos või viinapudel soetada.

Mu tädi meenutas mulle seda, kuidas mu ema ei sallinud paljulapselisi peresid (UPD: pean silmas 10 ja enam last peres!) ja ma olen temaga üsna sama meelt. Milleks teha endale 18 last ja siis halada, kuidas pole süüa, riideid ega midagi.

Ma siin mõtlen, kas saada teine laps, kui palju tema peale kulub, kas me saame seda endale lubada. Laps on tänapäeval luksus, sest lastetoetustest sa teda üles ei kasvata.

Mäletan selgelt, kuidas kunagi oli perekond Suitsu – naine teatas silmagi pilgutamata, et tema pole terve elu tööl käinud, sest on KOGU AEG olnud rase, vorsti maitset ta ei mäleta ja ehk oleks keegi hea inimene ja saadaks koolitarvikuid, jalanõusid ja narivoodeid. No nahhuinada, hoia oma jalad koos, eks?

Mu ema oli kõva annetaja – vastsündinutele, lastekodulastele andis ta alati asju, kui nad läksid nö oma elu peale, ta toetas kasse ja koeri ja ostis jõulude ajal Prisma kampaanias kärudega toitu abivajajatele. Iga jumala kord palus ta suurelt oma asjadele peale märkida – MITTE ANDA PALJULAPSELISTELE PEREDELE. Enne mingu need või sigadele söödaks, aga lollidele ta head teha ei tahtnud.

Ja nii ongi. Ei ole vaja saada rohkem lapsi kui sa üles suudad kasvatada. Ei ole vaja vinguda, et issand, ei tea kuidas vorst maitseb, sest raha on ainult mannapudru jaoks.

Ma saan aru, et elus võib ette tulla hetki, kui raha polegi rohkema jaoks, aga et terve elu sedasi vireleda – selles ma ei näe pointi. Ma olin oma emal nö ainus laps, noh, õde ka, aga tema elas juba oma elu. Oli aegu kui sõime ainult kuivanud leiba ja silku, sest meil polnud rohkema jaoks raha. Seepärast armastan ma ka täna kuivatatud leiba, aga silke ma vihkan. Ei taha ma mingeid räimerulle või grillräimi või sprotte või mingeid silgulisi.

Aga koolis arvasid kõik, et ma olen megarikas – kui oli vaja kuskile ekskursioonile kirja panna, siis minu nimi oli esimene, mulle ei antud isegi koju kaasa seda paberit, millele ema pidi alla kirjutama, kas ma osalen. Kõik õpetajad arvasid, et meil raha jalaga segada ja ma nagunii osalen.

Jah, aga selle taga olid mu ema tööpäevad – hommikul kell seitse äratus, et mind kooli saata, üks töö ja teine töö, koju jõudis ta kell kaks öösel, et paar tundi magada ja jälle minna. Selleks, et ma saaks käia ja teha ja olla. Aga rohkem lapsi ta ka ei saanud.

Kuidas teie suhtute paljulapselistesse peredesse? Kellele annetate kõige meelsamini? Kui tihti te annetate? Kas ainult jõulude ajal?